Скачать книгу

g_240970a2-f319-51e3-af99-ede6ad683934.jpg" alt="cover"/>

      Originaali tiitel:

       Jonas Jonasson Hundraettåringen som tänkte att han tänkte för mycket Piratförlaget 2018 Toimetanud ja korrektuuri lugenud Kadi-Riin Haasma Kujundanud Anne Pikkov Copyright © by Jonas Jonasson 2018 First published by Piratförlaget, Sweden © Tõlge eesti keelde. Kadri Papp, 2019 ISBN 978-9985-3-4585-6 ISBN 978-9985-3-4675-4 (epub) Kirjastus Varrak Tallinn, 2019 www.varrak.ee www.facebook.com/kirjastusvarrak Trükikoda OÜ Greif

      Eessõna

      Minu nimi on Jonas Jonasson ja mulle tundub, et mul tuleks üht-teist selgitada.

      Aknast välja roninud ja seejärel kadunud saja-aastase raamatule ei pidanud kunagi mingit järge tulema. Paljud küll soovisid seda, eriti muidugi peategelane Allan Karlsson ise, kes mu mõtetes ringi hulkus ja ennast talle sobival suvalisel hetkel meelde tuletas.

      „Härra Jonasson,” võis ta eikuskilt lagedale ilmuda, kui ma omi mõtteid mõlgutasin. „Kas olete juba meelt muutnud? Ehk teeksime veel ühe tiiru, enne kui ma päriselt vanaks jään?”

      Ei, seda plaani mul polnud. Olin ajaloo võib-olla kõige hirmsama sajandi kohta öelnud juba kõik, mida öelda tahtsin. Minu mõte oli, et meenutades püsivad 20. sajandi puudused meil paremini meeles, seetõttu kaldume samu vigu ehk vähem kordama. Edastasin oma sõnumi soojalt ja huumorivõtmes. Peagi levis raamat üle kogu maailma.

      Maailm ei muutunud tänu sellele teps mitte paremaks paigaks.

      Aeg möödus. Allan ei andnud endast minu mõtetes enam märku, samal ajal komberdas inimkond muudkui aga edasi, või siis mõnes muus suunas. Üks sündmus teise järel tekitas minus tunde, et maailm on ebatäiuslikum kui kunagi varem. Ja mina jälgin seda vaid tegevusetult kõrvalt.

      Umbes sel ajal sündis vajadus taas midagi öelda, omal kombel. Või siis Allani kombel. Ükspäev kuulsin ennast Allanilt küsimas, kas ta on ikka veel minu juures.

      „Olen siin,” vastas ta.„Härra Jonasson, mis võiks teil küll pärast nii pikka aega südamel olla?”

      „Mul on sind vaja,” ütlesin ma.

      „Misjaoks?”

      „Et rääkida, kuidas asjalood on, ja kaudselt öelda, kuidas need tegelikult peaksid olema.”

      „Üldisemas mõttes?”

      „Umbes nii, jah.”

      „Härra Jonasson, te saate ju ometi aru, et sellest pole abi?”

      „Jah, saan küll.”

      „Tore. Mina olen nõus,” ütles saja-aastane.

      *

      Jah, üks asi veel. See romaan jutustab praegustest ja lähimineviku sündmustest. Kasutan tegelastena tervet rida poliitikuid ja nende lähikondlasi. Enamik esinevad raamatus oma päris nimega. Osasid olen ma aga säästnud.

      Kuna juhtidel on kalduvus rahvale üldiselt pigem ülevalt alla kui alt üles vaadata, on nende mõningane nöökimine minu arvates õigustatud. Sellest hoolimata on kõik inimesed ja väärivad seega lugupidavat kohtlemist. Neile tahaksin ma öelda: vabandust. Ja: leppige olukorraga. Oleks võinud veelgi hullemini minna. Ja lisaks: mis siis, kui tegelikult ongi hullemini läinud?

       Jonas Jonasson

      Indoneesia

      Luksuslik elu paradiisisaarel peaks kellele tahes meelt mööda olema. Ent Allan Karlsson polnud kunagi olnud„kes tahes”, oma saja esimesel eluaastal polnud tal ka sugugi plaanis seesuguseks hakata.

      Mõnda aega pakkus päevavarju all päevitustoolil istumine ja värviliste jookide tellimine rahuldust. Eriti kui parim ja ainus sõber, parandamatu pisivaras Julius Jonsson tema kõrval istus.

      Aga peagi tüdisid vana Julius ja veel palju vanem Allan tegevusetusest ning Rootsist näppu sattunud kohvrist leitud miljonite sirgekslöömisest.

      Ei, ega elu nautimisel midagi viga ei olnud. See muutus lihtsalt väga üksluiseks. Proovi mõttes rentis Julius sada viiskümmend jalga pika jahi koos meeskonnaga, mille tekil võiksid nad Allaniga istuda ja õngitseda. See oleks olnud kena vaheldus, kui neile vaid oleks õngitsemine meeldinud. Või kui neile oleks kala maitsenud. Jahisõit tähendas lihtsalt, et sõbrad jätkasid rannast tuttavat tegevust. Nimelt mitte millegi tegemist.

