LITMIR.BIZ

Скачать книгу

harjub üsna kähku,” rahustas ta Jekaterini.

      „Kus sa seda kvadrikut nägid, kui nad omaette hoiavad?”

      „Ee…” Siin oli vaja kiiret sisemist tsensuuri… „See oli ühe Julgeoleku ülesande täitmise ajal. Ma ei tohi sellest rääkida. Aga lisaks kõigele muule oli see naine muusik. Mängis kõigi nelja käega simblit.” Milesi katse seda tähelepanuväärset vaatepilti matkida lõppes sellega, et ta lõi küünarnuki valusasti vastu kajutiseina ära. „Tema nimi oli Nicol. Ta oleks sulle kindlasti meeldinud. Me aitasime ta hädast välja. Huvitav, kas ta jõudis koju?” Miles masseeris küünarnukki ja lisas lootusrikkalt: „Kindlasti on kvadrikute nullgravitatsiooni-aianduse võtted sulle huvitavad.”

      Jekaterin elavnes. „Jah, muidugi.”

      Miles asus jälle ettekannete kallale ebameeldiva kindlustundega, et see ülesanne pole selline, millesse on hea sukelduda halvasti ettevalmistunult. Ta lisas mõttes oma järgmiste päevade õpinimekirja kvadrikute ajaloo ülevaatamise.

      Teine peatükk

      „Kas mu krae on otse?”

      Jekaterini jahedad sõrmed asusid asjalikult Milesi kukla kallal tööle ja Miles varjas judinat, mis läbi tema selgroo sööstis. „Nüüd on,” ütles Jekaterin.

      „Riided teevad Audiitori,” pomises Miles. Väikeses kajutis puudusid sellised mugavused nagu täispikkuses peegel, nii et Miles pidi selle asemel kasutama oma naise silmi. Paistis, et see ei tulnud kahjuks. Jekaterin taganes temast nii kaugele kui võimalik, nii et kajutiseinani jäi pool sammu, ja mõõtis teda pilguga pealaest jalatallani, et kontrollida Vorkosigani Maja mundri mõju: pruun vormikuub, hõbeniidist perekonnavapp kõrgel krael, hõbedaga tikitud varrukad, pruunid hõbedaste küljetriipudega püksid, kõrged pruunid ratsasaapad. Voride klass oli oma õitseajal olnud ratsaväesõdalased. Siin ei olnud jumal teab mitme valgusaasta raadiuses ühtegi hobust, see oli kindel.

      Miles puudutas oma randmekomlinki, see oli samasuguste võimalustega nagu komlink, mida kandis Jekaterin, kuigi Jekaterini oma oli dekoratiivse hõbedast käeketiga Vor-leedile kohaseks tehtud. „Ma annan teada, kui olen valmis tagasi tulema ja riideid vahetama.” Ta osutas peaga tavalise halli ülikonna poole, mille Jekaterin oli juba narile valmis pannud. Munder sõjaväelaslike kalduvustega inimestega kohtumiseks, erariided tsivilistide jaoks. Ja las Barrayari ajaloo kaal, üksteist põlvkonda krahv Vorkosiganeid Milesi selja taga, teeb tasa tema pikkuse puuduse, tema pisut küürus oleku. Vähem nähtavaid defekte ei pea ta jutuks võtma.

      „Mida mina peaksin selga panema?”

      „Kuna sina pead etendama kogu saatjaskonna rolli, siis midagi mõjusat.” Miles muigas. „See punane siidist asi peaks meie jaamaelanikest võõrustajate mõtteid piisavalt kõrvale juhtima.”

      „Ainult nende meessoost poole mõtteid, kallis,” märkis Jekaterin. „Mis siis, kui nende turvaülem on naiskvadrik? Kas kvadrikuid üldse tõmbab planeedielanike poole?”

      „Ühte nähtavasti tõmbas,” vastas Miles ohates. „Sellest ka kogu see jama… Grafi Jaamas on kohati kaaluta olek, nii et ilmselt oleks mõistlik kanda pükse või retuuse, mitte Barrayari stiilis seelikut. Midagi, millega saab liikuda.”

      „Aa. Jah, saan aru.”

      Kostis koputus kajutiuksele ja ihukaitsja Roici arglik hääl: „Milord?”

      „Juba tulen, Roic.” Miles ja Jekaterin vahetasid kohad – Miles, kes avastas, et on Jekaterini rinna kõrgusel, näppas möödaminnes meeldivalt vetruva kallistuse ja läks kullerlaeva kitsasse koridori.

      Roicil, nagu truudusvande andnud sõdurteenrile kohane, oli seljas pisut lihtsam versioon Milesi Vorkosiganite majamundrist. „Kas te tahate, et ma pakin kohe teie asjad, et need Barrayari lipulaevale üle viia, m’lord?” küsis ta.

      „Ei. Me jääme kullerlaeva pardale.”

