Minu Austria - Liina Mittermayr

Скачать книгу

jätta.

      „Ahaa. Pöörded. Mhmh, kuidas ma ennast pööööraaaaa…“

      Lause jäi lõpetamata ja suu oli lund täis. Polnud teine sugugi nii hea maitsega, kui välja nägi, ja krigises hammaste all vastikult külmalt. Sülitasin suu puhtaks, sundisin end rahulikuks ja naeratasin püüdlikult Franzile, kes mind üles upitas. Oleksin ma teadnud, et see alles kukkumiste algust tähendab, oleksin kohe pikali jäänud…

      „Õpeta mulle kõigepealt pidurdamist, mis ma neid pöördeid õpin, kui ma pidurdada ei oska!“

      Umbes tunni aja möödudes oskasin vähemasti ideaalselt kukkuda. Mõlema nahk oli nii märg – minul kukkumisest, Franzil minu ülesupitamisest –, et hõõgveini joomine ei tulnud kummalegi enam pähe. Aga sõita ei osanud ma jätkuvalt, rääkimata mingite pöörete tegemisest.

      Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Meie kõrval pühendasid vanemad suusatamiskunsti saladustesse üht umbes neljast selli. Sättisin suusad täpselt samasugusesse asendisse ja kallutasin end mäest alla täpselt samamoodi nagu see väike inimene. Ja hurraaa! Sain esimest korda ilma kukkumata mäest alla, küll oli uhke tunne!

      Möödus umbes kaks aastat. Olin vahepeal lapsekantseldamisega ühele poole saanud ja koduses Tartus ülikoolipingi nühkimisega nii kaugel, et lõpusirge juba silme ees. Kirjutasin austria kirjanduse teemalist diplomitööd suuremalt jaolt Austrias, kus info kättesaadavus oluliselt parem. See oli mulle teretulnud võimalus tööd ja lõbu ühendades ülikooli peatse lõpetamise nimel pingutada.

      Austria üliõpilastel on veebruaris pikk semestrivaheaeg. Franzi pere sõidab juba aastaid vaheajanädalaks Tirooli liidumaale St. Jakobi külakesse suusatama. Aimasin, et mul seekord kaasaminekust pääsu pole, aga mõtlesin, et küll ma end kuidagi välja räägin. Puusa-, selja- või peavaluhoog. Või ilmnevad näiteks toidumürgituse sümptomid. Mida iganes, aga mitte nädal otsa suusamäel punnitamist.

      „Liina, vaata pärast sööki Franzi tuppa, ma panin sulle voodi peale paar asja proovida. Kui meeldib, võta endale!“ kuulutas Franzi ema nädalavahetusel, kui nende juures lõunasöögil olime.

      Misasja ta mulle sinna voodi peale panna võis? Mõne kampsuni, T-särgi, pluusi võib-olla? Kui ema Franzi õele riidekraami ostmas käis, üllatas ta tihtipeale ka mind mõne pisikese kingitusega. Huvitav, mida ilusat ta seekord leidnud on?

      Uudishimu ei andnud mulle rahu ja tormasin kohe peale lauast tõusmist Franzi tuppa. Ja mida ma nägin – voodi peale oli laotatud kahvatusinine hõbedaste tikanditega läbitepitud ühes tükis suusaülikond. Voodi kõrval seisid valged suusasaapad.

      „Ma loodan, et need asjad sulle sobivad!“ naeratas Franzi ema. „Suusakindad ja -sokid saad kah minu varustusest, teil, üliõpilastel, on raha muudele asjadelegi kulutada! Mul on suur kott, kuhu kõik sisse mahub, juba valmis otsitud. Franzi isa sunnib mind küll kaasa tulema, aga mul oleks hea meel, kui ma sel aastal suusatama ei pea. Põlv teeb häda ja parema meelega lähen küla peale jalutama või istun suusahütis ja vaatan, kuidas teie mäest alla tulete! Proovi nüüd ruttu kõik jalga ja selga. Siis olen mina teatepulga rahuliku südamega üle andnud!“

      Ah sealt need tuuled siis puhuvad! Ka Franzi ema oli suusatamisega tegusamalt tutvust teinud alles täiskasvanuna mehe rõõmuks ja selle spordialaga mitte just kõige suuremaks sõbraks saanud. Muidu poleks ta mulle oma ilusat suusaülikonda ja suusasaapaid, mis mõlemad peaaegu uued, nii kergelt loovutanud.

      Ronisin kuulekalt suusaülikonda ja üritasin lukku kinni tõmmata. Juhhei, see on mulle kitsas, lõi sisemus rõõmukella!

