LITMIR.BIZ

Скачать книгу

sinises armas välja ja see kleit on väga daamilik.”

      „Ma ei saa täna öösel küll silmatäitki magada. Olen nii ärevil.”

      „Selle vastu aitab klaas sooja piima. Kui tahad härra Deverilli ette astuda parimal võimalikul moel, on sul iluund tarvis.”

      „Härra Deverill.” Martha heitis uuesti pikali ja ohkas. „Selles nimes on midagi meeldivalt pahelist.”

      „Sest see kõlab nagu „devil” – saatan,” arvas proua Goodwin ja torutas siis huuli. „Ma loodan, et see on ka ainus sarnasus.”

      Aga isegi pärast seda, kui Martha oli joonud ära klaasi sooja piima meega, ei suutnud ta uinuda. Proua Goodwinil polnud aga magamisega mingeid probleeme ja ta hingas kõrvalvoodis sügavalt, aeg-ajalt pääses tal kurgust norsatus, mis pani Martha kannatuse proovile.

      Martha tuli voodist välja ja läks kriiksuvatel põrandalaudadel kikivarvul liikudes akna juurde. Ta tõmbas kardinad eest ja vaatas alla tänavale. Linn oli pime, kui välja arvata tänavalaternate kuldne kuma, ja Martha nägi, kuidas kerged vihmatibad langesid läbi lampe ümbritseva valguskuma nagu tillukesed sädemed. Oli vaikne ja märjalt helkivate katuste kohal rippusid rasked hallid pilved. Polnud näha kuud ega tähti, pilvedes polnud ainsatki pragu, millest oleks võinud vilksatada paradiis, ei sadanud lund, mis võinuks kive pehmemaks muuta, polnud lehti, mis oleksid andnud liikuvust puudele, mis seisid kangelt ja värisedes külmas veebruariöös, aga mõte JP Deverillist muutis kõik kauniks.

      Proua Goodwin oli soovitanud, et Martha kirjutaks vanematele ja annaks teada, et on jõudnud turvaliselt Dublinisse. Kuulekalt ja leebunud südamega oli Martha asja kallale asunud. Üle Atlandi reisides oli tal olnud aega mõelda oma olukorra üle, tema õudus teadmisest, et ta polegi oma vanemate lihane laps – erinevalt väikeõest Edithist, kes oli lausa nautinud talle selle teatamist – oli leevenenud ja nüüd valdas teda ainult kaastunne. Ema ja isa olid ju kõigest inimesed, kes olid igatsenud last. Võimetutena seda saama, olid nad lapsendanud beebi Iirimaalt, kust Pam Wallace’i perekond pärit oli. Nagu ilmselt kõik armastavad vanemad, olid nad hoidnud lapsendamist saladuses, et Marthat kaitsta. Martha ei süüdistanud neid. Ta ei süüdistanud isegi Edithit, et too saladuse välja lobises. Siiski tegi talle haiget, et tädi Joan oli sellise delikaatse info avaldanud lapsele, kes oli liiga väike, et taibata, kui plahvatusohtlik see on.

      Seega oli Martha kirjutanud hotelli paberile pika kirja, paljastanud oma tunded, mida ta polnud teinud esimeses kirjas, mille oli jätnud enne lahkumist vanemate majas esikulauale. Nüüd uskus ta, et vanemad vajavad täpsemat selgitust. Ta ei suutnud neile näost näkku asjast rääkida, see olnuks liiga valus. Ta armastas oma vanemaid nii väga, et tõsiasi, et tegelikult ei kuulugi ta neile, lõi talle justkui noa südamesse. Seda oli võimatu väljagi öelda – ja kuni ta olukorraga leppida suudab, ei räägi ta sellest kellegi teise kui ainult Goodwiniga. Martha arvas, et kui ta oleks küsinud vanematelt luba minna, poleks need ilmselt lubanud. Räägiti, et Euroopas võib puhkeda sõda, ja Pam Wallace oli oma kahe tütre suhtes ülearu kaitsev. Ma pean leidma oma juured, olgu need siis kus tahes, kirjutas ta. Teie olete ikka minu emme ja issi. Kui te armastate mind, siis andke mulle andeks ja püüdke mõista.

      Martha mõtiskles edasi oma kitsikuse üle ja tema südamesse seadis end tilluke vimmakübe justkui uss õuna sees. Ta meenutas, kuidas ema oli alati nõudnud, et ta oleks laitmatu: laitmatult riides, laitmatute kommetega, laitmatu käitumisega ja lahke ning midagi vähemat ei tulnud kõne allagi, aga ometi tundus vahel, et isegi laitmatust ei piisanud, et olla Pam Wallace’i meele järele. Kui Martha oli alles väike, oli ema nii väga tahtnud, et ta avaldaks muljet vanaema Wallace’ile ja teistele mehe pereliikmetele, et oli muutnud tüdruku närvipuntraks. Martha oli vaevu julgenud suudki lahti teha, kartes, et ütleb midagi valesti. Ta mäletas kohutavat tõrjutusetunnet, mida võis tekitada ema karm pilk, kui ta ema nõudmistele ei vastanud – ja enamasti polnud tal aimugi, mida ta siis valesti oli teinud.

      Isegi selle meenutamine pani ta südame paaniliselt kokku tõmbuma. Edithiga oli hoopis teisiti. Martha kuus aastat noorem õde oli sündinud Pam ja Larry Wallace’ile üllatusena ja nüüd mõistis Martha, miks – nad ei uskunud ju, et on võimelised lapsi saama. Järelikult oli Edith kallim kui Martha ja Edithi sündi tähistati sellise rõõmujoovastusega, nagu oleks Kristus uuesti maa peale tulnud.

