LITMIR.BIZ

Скачать книгу

      „Poldarkide põliskodu ...”

      „Jah. Ja enne seda veel Trenwithide oma.”

      Hawkins rüüpas veel ühe sõõmu. „See pidi küll olema kaunis ammu. Kas ei abiellunud viimane Trenwith Poldarkiga juba umbes sajand tagasi?”

      „Küllap vist,” vastas George lühidalt.

      „Sellised üleminekud pole mõistagi haruldased. Boscawenid abiellusid Joan de Tregothnaniga ja sellest sai nende kodu. Killigrew’d abiellusid Arwenackiga. Aga oot-oot, üks Poldark on ju veel elus, eks?”

      „Geoffrey Charles. Jah. Ta on Harrow’s.”

      „Francise poeg, jah. Ning siis veel muidugi Ross Poldark, kes elab teist mõni miil ida pool. Ja temal on ju samuti poeg.”

      George seiras külalist tähelepanelikult, proovides selgusele jõuda, kas Ross Poldarki nimi oli mängu toodud sihilikult või kogemata. Aga Sir Christopheri näost oli raske midagi välja lugeda.

      „Geoffrey Charles on täisikka jõudes mõistagi Trenwithi pärija,” ütles George. „Paraku pole tal õieti raha, millega seda ülal pidada. Kui mu isa ... kui mu isaga peaks midagi juhtuma, asume meie Elizabethiga elama Cardew’sse; sealne maja on märksa suurem ning meenutab ehk mõnes mõttes teie oma: keset uhkeid puid ja vaatega lõunarannikule.”

      „Ma ei teadnudki, et te mu majaga tuttav olete.”

      „Olen sellest ainult kuulnud.”

      „See viga tuleb parandada,” lausus Hawkins viisakalt.

      „Tänan.” George jõudis järeldusele, et Ross Poldarki nime oli mainitud ehk hoopis kolmandal põhjusel, ning otsustas pakutud võimalusest kinni haarata. „Ühe asja pärast olen ma teile muidugi eriti kade, Sir Christopher.”

      Hawkins kergitas kulme. „Kas tõesti? See tuleb mulle üllatusena. Mõtlesin, et teil on olemas kõik, mida üks mõistlik mees iganes võib tahta.”

      „Võib-olla ei suuda ükski mees olla mõistlik, kui on kord midagi kätte saanud, ent selle siis kaotanud.”

      „Mille? Aa ...”

      George noogutas oma massiivset pead. „Nagu teate, olin ma üle kaheteistkümne kuu parlamendi liige.”

      Teener tuli uuesti tuppa, aga George saatis ta käeviipega minema ja täitis ise klaasid teist korda portveiniga. Mehed istusid koristamata laua ääres, kus sädelesid aknast langevas valguses hõbe ja klaas. Ehkki enam-vähem üheealised, olid nad välimuse, riiete, näoilme ja kehaehituse poolest liiga erinevad, et kellelgi oleks tulnud pähe võrrelda nende vanust.

      Tüse, kaval, tark, küüniline, hallinevate juustega Hawkins oli välimuselt läbi ja lõhki härrasmees, aga seejuures polnud kahtlust, et ta tunneb põhjalikult inimlikke nõrkusi ja riukaid. Ta jättis mulje, et inimloomusel ei ole talle varuks ühtki üllatust.

      George oli tema kõrval kõigest hoolimata rohmakas ja natuke tahumatu. Hele sidrunkollane rätt tundus tema jämeda härjakaela ümber kohatu. Hea rätsepa õmmeldud sametkuub ei suutnud varjata robustseid käsivarre- ja seljalihaseid. Puhtad ja hoolitsetud käed polnud küll just ülemäära suured, ent ometi laiavõitu nagu neil, kes teevad füüsilist tööd. (Mitte et George oleks seda kunagi teinud.) Ka George ei kandnud parukat ja tema juustes ei olnud kübetki halli, kuid laubast kõrgemal seisid need esimese tolli ulatuses turris, selle asemel et hoida ligi pead.

      Hawkins sõnas: „Te tulite parlamenti Trurost Francis Basseti, lord de Dunstanville’i tiiva all. Kui Basset oli lord Falmouthiga erimeelsused ära õiendanud, kaotasite oma koha napilt Poldarkile. See oli üsna loomulik. Leida uus koht parlamendis, mis on koos istunud kõigest kuus kuud, on raskevõitu. Aga kui teil on nii suur soov sinna tagasi pääseda, kas ei ole siis Bassetil midagi välja pakkuda?”

