LITMIR.BIZ

Скачать книгу

tulnud. Seda „Aruka investori taskuraamatu“ 10. aastapäeva väljannet lugedes veendute, et see jääb vankumatult truuks oma eelkäijate mõistlikele põhimõtetele, lisades nende põhimõtete elluviimisele keskenduvad uued peatükid dividendidest, vara jaotamisest ja pensioni planeerimisest.

      Õppige! Nautige! Tegutsege!

John C. Bogle Valley Forge, Pennsylvania1. septembril 2017Pole vaja ainuüksi minu sõnu uskuda

      Charles T. Munger, Warren Buffetti äripartner Berkshire Hathaways, sõnastab seda nii: „Rahahalduse üldised süsteemid nõuavad [tänapäeval], et inimesed teeksid näo, justkui tegeleksid nad millegagi, millega nad tegelda ei saa, ja justkui huvitaks neid miski, mis neid tegelikult ei huvita.“

      „[See on] naljakas asi, sest netoarvestuses ei anna kogu investeerimishaldus ostjatele tervikuna mingit lisaväärtust. Nii see lihtsalt peab toimima. Investeerimisfondid võtavad kaks protsenti aastas ja maaklerid jooksutavad inimesi ühest fondist teise, mis läheb maksma veel kolm-neli protsendipunkti. Vaene lihtinimene saab professionaalidelt kohutavalt halva toote. See on minu arvates jälk. Palju parem oleks osaleda sellises süsteemis, kus väärtus jõuab inimesteni, kes toote ostavad.“

* * *  

      William Bernstein, investeerimisnõustaja (ja neuroloog), „Investeerimise nelja tugisamba“ autor ütleb: „Niigi on halb, et peate osa saama tururiskist. Ainult narr võtab veel lisariski ja tekitab endale suurema kahju sellega, et ei hajuta oma munakorvi korralikult. Vältige probleemi – ostke hästi juhitud indeksifondi ja olge kogu turu omanik.“

* * *

      Nõnda sõnastab Londoni väljaanne Economist: „Tõsi on, et fondijuhid on pakkunud rahas mõõdetuna enamasti ülimalt nigelat väärtust. Turu keskmise ajutisele ületamisele järgneb peaaegu alati turule allajäämine. Pika perioodi jooksul pole õieti ükski fondijuht turu keskmist ületanud … Ja kogu selle aja kasseerivad nad klientidelt kopsakat tasu õiguse eest nende raha maha mängida … [Üks] konkreetne õppetund … on indekseeritud investeeringute tulusus … te ei leia tõenäoliselt kunagi fondijuhti, kes järjepidevalt turgu ületaks. Parem on investeerida indeksifondi, mis tõotab turu tootlust, aga märkimisväärselt väiksema tasu eest.“

* * *

      Tõepoolest on hämmastav, et nii paljud teadusmaailma hiiud ja juhtivad investorid, kes teadaolevalt on turgu ületanud, kinnitavad ja kiidavad indeksiinvesteeringute voorusi. Tehku nende kaine mõistus ehk minu omast enamgi teid kõiki targemateks investoriteks.

      MÄRKUS. „Aruka investori taskuraamatu“ lugejad, kes tahaksid pöörduda iga peatüki lõpus, alajaotuses „Pole vaja ainuüksi minu sõnu uskuda“ ja mujal tekstis esitatud tsitaatide ning ulatuslike andmete allikate juurde, leiavad vajalikud viited minu veebilehelt www.johncbogle.com. Mul ei tuleks mõttessegi selle raamatukese väärtuslikku leheruumi mahuka bibliograafia alla matta, nii et palun vaadake julgesti mu veebilehte.

      I peatükk

      Mõistujutt

      Perekond Gotrocks

      Veel enne, kui hakkate mõtlema indeksifondidest – investeerimisfondidest kõige algsemal kujul ehk neist, kes lihtsalt ostavad sisuliselt kõiki USA aktsiaturu aktsiaid ja hoiavad neid igavesti –, peate mõistma, kuidas aktsiabörs tegelikult toimib. Võib-olla see rahvapärane mõistujutt, minu versioon Berkshire Hathaway juhi Warren Buffetti räägitud loost ettevõtte 2005. aasta aruandes, seletab meie tohutu ja keerulise finantsturgude süsteemi tobedust ja viljatust.

      Elas kord …

      Rikkale suguvõsale nimega Gotrocks5, mis koosnes eri põlvkondade vendadest, õdedest, tädidest, onudest ja nõbudest, kuulus sada protsenti kõigist Ameerika Ühendriikides emiteeritud aktsiaist. Igal aastal kogusid nad oma investeeringult saaki: kogu kasumikasvu, mille need tuhanded ettevõtted genereerisid, ning kõiki dividende, mida need välja maksid.6 Kõigi pereliikmete jõukus kasvas ühesuguses tempos ja kõik elasid omavahel rahus. Nende investeeringuilt kuhjus aastatega päratu rikkus. Gotrocksid mängisid pluss-summa mängu.

