LITMIR.BIZ

Скачать книгу

väljus JP kergel sammul. Nüüd oli ta Marthaga omavahel ja see oli joobnustav tunne. Martha tundis seda samuti ja oli hoopis naerualtim. „Goodwin on meie peres olnud sellest ajast saadik, kui ma olin beebi,” ütles Martha JP-le. „Ta on olnud mu hoidja ja sõber ja ma olen väga tänulik kõige eest, mis ta minu heaks on teinud. Aga ma ei saa midagi parata, kui ma olen veidi tänulik ka selle eest, et kõndimine ta ära väsitas.” Martha naeratas ja tedretähnid liikusid ta ninal samamoodi nagu JP-lgi. „Ma muutun häbelikuks, kui tean, et mind jälgitakse.”

      „Mina samuti,” tunnistas JP. „Nüüd saan olla mina ise.”

      Martha kergitas kulmu. „Ja milline te siis olete?”

      „Kõlvatu kaabakas!” narris JP.

      Martha naeris. „Teie nägu on kaabaka jaoks liiga lahke.”

      „Siis võrukael?”

      Martha vangutas pead. „See ka mitte.”

      „Kelm?”

      Martha naeris ja kõndis edasi.

      JP haaras tal käest. „Romantik?”

      Marthal jäi hing kinni ja ta tardus. Mitte ükski mees peale isa polnud tal varem käest kinni hoidnud. Martha huuled paotusid, ta vaatas JP-le ärevalt otsa ja heitis seejärel pilgu üle õla, kartes, et proua Goodwin võib olla ümber mõelnud ja neile ikka järele tulnud. Hetke pärast tuli ta mõistusele ja tõmbas käe ära. Tundus, et nahk kinda sees lausa põleb. „No tõesti, JP, olete teie alles otsekohene.”

      „Andke andeks, ma poleks tohtinud,” pomises noormees „Kui ma väike olin, siis Kitty ikka pahandas minuga, et ma lähen üle piiri.”

      „Ärge vabandage,” ütles Martha, tundes korraga piinlikkust, et oli üle reageerinud. „Meil on ju nii tore olnud. Ma ei taha seda ära rikkuda.” Martha naeris iseenda rumalust. „Te ju niikuinii lihtsalt narritasite.”

      „Ma ei saa teha nägu, et ei taha teie kätt hoida,” väitis JP tõsiselt.

      „Mina võin küll teeselda, et ei taha, et te seda hoiate. Daam peab ju nii käituma?”

      „Peab tõesti. Teil on täiesti õigus. Ma ootan ja üritan siis uuesti.”

      „Võib-olla oletegi järgmine kord edukam,” lausus Martha tagasihoidlikult, avastades hämmastunult, et flirdib poisiga.

      „Elan selles lootuses,” nentis JP, surus käed püksitaskusse ja kõndis edasi. „Las ma näitan nüüd teile kolledžit, kus ma hakkan septembris loengutel käima.”

      Martha nägu lõi vaimustusest särama. „Tõesti? Te hakkate siin kaunis kohas õppima?”

      „Hakkan jah,” kinnitas JP uhkelt.

      Kui nad kolledži territooriumil ringi jalutasid, märkas Martha, et kõikjal pöördusid naisterahvaste pilgud JP-le. Noored tüdrukud heitsid talle pilgu ja siis veel teisegi. Tavalised naised vaatasid teda imetlevalt, mõned lausa jultunult, karuskasukates peened daamid piilusid vargsi kübaraserva alt. JP-l oli võluv üleannetu naeratus ja säravad hallid silmad, aga naisi kütkestas noormehe karisma, otsekui oleks ta säranud pisut eredamalt kui kõik teised. Marthal oli hea tunne, et ta viibis JP seltsis, sest veidi noormehe hiilgusest langes ka talle, andes enesekindlust olla veidi avatum. Martha polnud enam ema valvsa pilgu all. Ta võis lubada endale liigutustes ja jutus vabadust, mida talle varem oli alati keelatud. Esialgu oli see segadusttekitav, sest käitumismallid olid talle sügavale sisse juurdunud ja reserveeritus juba loomuomaseks saanud. Aga kui JP ajas teda naerma, taipas Martha, et koos selle noormehega saab ta olla tõelisem tema ise.

      Kui Martha ja JP jõudsid tagasi restorani proua Goodwinile järele, lobisesid nad juba nagu vanad sõbrad. Proua Goodwin oli puhanud ja valmis minema nendega koos peapostkontorisse, mis oli olnud 1916. aasta lihavõtteülestõusu keskuseks. Aga kui nad tänavat mööda edasi hakkasid minema, pakkus proua Goodwinile hoopis rohkem huvi Marthas toimunud tähelepanuväärne muutus. Tüdrukust oli saanud hoopis teine inimene selle tunni jooksul, mis ta oli veetnud koos härra Deverilliga. Õigupoolest moodustasid need kaks teineteise seltsis täiuslikult harmoonilise meloodia. Seda küll ei pidanud juhtuma, mõtles proua Goodwin endamisi. Nad olid tulnud Ameerikasse, et täita ülesanne, ja juhtunu oli väga häiriv. Proua Goodwin oli lootnud, et nad leiavad Martha ema võimalikult kiiresti ja Martha saab pöörduda tagasi koju Wallace’ite juurde, kes kahtlemata muretsevad tütre ootamatu kadumise pärast. Aga nüüd oli Martha nähtavasti armunud härra Deverilli, ja mida siis tema peab tegema?