      „Bassetil ei ole midagi välja pakkuda.”

      „Kas teie vaated läksid mõnes valdkonnas lahku?”

      „Sir Christopher, selles krahvkonnas on vähe sääraseid asju, mis jäävad saladuseks. Teiesugune avaliku elu tegelane, kellele on avatud kõikvõimalikud informatsiooniallikad, kahtlemata teab, et lord de Dunstanville ei osuta mulle enam niisugust soosingut kui varem.”

      „Kas tohib küsida, miks?”

      „Meie vaated läksid – nagu te ütlesite – mõnes valdkonnas lahku. Tohin ehk omakorda küsida, kas teie vaated ühtivad Francis Basseti omadega alati?”

      Hawkins naeratas põgusalt. „Harva ... kui üldse. Aga kui olete de Dunstanville’i soosingust ilma jäänud ja lord Falmouthist, nagu ma aru saan, vähemalt mõneks ajaks enda vaenlase teinud, on teie väljavaated kasinad.”

      „Mitte selles krahvkonnas, kust saadetakse parlamenti nelikümmend neli liiget.”

      Sir Christopher sirutas jalad välja. Nad einestasid teisel korrusel, kuid väljas munakivisillutisel logistavate kärude müra kippus aeg-ajalt siiski jutuajamist summutama. „Nagu teate, härra Warleggan, allub mulle kolm kohta, kuid need kõik on täiesti hõivatud.”

      „Oleksin siiski rõõmus, kui annaksite mulle nõu.”

      „Teen kõik, mis seisab minu võimuses.”

      „Nagu teate, Sir Christopher, olen ma jõukas mees ning soovin, et mu jõukusest oleks kasu. Kas teate, mida lord de Dunstanville oma majas hiljaaegu antud lõunasöögil olevat öelnud?”

      „Kas see pärineb usaldusväärsest allikast?”

      „Kuulsin seda ühelt kohal viibinud külaliselt. Ta ütles: „Härra George Warleggani vanaisa oli Hayle’is sepp ja tal polnud taskus šillingitki. Härra George Warleggan on ajanud töökuse ja hea õnne abil kokku varanduse, mis küünib 200 000 naelani.””

      Hawkins uuris võõrustajat hindavalt, silmad kissis, aga ei lausunud sõnagi. George tõstis pilgu ja vaatas talle silma. „Selles lauses on eksitud ainult ühe asjaga, Sir Christopher: mu vanaisa sepikoda ei asunud Hayle’is.”

      Hawkins noogutas. „Teie varandus väärib siis igatahes õnnitlust, eks? Francis Basset arvas ilmselt sedasama. Isegi temasugune rikas inimene ei või põlata teise jõukust.”

      „... Olgu sellega kuidas on.” George kummardus uuesti klaase täitma. „Aga et mul on raha ning ma soovin seda kasutada, peaksin end teie võlglaseks, kui annaksite nõu, kuidas ma uuesti parlamenti saaksin.” Ta vaikis natuke aega. „Mõistagi kõik teened, mida saan vastutasuks osutada ...”

      Ülevalt kostis lapse nuttu. (Valentine’ile oleks juba nii õrnas eas otsekui mingi kuri vaim sisse läinud ning teda vaevasid sageli halvad unenäod.)

      „Kui oleksite pöördunud minu poole enne septembrikuiseid valimisi, härra Warleggan, leidunuks teie küsimusele lihtne vastus: valitsus müüb tavaliselt kohti kolme kuni nelja tuhande naela eest.”

      „Toona esindasin ma Trurot.”

      „Jah, jah, ma mõistan. Praegu seevastu ...”

      „Õigupoolest ei soovigi ma osta niivõrd parlamendikohta kuivõrd valimispiirkonda. Ma ei taha enam olla mõne patrooni hüpiknukk. Soovin olla ise patroon.”

      „See läheb palju rohkem maksma. Ning mõistagi ei lähe sellega asjad nii lihtsalt. Arvestada tuleb ka valijaid.”

      „Oh, valijad ... Mõnes piirkonnas pole nendega probleemi. Missugused teie kontrolli all on, Sir Christopher?”

      „Minu huvid on seotud Grampoundi ja St. Michaeliga. Seal on hääleõigus neil asukatel, kes maksavad munitsipaalmaksu.”

      „Mida see tähendab?”

      „Laias laastus tähendab see inimesi, kes aitavad oma rahaga kaasa kihelkonna asjade edenemisele.”

      „Ja

Скачать книгу