ТОП просматриваемых книг сайта:
Aruka investori taskuraamat. John C. Bogle
Читать онлайн.Название Aruka investori taskuraamat
Год выпуска 0
isbn 9789949624775
Автор произведения John C. Bogle
Жанр Ценные бумаги, инвестиции
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
Ka investeerimisfondide investoritele meeldib end kõiketeadjaks pidada. Nad valivad fonde fondijuhi hiljutise või kas või pikaajalise parema tootluse põhjal ja sageli palkavad ka nõustajaid, kes aitaksid neil sedasama eesmärki saavutada. (Warren Buffetti „abilised“, kellest on juttu juba järgmises peatükis.) Nagu ma XII peatükis selgitan, on nõustajad selles siiski veelgi edutumad.
Teadmatuses sellest, kui palju kulutused tulust matti võtavad, maksavad väga paljud investorid rahumeeli suuri komisjoni- ja fonditasusid ning võtavad heas usus enda kanda suure, kuid varjatud tehingukulu, mis fondi hüperaktiivse portfellikäibega kaasneb. Fondiinvestorid on kindlad, et nad suudavad järjekindlalt välja sõeluda paremaid fondijuhte. Nad eksivad.
Vastupidi – neil, kes investeerivad ja seejärel mängust lahkuvad ega tee kunagi ühtki ülearust kulutust, on määratult suuremad šansid edu saavutada. Miks? Lihtsalt sellepärast, et neil on osalus ettevõtetes ja ettevõtted kui terviklik rühm teenivad oma kapitalilt märkimisväärset tootlust, maksavad omanikele dividendi ja reinvesteerivad ülejäägi tulevasse kasvu.
Jah, palju ettevõtteid läheb pankrotti. Kui firma äriidee on nõrk, strateegia jäik või juhatus saamatu, siis varem või hiljem langetakse loova hävituse ohvriks, aga see on kapitalistliku konkurentsi põhitunnus ning sellise firma asemele tulevad alati teised.3 Tervikuna on ettevõtted meie aktiivses majanduses pika ajaga siiski kasvanud. Alates 1929. aastast näiteks on USA sisemajanduse kogutoodang kasvanud nominaalselt 6,2 protsenti aastas. Meie ettevõtete maksueelse kasumi kasvumäär on olnud 6,3 protsenti aastas. SKT ja ettevõtete kasumikasvu korrelatsioon on 0,98. (Ideaalne oleks 1,0.) Ma eeldan, et see pikaajaline suhe jääb püsima ka eelseisvaiks aastaiks.
See raamat püüab teile näidata, miks peaksite lõpetama finantsturu krupjeede nuumamise. Miks siis? Sest viimase aastakümne jooksul on nad teie ja kõigi teie kaasinvestorite käest endale krahmanud ligikaudu 565 miljardit dollarit aastas. See raamat ütleb ka, kui lihtne on neid krupjeesid vältida: ostke lihtsalt S&P 500 või kogu aktsiaturu indeksifondi. Siis, kui olete oma aktsiad soetanud, lahkuge kasiinost ja lõplikult. Lihtsalt hoidke oma portfelli igavesti. See on see, mida teeb traditsiooniline indeksifond.
See investeerimisfilosoofia pole üksnes lihtne ja elegantne. See põhineb aritmeetikal, mida ei saa ümber lükata. Seesugust distsipliini ei ole muidugi kerge järgida. Kuni me investoritena kiidame heaks tänapäeva finantsturgude kirevat süsteemi, seni me ka tunneme elevust (ükskõik kui kulukat) aktsiate ostmisest ja müümisest; kuni me ei mõista, et on olemas parem moodus, seni tundub selline filosoofia instinktiivselt vastuvõetamatu. Ma palun teil siiski hoolikalt seedida selle taskuraamatu erapooletut sõnumit. Kui te seda teete, tärkab ka teis soov indeksirevolutsiooniga ühineda ning investeerida uuel, „ökonoomsemal, efektiivsemal ja koguni ausamal viisil“;4 produktiivsemal moel, mis seab esiplaanile teie endi huvid.
Minu lootus, et üksik raamat võiks süüdata investeerimisrevolutsiooni sädeme, võib tunduda õhkõrn. Uusi ideid, mis seni kehtinud tavatarkusele vastu astuvad, võetakse alati vastu umbusu ja pahameele või isegi hirmuga. 240 aastat tagasi seisis sama katsumuse ees Thomas Paine, kelle 1776. aasta traktaat „Terve mõistus“ aitas sütitada Ameerika revolutsiooni. Paine kirjutas seal järgmist.
Vahest pole järgmistel lehekülgedel kirjeldatud tundmused veel piisavalt moes, et pälvida üldist heakskiitu. Pikaajaline harjumus mitte pidada mõnda asja valeks loob sellele pinnapealse õigsuse mulje ning kutsub kõigepealt esile kohutava kisa selle tava kaitseks. Lärm vaibub siiski peatselt. Aeg on tõhusam usupööraja kui mõistus … Ma ei esita siin midagi muud peale lihtsate tõsiasjade, puhaste argumentide ja terve mõistuse.
