LITMIR.BIZ

      Sakslased on suurrahvus, neid on üle 80 miljoni. Lisaks on Saksamaa pindalalt suur riik. Väikeses armsas Austrias on 8,7 miljonit elanikku. Tahtsin juba peaaegu öelda „ainult“ kaheksa miljonit, aga mida siis veel väiksema Eesti kohta öelda… Sakslane üritab igal pool saksa keelega läbi saada. Mõnes puhkusepiirkonnas, näiteks Mallorcal, võib igal teisel sammul leida restoranide menüükaardilt Sauerkraut’i, Knödel’eid ja Schweinshaxn’it3.

      Austerlane ei taha end sellistes puhkekohtades kohe mitte kuidagi saksameelseks tunnistada ja astub nendest restoranidest suure kaarega mööda. Austerlane teab, et tema dialektist nagunii aru ei saada, ja üritab inglise keelt õppida. Tänu Austria asendile keset Euroopat ja selle väikese maa piirile kaheksa riigiga – Austriast põhja poole jääb piir Saksamaa ja Tšehhiga, lõuna poole Itaalia ja Sloveeniaga, idapiiri riigid on Slovakkia ja Ungari, läänepiiriks pisike Lichtenstein ja Šveits – pole sugugi ime, kui piiri ääres elutsev austerlane peale saksa keele ka piiririigi keelt valdab. See ei tähenda, et iga Viini elanik ungari või tšehhi keelt oskaks, aga Kärnteni liidumaa elanikest on paljud isegi kahekeelselt üles kasvanud ja valdavad võrdselt nii saksa kui ka sloveenia keelt. Sama kehtib Tirooli liidumaa elanike kohta, kellest suur osa väga hästi itaalia keelt räägivad. Julgen isegi väita, et austerlane on keelte peale pisut rohkem andekas kui sakslane.

      Sakslane armastab Ordnung’it, austerlane on selle koha pealt pisut mugavam. Sõna „mugav“ ei tähenda aga sugugi seda, et austerlane laisem või lohakam oleks, lihtsalt loomu poolest on ta mugavam. Ma ei ole veel kohanud austerlast, kes viitsiks endale kella puhkusel olles viieks hommikul tirisema panna, et hotelli basseini ääres lamamistoolid käterätiku ja raamatu või muu lugemisvara ja ristsõnadega kinni katta, et hommikusöögilt tulles parimad kohad võtta oleks. Küll aga käituvad nii sakslased. Pole ime, et tüüpiline austerlane puhkusel olles alati toonitab „I am from Austria…“.

      Ma ei taha endast sugugi jätta muljet kui Saksamaa ja sakslaste mittesallijast. Mul on Saksamaal häid sõpru ja München on Salzburgist kiviviske kaugusel. Olgem ausad – väike Austria ei saa ilma suure Saksamaata, nii nagu suur Saksamaa jääks ilma väikese Austriata paljudest hüvedest ilma. Parim näide on siinkohal turism: Austria on maa, mida turistid mitte ainult ei armasta, vaid jumaldavad! Saksa turist armastab Austria suusamägesid, Austria veinimägesid ja suviseid matkamägesid. Ka austerlane ise ei ütle ära Saksamaaga seotud turismist. Austerlane on sakslasega nii kultuuri ja poliitika kui ka ühise keele kaudu nii tugevalt seotud, et seda sidet keegi enam läbi lõigata ei saa ega tahagi. Aga minu süda tuksub rohkem Austria kui Saksa poole peal, muidu poleks ma Austriasse tulnud ja jäänud.

      Mul kõlavad siiani kõrvus ühe Franzi peretuttava, austerlasega abiellunud ja Austrias elava noore sakslanna sõnad. Kui ta kuulis, et ma töötan Saksamaal ning elu ja inimestega, kes mind ümbritsevad, rahul olen ja hästi läbi saan, ütles ta, et see kõik on ju tore, aga ma ei tunne veel Austria elu. Austrias olla elu pisut lõbusam, sest austerlane oskab ise elu rohkem nautida ja ei võta seda liiga tõsiselt.