      Roicil õnnestus võpatust peaaegu varjata. Ta oli muljetavaldava kasvu ja heidutavalt laiade õlgadega noormees ning oli kirjeldanud oma nari kullerlaeva inseneri kohal sõnadega: See meenutab üsnagi surnukirstus magamist, m’lord, ainult et siin on veel norskamine ka.

      Miles lisas: „Ma ei tahaks kontrolli minu liikumiste üle, rääkimata minu õhuvarudest, praegu kohe kummagi tülipoole kätte anda. Pealegi pole lipulaeva koikud eriti suuremad, võid mind uskuda.”

      Roic naeratas kurvalt ja kehitas õlgu. „Ma kardan, et te oleksite pidanud hoopis Jankowski kaasa võtma.”

      „Mis, kas sellepärast, et ta on lühem?”

      „Ei, m’lord!” Roic tundus pisut nördinud. „Sellepärast et tema on päris veteran.”

      Barrayari krahvidele oli seadusega lubatud kakskümmend sõdurteenrit ja Vorkosiganitel oli traditsiooniks värvata enamik oma ihukaitsjaid keiserliku sõjaväe erru läinud veteranide hulgast, kes olid kakskümmend aastat teenistuses olnud. Poliitilise vajaduse tõttu olid nendeks viimastel aastakümnetel olnud enamasti endised julgeolekumehed. Nad olid innukas, kuid juba hallinev kamp. Roic oli huvitav uus erand.

      „Millal sa selle pärast muretsema hakkasid?” Milesi isa ihukaitsjad kohtlesid Roicit, nagu oleks ta neist noorem, sest seda ta oligi, aga kui nad kohtlevad teda alaväärsema inimesena…

      „Noh…” Roic tegi ebamäärase žesti, millest Miles järeldas, et probleem peitub hiljutisemates kokkupuudetes.

      Miles, kes oli tahtnud juba ees mööda lühikest koridori minema hakata, nõjatus nüüd vastu seina ja pani käed rinnal vaheliti. „Tead, Roic… keiserlikus sõjaväes leidub väga vähe sinuealisi või nooremaid mehi, kes on keisri teenistuses nii palju tulistamist näinud kui sina Hassadari linnavalves. Ära lase neil neetud rohelistel mundritel end hirmutada. See on tühi ärplemine. Pooled neist meestest minestaksid ja kukuksid pikali, kui neil palutaks keegi selline maha võtta nagu see mõrvarlik hullumeelne, kes Hassadari peaväljakul kõmmutama hakkas.”

      „Ma olin juba poole väljaku peale jõudnud, m’lord. See oleks olnud sama hea, kui ujuda üle poole jõe, jõuda siis järeldusele, et sellest üle ujuda sa ikkagi ei jõua, ja pöörata ringi, et ujuda tagasi. Talle kallale karata oli ohutum, kui pöörduda ja jalga lasta. Tal oleks olnud samapalju aega mind sihtida.”

      „Aga nii ei olnud tal enam aega veel kümmekonda väljakul olijat maha lasta. Nõelkuuliautomaat on inetu relv.” Miles jäi korraks süngesse mõttesse.

      „Seda ta on, m’lord.”

      Oma kasvust hoolimata kaldus Roic olema ühiskondlikul redelil temast kõrgemal olijate seltsis häbelik ja kahjuks tundus, et Vorkosiganite teenistuses olles viibis ta selliste inimeste seltsis suure osa ajast. Kuna tema häbelikkus paistis välja peamiselt omamoodi tuima kohmetusena, kippus see kahe silma vahele jääma.

      „Sa oled Vorkosiganite sõdur,” lausus Miles kindlalt. „Sinu mundri pruuni ja hõbedase sisse on kootud kindral Piotri vaim. Sina hirmutad neid, usu mind.”

      Roici põgusas naeratuses oli rohkem tänulikkust kui veendumust. „Ma oleksin tahtnud teie vanaisaga kohtuda, m’lord. Kõigi lugude kohaselt, mida temast krahvkonnas räägitakse, oli ta omaette tegelane. Mu ema ütleb, et minu vanavanaisa teenis Cetaganda okupatsiooni ajal tema käsu all mägedes.”

      „Aa! Kas su emal oli tema kohta mõni hea lugu?”

      Roic kehitas õlgu. „Vanavanaisa suri kiirituse tõttu pärast Vorkosigan Vashnoi hävitamist. Vanaema ei rääkinud temast kunagi eriti, nii et ma ei tea.”

      „Kahju.”

      Nurga tagant pistis pea välja leitnant Smolyani. „Me oleme „Prints Xaviga” põkkunud, lord-audiitor Vorkosigan. Põkkumistorud on kinnitatud ja teid oodatakse pardal.”

      „Väga hea, leitnant.”

      Miles läks Roici järel, kes pidi ovaalsest ukseavast läbi astumisel

Скачать книгу