      Kui JP ja Martha naersid ja nokkisid teineteise kallal, nagu proua Goodwinit polekski läheduses, hoidis hoidja oma kahtlused endale. Ta oli õnnelik, et pole enam Wallace’ite palgal, sest ei uskunud, et see algav romaan proua Wallace’ile eriti meeldiks, kuigi härra Deverilli isa oli lord, mis võis Martha ema pisut rahustada. Kindlasti ei ütle Wallace’id talle aitäh, et ta nägi, mis toimub ega püüdnud seda kuidagi takistada. Teisalt teadis proua Goodwin, et proua Wallace püüab igati mehe vennanaisi üle trumbata ja see, et Martha paneb käpa peale tulevasele lordile – kui poiss ikka on vanim poeg –, lööks kõik üle.

      Kuna Martha ja proua Goodwin olid juba eelmisel päeval joonud teed Bewley’ses, kutsus JP nad Greshamisse lõunale. JP polnud just eriti vaimustatud selle koha ametlikkusest, aga isale meeldis seal käia ja JP sai siin piirduda ainult arvele alla kirjutamisega. Proua Goodwin oli mõelnud jätta Martha ja JP omavahele, kuni läheb uurima Brown Thomase kaubavalikut, kuid tal oli nii hea olla, et see läks tal üsna meelest ja noored pidid temaga vestlema, kuigi oleksid meelsamini ainult teineteisega rääkinud.

      Kui proua Goodwin muudki edasi lobises, vahetasid Martha ja JP tema üle muiates vargseid pilke. Kuigi Martha tundis end pisut süüdi, et lasi oma armastatud hoidjast naljanumbri teha, meeldis talle nii väga see sõnatu suhtlemine, mis meenutas pigem kauaaegsete vandenõulaste salakeelt, mitte kahe alles äsja tutvunud inimese pettunud pilke. Kui lõuna läbi sai, tundsid Martha ja JP, et nende vahele on tõesti tekkinud side.

      JP ja Martha soovisid mõlemad, et see päev ei lõpekski. Aga taevas nende kohal pimenes, linnatänavail puhus niiske külm tuul. Elektrivalguse kollane kuma tungis läbi udu, pannes märjad kõnniteed kuldselt sädelema. Proua Goodwin tahtis hotelli tagasi minna, ta tuletas Marthale meelde, et nad peavad kohvrid pakkima, et järgmisel hommikul Londonisse sõita, aga Marthal polnud mingit kiiret lõpetada oma elu ilmselt kõige vaimustavamat päeva. „Sa võiksid taksoga hotelli minna ja ma tulen sulle varsti järele,” pakkus ta.

      „Lubage, et mina maksan takso eest,” sekkus JP, kes oli pettunud, et temagi peab koju tagasi pöörduma. „Te näete kurnatud välja ja ma annan sõna, et Martha on kella viieks hotellis. Ma pean ise pool kuus Shelbourne’is isaga kokku saama, seega toon Martha mööda minnes ära.” JP naeratas kõige võluvamal moel ja lisas: „Ma luban, et hoolitsen tema eest, proua Goodwin.”

      Proua Goodwini jalad valutasid ja tallad olid hõõrdunud. Kui ta poleks olnud nii väsinud, oleks ta JP pakkumise ehk tagasi lükanud ja lõpuni vastu pidanud, aga ta oli vaevu suuteline taksossegi ronima. Proua Goodwin lootis kõigest hingest, et JP on aumees.

      Jälginud, kuidas takso nurga taha kaob, vaatas JP Martha poole ja tema südame täitis korraga kurbus. Tundus, nagu jääks ta kohe ilma millestki tohutult väärtuslikust. „Tahaksin teile veel midagi näidata,” lausus ta.

      JP viis Martha mööda tänavaid Liffey jõe äärde, mis kiiskas nagu läbi udu libisev must madu. Udus kumasid nõrgalt laternad, mis kroonisid üle jõe viiva silla kahte kaarjat rauast piiret. Vaatepilt oli kaunis ja JP-le tekkis klomp kurku mõtte juures, et ta peab tütarlapsest lahkuma. „See on Poolepenni sild,” sõnas JP vaikselt. „Siin on kombeks visata vette münt, et see tooks õnne.”

      Martha ja JP kõndisid silla keskele ja vaatasid alla sädelevasse pimedusse. JP pistis käe taskusse ja võttis välja mõne penni. „Soovige midagi,” ütles ta ja ulatas Marthale mündi.

      Martha kibrutas kulmu. „Kas ma võin soovida kahte asja?”

      „Ei,

Скачать книгу