LITMIR.BIZ

Скачать книгу

mõtles ta kirjakastist posti võttes ning tagasi maja poole minnes.

      Redondi Beachi ja Hermosa Beachi vahele jääv Mischief Bay oli rannaäärne asum, kus oli oma väike sadamasild, palju restorane, rannapromenaad ja ohtralt turiste. Temperatuuri reguleeris ookean ja alatine tuul kandis hoolt selle eest, et polnud sudu.

      Nad Johniga olid ostnud suure rantšostiilis maja aastate eest. Nende vanim laps Jennifer oli siis – kui vana? Kolmene? Pam üritas meelde tuletada. Kui Jennifer oli kolmene, siis Steven oli aastane ja tema ootas Brandonit.

      Õige jah. Ta ootas siis tõesti last. Ta oli ju kolijate ees oksendanud. Brandoni kandmine oli raske ja teda piinasid alatasa iiveldushood. Ning ta ei unustanud seda ikka ja jälle mainida, kui oli vaja poega korrale kutsuda. Nagu aeg-ajalt kõiki lapsi.

      Ta seisatas oodates, et Lulu ajaks oma asja põõsastes korda, ja uuris maja fassaadi. Paari aasta eest olid nad nii majaesise kui majataguse aia ringi teinud ja maja üle värvida lasknud. Talle meeldisid ringikujulise sissesõidutee ääres kasvavad uued lilled. Ta tõstis pilgu katusele. Ka katus oli vahetatud. Kuna John töötas ehitusalal, siis teadis ta parimaid ehitusmehi.

      Lulu sörkis ta kõrvale.

      „Kas oled valmis sisse minema, kullake?“ küsis Pam.

      Lulu liputas oma sulist saba ja läks Pami ees maja poole. Pam heitis maja poole sammudes pilgu kirjadele. Arved, üks kiri kindlustusagendilt, kellest ta polnud midagi kuulnud – võib arvata, et reklaam –, ja paar autoajakirja Johnile ning postkaart siinsest keskkoolist.

      Pam uuris kipras kulmul postkaarti ja keeras selle ringi. Mida paganat...?

      Lulu läks sisse. Pam järgnes talle ja sulges automaatselt ukse. Ta seisatas avaras hallis, kus õhtune päike paistis plaaditud põrandale.

      Kuid ta ei näinud seda. Ta ei näinud mitte midagi muud kui postkaardile trükitud karme sõnu.

      2005. aasta lend. Kõik vanamoorid – broneerige see päev ära! Augustis tähistame kümne aasta möödumist keskkooli lõpetamisest.

      Teksti oli veel, kuid tähed ujusid Pami silmade ees. Ta üritas kirjapandust sotti saada. Kümme aastat keskkooli lõpetamisest? Jennifer lõpetas kooli tõepoolest aastal 2005, aga see ei saa ju olla kümne aasta eest? Sest kui Jen läheb kokkutulekule, millega tähistatakse kümne aasta möödumist keskkooli lõpetamisest, siis tähendab see seda, et tema on selle naise ema, kes tähistab kümne aasta möödumist keskkooli lõpetamisest.

      „Millal ma nii vanaks olen jäänud?“ küsis Pam peaaegu sosinal.

      Ta pöördus tahtmatult halli laua kohal oleva peegli poole. Talle vastu vahtiv isik tundus tuttav, kuid kuidagi täiesti vale. Õlgadeni ulatuvad juuksed olid paksud ja silmad endiselt pähkelpruunid. Aga kõik muu oli teistmoodi. Ei, mitte teistmoodi, vaid mitte nii... trimmis.

      Ta silmade ümber olid jooned ja lõug pehme. Ta suu polnud nii täidlane nagu varem. Kõige kummalisem oli aga see, et ta oli ju alles eelmise aasta novembris viiskümmend saanud ning oli enda üle nii kohutavalt uhke, et polnud sellepärast endast välja läinud. Sest praegusel ajal oli ju viiskümmend uus kolmkümmend viis. Ei midagi erilist.

      John oli talle uhke peo korraldanud. Ta oli naernud naljakate ja aasivate kingituste üle ning tundnud uhkust, et jõudis selle verstapostini stiilselt ja väljapeetult. Ning igati pringi tagumikuga, mis oli nii suuresti tänu sellele, et ta käis kolm korda nädalas Nicole’i stuudios trennis. Aga see oli enne seda, kui ta tütar kutsuti tähistama kümne aasta möödumist keskkooli lõpetamisest.

      Loomulikult oli tema varakult emaks saanud. Ta abiellus Johniga üheksateistkümneselt ja Jen sündis, kui ta oli alles kakskümmend kaks. Aga seda oli ta ju alati tahtnud.

      Ta oli Johniga kohtunud Mischief Bay keskkoolis. John oli pikk ja seksikas, jalgpallimeeskonna staarmängija. Johni vanematel oli kohalik torutööfirma, aga neid ei kutsutud mitte ummistunud tualette parandama, vaid nad töötasid uutel ehitustel.