      Asi oli selles, et Pam Wallace pidi vormima Marthast Wallace’i, aga Edithit polnud tarvis vormida, sest tema ju oligi Wallace. Sellepärast koheldi õdesid erinevalt. Kõik sai nüüd selgeks. Martha lapsendamine oli tema lapsepõlve puuduv pusletükk. Edith võis käituda, kuidas tahtis, Pam ei teinud midagi, et teda korrale kutsuda või manitseda. Õdesid koheldi erinevalt, sest nad olidki erinevad. Üks oli Wallace ja teine ei olnud ning mitte mingisugune vormimine ega karmid pilgud ei saanud teha Marthast seda, kes ta polnud. Seitsmeteistkümneaastase tüdrukuna, kes maailma asjadest eriti palju ei teadnud, oli ta selle põhjal veendunud, et ema ja isa armastavad Edithit rohkem – ja nüüd üksinda akna all mõtiskledes sai ta sellele järeldusele kinnitust.

      Martha mõtles oma pärisemale, nagu ta oli sageli mõelnud sellest saadik, kui leidis ema vannitoa kapist sünnitunnistuse. Pärisema nimi oli leedi Rowan-Hampton ja Martha oli mõelnud talle välja selle nimega sobiva iseloomu. Ta kujutles, et emal on leebed pruunid silmad nagu tal endalgi ja pikad lokkis pruunid juuksed. Ema on ilus ja elegantne nagu aristokraatlik inglanna päris kindlasti peab olema, ja kui nad viimaks kokku saavad, valab ema kindlasti rõõmu- ja kergenduspisaraid, võtab ta käte vahele ja sosistab nuuksete vahel, et nüüd, kui nad on teineteist leidnud, ei lähe nad enam mitte kunagi lahku.

      Korraga puhkes Martha nutma. See tundetulv oli nii ootamatu, et ta tõstis sõrmed suu juurde ja ahhetas. Martha heitis pilgu voodi poole, et teha kindlaks, ega ta polnud hoidjat üles äratanud, aga vana naine magas rahulikult teki all, mis tõusis ja langes hingamise taktis. Martha vaatas aknast välja, aga tema pilk oli pisaraist ähmane ja ta ei näinud muud, kui enese moondunud peegeldust endale vastu vaatamas. Kes ta oli? Kust ta tuli? Mis elu oleks ta elanud siis, kui ema poleks teda nunnade kätte jätnud? Kas ta üldse saab seda kunagi teada? Küsimusi oli nii palju, et pea hakkas valutama. Ja Martha tundis end nii juurtetu ja üksikuna. Ainult proua Goodwin oli see, kelle ta väitis end olevat. Kõik teised olid valetanud. Martha õlad hakkasid vappuma. Ühel hetkel oli ta olnud noor ameeriklanna heade sidemetega jõukast perekonnast, kindel, et pereliikmed armastavad teda, kohusetundlik, allaheitlik ja sõnakuulelik. Järgmisel aga väljatõugatu, ostetud kloostrist teiselt poolt maakera, mässuline, sõnakuulmatu ja trotslik. Kuhu ja kellele ta siis kuulus? Mida üldse võis veel uskuda? Tundus, nagu oleks maailm, milles ta üles kasvas, tema ümber kokku langenud ja jätnud ta kaitsetuks ja haavatavaks nagu kilbita kilpkonna.

      Martha pühkis pisarad ära ja tõmbas kardinad ette. Proua Goodwin ohkas unes ja keeras oma rasket keha nagu morsk rannal. Martha puges voodisse tagasi ja tiris teki lõuani. Ta värises külmast ja tõmbus kerra. Kui ta viimaks magama jäi, polnud tal mõttes ema ega vastuseta küsimused, mis teda energiast tühjaks imesid, vaid tema segaduse hämust ilmus JP Deverill, kes vapra rüütlina päästab ta kasvava tõrjutuse küüsist.

      Teine peatükk

      JP ei saanud õieti sõbagi silmale. Tal olid närvid täiesti püsti. Ta suutis mõelda ainult Martha Wallace’ile. JP-d vaimustas Martha juures kõik tema salapärasest kinnisusest häbeliku ja pelgliku naeratuseni ning JP võis ainult oletada, millist elu tütarlaps seal teisel pool Atlandi ookeani oli elanud. Ta tahtis Martha kohta kõike teada – igapäevastest lihtsatest asjadest suurte ja tähtsateni. Nende juhuslik kohtumine Shelbourne’i teeruumis oli olnud nii oluline, otsekui oleksid mandrilaamad liikunud ja muutnud seda, kuidas JP nägi ennast ja maailma. Tema maailma keskmeks oli alati olnud Ballinakelly, aga nüüd tundis ta, et on sealt välja kasvanud. Marthast hoovas võõraste maade ja moekate linnade hõngu ning JP tahtis, et tütarlaps võtaks tal käest ja näitaks talle kõike seda.

      JP sõi hommikust koos isaga, kes oli vara üles tõusnud. Bertie Deverill oli tegus mees. Pärast seda, kui ta oli Deverilli lossi ära müünud ja andnud suurema osa varast oma võõrdunud naisele Maudile, kes oli kiiruga ostnud luksusliku maja

Скачать книгу