Nagu me nüüd teame, jäid Thomas Paine’i võimsad ja selgesõnalised argumendid lõpuks peale. Ameerika revolutsioon tõi kaasa Ameerika Ühendriikide põhiseaduse, mis tänapäevani paneb paika meie valitsuse ja kodanikkonna kohustused, meie ühiskonna põhikoe.
Samamoodi usun, et tulevikus jäävad investorkonnas peale ka minu esitatud lihtsad tõsiasjad, puhtad argumendid ja terve mõistus. Indeksirevolutsioon aitab üles ehitada meie riigile uut ja tõhusamat investeerimissüsteemi, mis teenib esmajärjekorras just investorite huve.
Võiks arvata, et olles 1974. aastal asutanud Vanguardi ja 1975. aastal maailma esimese indeksifondi, on mul isiklik huvi teid oma seisukohtades veenda. Muidugi on! Aga mitte sellepärast, et ise rikastuda. Ma ei teeni sellega sentigi. Ma tahan teid veenda hoopis sellepärast, et need kaks nurgakivi, millele Vanguard aastate eest rajati – meie tõeliselt ühine osakuomanikele kuuluv fond ja meie indeksiinvesteeringute strateegia –, rikastavad pikas perspektiivis teid.
Indeksiinvesteeringute alguspäevil olin ma hüüdja hääl kõrbes. Leidus aga siiski üksikuid teraseid ja auväärseid uskujaid, kelle ideed innustasid mind oma missiooni jätkama. Tänapäeval toetavad indeksifondide kontseptsiooni paljud meie targimad ja edukaimad investorid. Teadlaskonnas on idee omaks võetud juba peaaegu ühel häälel. Pole vaja siiski ainuüksi minu sõnu uskuda. Kuulake ka neid sõltumatuid eksperte, kellel pole mingeid muid huve kui investeerimisest tõe väljaselgitamine. Mõnda neist võite kuulda selle peatüki lõpus.
Kuulake näiteks heakskiitu Nobeli majandusauhinna laureaadilt, Massachusettsi tehnoloogiainstituudi majandusprofessorilt Paul A. Samuelsonilt, kelle mälestusele on see raamat pühendatud: „Bogle’i põhjendatud ettekirjutused võimaldavad meie, säästjate seast mõnel miljonil kahekümne aasta pärast saada oma linnajao naabrite kadeduse sihtmärgiks – kui oleme samal ajal kõigi nende sündmusrohkete aegade jooksul säilitanud oma unerahu.“
Meie finantssüsteemi parandamine võtab kaua aega. Selle muutuse pikaldane kulg ei pea takistama teid ise oma huvide eest hoolt kanda. Te ei pea finantssüsteemi kulukates narrustes kaasa lööma. Kui te otsustate mängida võitjate mängu ja omada osalust ettevõtetes ning hoiduda turu ületamise püüdluste miinussumma mängust, võite esimese asjana kasutada omaenda kainet mõistust, teha süsteem endale selgeks ja likvideerida kõik ülearune kulu.
Siis on teile garanteeritud õiglane osa sellest, mida meie ettevõtted lahkesti heaks arvavad meile eelseisvail aastail pakkuda, nagu see aktsia- ja võlakirjaturul peegeldub. (Hoiatus: te saate õiglase osa ka võimalikust vahepealsest negatiivsest tootlusest.) Kui te neid tõsiasju mõistate, võite veenduda, et kõige alus ongi üksnes terve mõistus.
Kui „Aruka investori taskuraamat“ kümme aastat tagasi ilmus, lootsin, et see aitab investoritel saada oma õiglase osa tootlusest, mida meie finantsturud pakuvad – ükskõik kas positiivsest või negatiivsest.
Algupärane 2007. aasta taskuraamat oli minu esimese raamatu, 1994. aastal ilmunud raamatu „Bogle investeerimisfondidest: aruka investori uued perspektiivid“ otsene järeltulija. Mõlemad raamatud argumenteerivad indeksiinvesteeringute kasuks ja mõlemast on saanud kõigi aegade edukamad investeerimisfondideteemalised raamatud, mida investorid on ostnud kokku üle poole miljoni eksemplari.
Ligemale veerandsaja aasta jooksul, mis on möödunud minu esimese raamatu avaldamisest, on indeksifondid end kehtestanud. Indeksifondide vara on kasvanud 168 korda, 28 miljardilt dollarilt 2017. aasta keskpaigaks 4,6 triljoni dollarini. Ainuüksi viimasel kümnendil on investorid lisanud aktsiaindeksifondidesse 2,1 triljonit ja võtnud aktiivselt juhitud aktsiafondidest välja üle 900 miljardi dollari. Selline tohutu kolme triljoni dollarine pööre investorite eelistustes ei kujuta endast midagi vähemat kui investeerimisrevolutsiooni.
Tagasi vaadates tundub selge, et minu 1975. aastal asutatud esimene teedrajav indeksifond lõi sädeme,
„Loova hävituse“ formuleeris Joseph E. Schumpeter 1942. aastal oma raamatus „Kapitalism, sotsialism ja demokraatia“.
„Ökonoomne“, „efektiivne“ ja „aus“ on sõnad, mida kasutasin 1951. aastal Princetoni ülikooli väitekirjas „Investeerimisfirma majanduslik roll“. Mõni põhimõte on igavene.