      „Usu mind,“ sõnas Claudia. „Mida enam sa austerlasi tundma õpid, seda vähem sa sellelt maalt lahkuda tahad. Mulle üritasid sõbrannad kah alguses mõistust pähe panna, et miks ma austerlasega abielluma pean, kas Saksamaal vallalisi mehi vähe on, aga austerlaste iseloom istub mulle palju rohkem kui sakslaste oma. Ma olen väga rahul, et ma Austrias elan!“

      Täpselt nii, nagu Claudia mulle ennustas, läkski. Mida enam aega ma Austrias veetsin, seda enam hakkas mulle austerlaste elustiil meeldima. Ühest küljest oskab austerlane tublilt tööd rabada, teisest küljest hindab ta väga perekonda ja traditsioone. Ja mis pole vähem tähtis – ta oskab ka elu nautida ning veini ja pikkade lõbusate vestlustega lõpmatuid koosistumisi pidada. Mis sa hing veel ihaldad?

      Et lugu Simbachist ja Braunaust mitte poolikuks jätta, avame lõpetuseks veel ühe kaardi Braunau minevikust, mida suurem ajaloohuviline kindlasti juba teab…

      Braunau on armas väike linn, 16 000 ja pisut rohkem elanikku, puhas, rahulik ja ehk pisut igavgi. Vaevalt, et sellest linnast keegi suurt midagi teaks, kui Braunaus poleks sündinud ja kolm esimest eluaastat veetnud kurikuulus Adolf Hitler. Kuigi Hitleri vanemad peagi linnast lahkusid ja Hitler ise kunagi sünnilinna vastu huvi ei tundnud, on Braunaud saatnud inimloo suurima deemonliku kurjategija sünnipaiga aura (millest linn hea meelega loobuks, kui see vaid kuidagi võimalik oleks).

      Maja, kus Hitler sündis, oli tollal külalistemaja (Gasthaus). Austria ja Saksamaa „ühinemisel“ aastal 1938 omandas Hitleri käsilane Martin Bormann füüreri sünnimaja, millest sai kultuurikeskus avaliku raamatukogu ja kunstigaleriiga. Vahetult peale seda, kui Ameerika väed Braunau Saksa armee käest tagasi vallutasid, üritas lahkuv Saksa armee maja õhku lasta, mis aga ei õnnestunud. Pool aastat hiljem avati majas püsinäitus kontsentratsioonilaagritest. Hoiatus vaatajale, et ta ajalugu korduda ei laseks… Hilisemate aastate jooksul on majas koha leidnud nii pank, kutsekool kui ka invaliidide kodu.

      Alates 1972. aastast on omanik maja üürinud Austria siseministeeriumile. 2000. aastal otsustati toonase linnavalitsuse initsiatiivil teha Hitleri sünnimajast midagi muuseumisarnast, ehk siis „kõikide rahvuste leppimispaik“. Plaan pälvis eranditult kõikide Austria parteide soosingu. Ent nagu tihtipeale juhtub, on teooria küll ilus, aga selle elluviimisest asja ei saa. Uus linnapea tegi ettepaneku teha Hitleri sünnimajas kapitaalremont ja ehitada sinna üürikorterid. Sellestki plaanist ei saanud asja. 2012. aastal huvitus majast Vene duuma. Putini-meelne Vene poliitik Franz Adamowitsch Klinzewitsch tahtis II maailmasõjas Saksamaa üle võidu saavutanud Venemaa ülekaalu toonitada füüreriga seotud mälestuste radikaalse kustutamisega. Ta kavatses annetuste ja sponsorite abil saada kokku kaks miljonit eurot ja maja maatasa teha. Ka sellest plaanist ei saanud miskipärast asja. Nüüdseks on maja juba viis aastat tühjalt seisnud ja läheb lõpuks sundvõõrandamisele. Riigil on võimalik otsustada, kuidas majast ja Hitleriga seotud mälestustest lahti saada.

      Kindel on seni olnud vaid see, et igal aastal koguneb Hitleri sünnipäeval maja juurde käputäis neonatse, kes ennast selle kohaga identifitseerivad. See traditsioon jääb ilmselt kestma niikaua, kui maja oma ajalooga

Скачать книгу