      Allan omakorda tellis USA-st kohale Harry Belafonte, too laulis Juliuse sünnipäeval kolm laulu, muuseas, selle tühise töö eest oli tasu kaugelt liiga suur. Harry jäi ka õhtusöögile, ehkki selle eest talle ei makstud. Kokkuvõttes kujunes õhtu meeldejäävaks.

      Just Belafonte väljavalimist põhjendas Allan sellega, et Juliusele meeldis uuema aja noorte muusika. Julius hindas Allani žesti kõrgelt ega hakanud ütlema, et mainitud artist oli noor millalgi Teise maailmasõja lõpuaegadel. Allaniga võrreldes oli ta ju suisa lapsuke.

      Kuigi maailmakuulsa tähe külaskäik Balil oli vaid üksik värvilaik ühtlaselt hallis argipäevas, jäi see Allani ja Juliuse elu veel pikaks ajaks mõjutama. Mitte Belafonte laulude tõttu. Vaid selle pärast, mis tal kaasas oli ja millele ta enne kojusõitu hommikusöögi ajal pühendus. See oli mingisugune asjandus. Must plaat, mille ühel poolel oli poolenisti ära söödud õun, teisel pool aga ekraan, mis katsudes helendama hakkas. Harry muudkui vajutas ja vajutas. Aeg-ajalt mühatas ta midagi endamisi. Siis hakkas ta itsitama. Seejärel mühatas uuesti. Allan polnud loomu poolest eluski uudishimulik olnud, aga igal asjal on ju siiski piirid.

      „Pole küll minu asi noorhärra Belafonte eraasjusse nina toppida, aga söandaksin siiski küsida, millega te tegelete? Kas seal ... selles asjanduses ... toimub midagi?”

      Harry Belafonte taipas, et Allan polnud kunagi varem tahvelarvutit näinud, ja demonstreeris seda suure vaimustusega. Tahvel võis näidata, mis maailmas toimub või toimus, ja peaaegu ka seda, mis edaspidi juhtuma hakkab. Sõltuvalt sellest, kuhu vajutada, ilmusid nähtavale kõikmõeldavad pildid ja filmid. Pealekauba veel ka mõned mittemõeldavad. Kui aga jälle mõnele muule nupule vajutada, hakkas kostma muusikat. Järgmise nupuvajutusega hakkas tahvel rääkima. Ilmselt oli ta naissoost. Nimeks Siri.

      Pärast hommikusööki ja tahvlidemonstratsiooni võttis Belafonte oma väikese kohvri ja musta tahvli ning siirdus kojusõiduks lennuväljale. Allan, Julius ja hotellidirektor lehvitasid talle järele. Artisti takso polnud veel silmapiirilt kadunud, kui Allan pöördus direktori poole ja palus tal hankida samasugune tahvel, nagu Harry Belafontel oli olnud. Selle mitmekülgne sisu pakkus saja-aastasele huvi rohkem kui kõik muu laiemas mõttes.

      Direktor oli äsja käinud Jakartas hotelliteeninduse konverentsil ja sai seal teada, et personali põhiliseks ülesandeks on mitte teenindamine, vaid ülitähelepanelik teenindamine. Siia tuli lisada veel asjaolu, et härrased Karlsson ja Jonsson olid kaks parimat klienti Bali turismi ajaloos. Pole siis imestada, et direktor oli juba järgmisel päeval härra Karlssoni tahvliga tagasi. Boonusena lisandus sellele ka mobiiltelefon.

      Allan ei tahtnud endast tänamatut muljet jätta ega hakanud ütlema, et tal pole telefonist mingit kasu, sest kõik, kellele ta võiks helistada, on juba viiskümmend aastat või kauemgi surnud. Peale Juliuse loomulikult. Kellel polnud aga telefoni, millega vastata. Ehkki seda asja andis muidugi parandada.

      „Võta,” ütles Allan sõbrale.„Tegelikult kinkis direktor selle küll mulle, aga mul pole peale sinu kedagi, kellele helistada, ja seni polnud sul ju aparaati, millega vastata.”

      Julius tänas sõbraliku žesti eest. Ega hakanud meenutama, et kõigest hoolimata ei saa Allan ikkagi Juliusele helistada, ehkki vastupidisel põhjusel.

      „Ära seda ainult ära kaota,” ütles Allan. „Paistab, et see on kallis asi. Vanasti oli parem, siis olid telefonid juhtmega seinas kinni ega saanud kuskile kaduda.”

      *

      Mustast tahvlist sai Allani kõige kallim varandus. Pealegi oli selle kasutamine tasuta, sest hotellidirektor oli Denpasari arvutipoe

Скачать книгу