      Franzi ema vaatas mind emalikult hindaval pilgul ja lohutas: „Sellest pole midagi, sul on praegu paksud dressipüksid all, suusatama minnes kannad ainult õhukest suusapesu, siis läheb lukk kindlasti kinni. Ja kui mitte – mul on üks hea tuttav õmbleja, kes teeb ülikonna niks-naks pisut laiemaks.“

      Toppisin jala alistunult ohates suusasaapasse. Kurinahk, see istus nagu valatult. Ma ei hakanud enam ettekäändeid ja vastuväiteid otsima. Sudisin suusavarustuse Franzi ema antud suurde spordikotti ja üritasin talle kingi eest tänulikult naeratada. Mul polnud õrna aimugi, kuidas ma selle suusanädala üle elan…

      St. Jakob Defereggeni orus Ida-Tiroolis on tüüpiline „peresõbralik“ suusapiirkond. See tähendab, et tegemist pole mitte turistidele mõeldud uhkeldava suusakuurordiga, vaid mäe jalamil asuva külakesega, kuhu talvel perekonniti sportima ja rahulikku atmosfääri nautima tullakse. Õhtuti saad kohaliku peaväljaku kirikukellade heli taustal magama jääda ja hommikul kirikukelladega mestis ärgata, ei mingit baaridest ja hüttidest kostvat valjuhäälset šlaagrijoru ega napsialdiste sellide hõikeid.

      St. Jakobi suusapiirkond asub 1400 ja 2525 meetri kõrgusel. Laskumisi on siin 17 kilomeetrit ja mäele suundub seitse lifti. Sölden, üks minu lemmik suusapiirkond Ida-Tiroolis, rõõmustab suusatama tulijaid näiteks 144 laskumiskilomeetri ja 33 liftiga.

      Austrias jagunevad laskumised kolme kategooriasse. Sinise värviga märgitakse kõige kergemaid, punasega keskmisi ja mustaga karastatud mäesuusatajatele mõeldud keerulisi laskumisi.

      Et algaja suusataja teaks, millist rada valida, on selle kõrval vastavat värvi sildid. Suuremate liftide juures on peaaegu alati piirkonda tutvustav kaart, millel on märgitud nii laskumised, nende raskusaste, suusahütid, spordipoed kui ka suusateenindused. Väikese kaardi saab kaasa võtta kassast piletit ostes. Tihtipeale alustad sõitu ühes asulas, päeva lõpus võid viimase liftiga maabuda aga hoopis mitmekümne kilomeetri taga teises asulas. Tasuta suusabussid toimetavad rahva küll vajaduse korral punktist a punkti b, aga kui juhtud mäe peal hütis plaanitust pisut pikemalt aega veetma ja alles õhtupimeduses mäest alla saama, siis on viimane suusabuss juba ammu soojas garaažis. Ehk et ärge häbenege, pistke suusaradade kaart ilusasti rinnataskusse, uskuge, teil läheb seda vaja.

      Kui väiksemates piirkondades ei ole mäel ootamatult seisma jäämine just eriti soovitatav – kui üldse, siis palun raja serval või paigas, kus teised mäest alla kihutajad teid kindlasti näevad! –, siis Söldenis on suurem osa laskumisi nii laiad, et pole hirmu kedagi jalust maha niita. Võid vahepeal kasvõi keset mäge seisma jääda ja ümberkaudu kõrguvaid kiiskavvalge lumega kaetud mäemassiive imetleda.

      Söldeni kõrgeim tipp viib suusatajad 3250 meetri kõrgusele. Siin on õhul juba teine mekk. Suusatamast tulles oled värskest õhust puruväsinud ja vajud õhtul voodisse, nagu oleks mitu klaasi veini hinge alla pannud. Ega ilmaasjata ei öelda, et värske õhk teeb veinitagi purju…

      James Bondi viimase filmi „Spectre“ mägede stseenid näitavad just nimelt Söldeni liustikke ja Tirooli Ötztali. Saan imehästi aru, miks filmi režissöör Sam Mendes just selle piirkonna filmivõteteks välja valis. Söldenis on kolm üle 3000 meetri kõrgust suusamäge, Euroopa kõrgeim tunnel ja Ice Q! Viimati nimetatu on futuristlik ehitis, mis filmis sanatooriumi kujutab. Reaalses elus on 2013. aastal ehitatud Ice Q 3048 meetri kõrgusel uhkeldav restoran, mida peetakse alpiala üheks põnevamaks ehitiseks. Ainuüksi restorani klaasfassaad on meeletu – 900 ruutmeetrit puhta lumega võidu säravat klaasi. Kujutage ette, milline ainulaadselt ilus pilt Alpidele teile selles restoranis istudes avaneb.

      Filmivõtete eest maksis Söldeni turismikorraldus Bondi produtsentidele 550 000 eurot. Hiiglaslik summa, aga Mexico City olla maksnud Bondi-linnaks olemise eest 20 miljonit eurot! Nii et pool miljonit eurot on ju sellise summa kõrval nagu kärbsemust. Hoolimata sellest, et filmi tiitrites selle kohta, kus liustikul või mis mägedes Bondi tagaajamisstseenid filmitud on, sõnakestki ei leidu, ootab Söldeni piirkond filmist parimat reklaami, mida Tirooli Alpid endale üldse ette kujutada võivad.

      Saalbach-Hinterglemmi suusapiirkonna puhul on tegemist Austria ühe suurima suusapiirkonnaga, mida Eestiski päris hästi tuntakse. Saalbachis ootab suusaturiste 270 kilomeetrit sõidurada ja 70 lifti! Sa võid terve päeva ringi kaarutada, ilma et ühtesid ja samu lifte kasutama peaks. Aga inimene on harjumuse ori ning

Скачать книгу