      Johni plaanid olid paigas. Ta kavatses õppida Mischief Bay rahvaülikoolis ärijuhtimist ja minna siis täiskohaga perefirmasse tööle. Ta kavatses alustada kõige alumisest otsast ja jõuda tippu välja ning võtta neljakümnendaks eluaastaks firma üle, ostes vanemad välja.

      Pamile meeldis see, kuidas John teadis, mida tahtis, ning asus siis seda saavutama. Ning kui John suunas oma siniste silmade pilgu Pamile ja otsustas, et just Pam peab olema see, kellega seda teekonda jagada, oli Pam sellega igati nõus.

      Nüüd uuris Pam kummaliselt tuttavat ja võõrast peegelpilti ja mõtles, kuidas küll oli aeg nii kiiresti läinud. Ühel hetkel oli ta armunud teismeline, nüüd aga kahekümne kaheksa aastase tütre ema.

      „Ei,“ ütles ta valjusti ja keeras peeglile selja. Nii lolli asja pärast nagu vanus polnud tal vähimatki kavatust end üles kütta. Tal oli imeline elu. Fantastiline abikaasa ja toredad lapsed ning omapärane väike koer. Kõik olid terved – kui jätta kõrvale Lulu pidevad terviseprobleemid – ja edukad ning mis kõige parem: kõik olid õnnelikud. Teda oli igati õnnistatud. Ta kavatses seda mitte unustada ning olla tänulik. Nii et mis siis, et ta pole enam päris trimmis? Ilul pole ju mingit pistmist sellega, milline inimene on sisimas. Temal on elutarkust ja see on palju rohkem väärt.

      Ta läks kööki ja lülitas sisse seinale kinnitatud teleka. John tuli tavaliselt koju veerand ja poole kuue vahel. Kell kuus sõid nad õhtusööki, mille Pam oli otsast lõpuni ise valmistanud. Igal laupäevaõhtul läksid nad kas välja sööma või veetsid õhtu sõpradega. Pühapäeva õhtupoolikul tulid lapsed külla ja nad grillisid aias. Kodusõjas langenute mälestuspäeval pidasid nad suure aiapeo. Nad elasid ju L.A-s. Kui ei tea, mida süüa pakkuda, viska liha grillile.

      Ta võttis automaatselt karaski tegemiseks vajalikud ained. Isekerkiv jahu, rasvaine, suhkur, pett. Ta oli juba aastate eest loobunud retsepte kasutamast. Sest ta teadis, mida teeb. Johnile meeldisid tema tehtud toidud ja ta ei tahtnud, et Pam muutuks. Neil oli oma rutiin. Kõik oli õdus.

      Ta mõõtis välja vajaliku koguse jahu ja mõtles, et õdusus pole ju sama mis vanadus. See oli mõnus. Sõbralik. Rutiin tähendas seda, et kõik laabus sujuvalt.

      Ta lõikas rasvaine tainasse ja kattis kausi. Just see oligi tema karaski juures kõige olulisem trikk. Ta lasi tainal umbes kakskümmend minutit seista.

      Lulu istus kannatlikult oma kausi kõrval. Pami lähenedes liputas ta oma kohevat saba ja ajas silmad lootusrikkal ilmel suureks.

      „Jah,“ kinnitas Pam. „Sinu õhtusöögiaeg on tõesti käes.“

      Lulu haugatas ja järgnes Pamile külmiku juurde, kus ootas tema söögikonserv.

      Lulu toitumine oli üks pidev probleem. Ta oli väike ega vajanud seega eriti palju. Tal olid allergiad ja nahaprobleemid, lisaks sellele väga tundlik seedimine. Ning kõik see tähendas, et ta sõi retseptitoite, „uudseid proteiinisööke“. Tema puhul tähendas see pardiliha ja bataati.

      Pam pani veerand klaasi vett mikrolaineahju ja vajutas nupule. Mõõtnud välja õige koguse konservi, võttis ta mikrolaineahjust vee ja pani selle asemele mõõduklaasi söögiga. Ta segas kuuma vee kuiva toiduga. Lulul olid tundlikud hambad ning ta ei saanud tavalisi krõbinaid süüa. Nii et tema omad tuli kuuma veega pehmendada.

      Igaõhtune rituaal, mõtles Pam kaussi käes hoides. Lulu istus, nagu ette nähtud, sööstis siis kausi kallale ja kugistas söögi vähem kui kaheksa sekundiga alla.

      „Kas sa ikka mäletad, et said hommikul ka süüa ja lõunakski paar pala? Sa sööd niisuguse näoga, nagu poleks nädal aega süüa saanud.“

      Lulu oli kausi lakkumisega liiga ametis, et talle vastata.

      Pam lõikas karaskikoogid tainast välja ja pani need küpsetusplaadile. Ta kattis plaadi puhta käterätiga ja pani ahju sooja. Ta oli just laua katmisega ühele poole saanud, kui kuulis garaaži ukse avanemise mürinat. Lulu tuiskas erutusest haukudes ja klähvides esikusse.

      Paar minutit hiljem

Скачать книгу