      Mõne aja pärast ilmus aga lavale paar libeda jutuga Abilist, kes tegid „nutikamatele“ Gotrocksi nõbudele selgeks, et nood võiksid teenida oma sugulastest rohkem. Abilised veensid nõbusid oma aktsiaid osas ettevõtetes teistele pereliikmetele maha müüma ja ostma neilt vastukaubana teisi ettevõtteid. Abilised korraldasid tehinguid ja said maakleritena osutatud teenuste eest tasu. Pereliikmete omand kujunes niisiis isesuguseks. Nende üllatuseks hakkas aga kogu suguvõsa jõukus nüüd aeglasemalt kasvama. Miks? Sest muist investeeringute tootlust jooksis nüüd Abiliste kaukasse ja suguvõsa osa sellest heldest pirukast, mida USA ettevõtlus igal aastal küpsetab – kõik need väljamakstud dividendid ja ettevõttesse reinvesteeritud kasumid, algne sada protsenti –, jäi väiksemaks, sest Abilised võtsid tüki endale.

      Pealekauba pidi nii mõnigi pereliige peale alati makstud maksude dividenditulult nüüd tasuma makse ka kapitalitulult. Aktsiate edasi-tagasi vahetamine tekitas aga tulumaksukohustuse aktsiate võõrandamiselt ning sellega jäi perekonna kogurikkus veelgi väiksemaks.

      Nutikad nõod mõistsid peagi, et nende plaan on suguvõsa rikkuse kasvutempot tegelikult kahandanud. Nad möönsid, et nende katse aktsiaid selekteerida kukkus läbi, ning järeldasid, et neil oleks vaja professionaalset abi kelleltki, kes oskaks nende hüvanguks õigeid aktsiaid välja valida. Nii palkasid nad aktsiate noppimise eksperdid – veel ühed Abilised! –, et teiste ees eelist saavutada. Need varahaldurid aga võtsid oma teenuste eest jällegi tasu. Nii et kui suguvõsa aasta pärast uuesti oma rikkust hindas, tuli tõdeda, et nende osa pirukast on veelgi vähenenud.

      Tagatipuks tundsid uued rahahaldurid vajadust oma ülalpidamise välja teenimiseks kaubelda suguvõsa aktsiaid palavikulise innuga, mis mitte ainult ei suurendanud esimestele Abilistele makstud vahendustasusid, vaid kasvatas ka tulumaksuarvet. Nii kahanes suguvõsa kunagine sajaprotsendine osa dividendide ja kasumite pirukast veelgi.

      „Nõndaks: me ei osanud endale häid aktsiaid valida ja seejärel ei osanud valida ka häid haldureid, kes oskaksid valida häid aktsiaid,“ ütlesid targad nõod. „Mida me siis nüüd teeme?“ Laskmata end heidutada kahest senisest läbikukkumisest, otsustasid nad veel Abilisi juurde palgata. Nad võtsid ametisse kõige paremad investeerimiskonsultandid ja finantsplaneerijad, keda neil leida õnnestus, et nood juhataksid neid õigete fondihaldurite juurde, kes kindlasti õigeid aktsiaid valivad. Konsultandid muidugi mõista kinnitavad, et nad teevad selle töö ära. „Makske meile selle teenuse eest tasu ning kõik saab korda,“ ütlevad uued Abilised nõbudele. Ometi oh häda, uute lisakulutustega on suguvõsa osa pirukast taas väiksemaks jäänud.

Vabanege kõigist oma Abilistest. Siis saab teie suguvõsa jälle endale sada protsenti sellest pirukast, mille Ameerika Ühendriikide ettevõtted teile küpsetavad.

      Murest murtuna koguneb suguvõsa lõpuks ja analüüsib sündmusi, mis on aset leidnud pärast seda, kui osa neist üritas hakata teisi üle kavaldama. „Kuidas see nii saab olla,“ küsivad nad, „et meie esialgne sajaprotsendine osa pirukast, mida me igal aastal dividendide ja kasumina saime, on kidunud nüüd kõigest kuuekümne protsendini?“ Kõige targem pereliige, üks eakas onu, vastab mahedalt: „Kõik see raha, mis te Abilistele maksnud olete, ja kõik need ebavajalikud täiendavad maksukohustused, mille olete tekitanud, tulevad otseselt meie suguvõsa kogukasumist ja dividendidest. Minge tagasi algusesse ja kohe. Vabanege kõigist oma maaklereist. Vabanege kõigist oma fondihaldureist. Vabanege kõigist oma nõustajaist. Siis kogub meie suguvõsa jälle sada protsenti sellest ükskõik kui suurest pirukast, mille Ameerika Ühendriikide ettevõtted meile küpsetavad, ja niimoodi aastast aastasse.“

      Nad järgisid targa onu soovitust, pöördusid tagasi oma esialgse passiivse, kuid produktiivse strateegia juurde, hoidsid kõigi USA ettevõtete aktsiaid ja lõpetasid rahmeldamise.

      Just seda teeb indeksifond.

      … ja kui Gotrocksid veel surnud

Скачать книгу