LITMIR.BIZ

      SISSEJUHATUS

      Ausalt öeldes ei uskunud ma isegi, kui peale Tartu ülikooliga ühele poole saamist kohvrid pakkisin ja, saba seljas, Salzburgi põrutasin, et see minek on tõepoolest lõplik. Nüüdseks on sellest saanud peaaegu veerand sajandit…

      Need aastad on olnud huvitavad (nii palju uut!), igatsevad (mu pere ja sõbrad jäid kaugele), harivad (õpingud, töökohad), sportlikud (armastan teid, kallid suusamäed!), täis soovide täitumist ja purunemist (abielu, kooselud ja lahkuminekud). Aastad täis suurimaid ja väärtuslikemaid kingitusi, mida elul meile üldse pakkuda on (lapse sünd, emaks saamine ja olemine…).

      Otse loomulikult on Austrias palju asju, mida ma pidin puise eesti inimesena õppima. Olgu see kombekohane kallistamine ja põsemusid, võõrustajatest kokatädide söögi mitte ühe-, vaid kümnekordne kiitmine. Suvel mägedes ringi trallamine – mis tähendab ikka tummise roomiktallaga matkasaabaste ja matkapadajanniga mäkke ronimist, mitte mingit lihtsat saunaplätudega jalutuskäiku meie nunnu Munamäe tasemel. Katoliku kiriku kombed ja katoliiklike pühade pidamine. Aga kõik see on kuidagi vaikselt ja iseenesestmõistetavalt saanud mu elu osaks.

      Salzburg,

      2013–2018

      MU NIMI ON FRANZ JA MA SAIN SU TELEFONINUMBRI SU SÕPRADELT

      Minu Austria lugu algas tegelikult minu Saksamaa loost. End Tartu ülikooli saksa filoloogia tudengina kolmanda kursuse alguses au pair’iks pakkudes pidi mu töökohaks saama Ulmi linn. Kuni pereema otsustas viimasel minutil pooleaastase tütre kõrvalt tööle siiski veel mitte minna.

      See otsus vajutas mu õhulossi tookord ühekorraga lössi, tagantjärele aga olen selle eest tänulik. Mine tea, kas ma üldse oleks pooleaastase printsessi kantseldamisega Saksa Ordnung’ile1 kohaselt hakkama saanud. Pealegi õnnestus mul puhkuse ajal selle perekonna juures kolm nädalat tööd teha ja avastada, et mul tegelikult vedas.

      Minu toonaseks elukohaks sai Ulmi asemel hoopis Saksamaal Austria piiri äärne Alam-Baieri jõeäärne linnake Simbach am Inn. Teispool Inni jõge asub Ülem-Austria ehk väikelinn nimega Braunau.

      Perekond, kelle juures ma lapsehoidjaks olin, koosnes 50% edukatest hambaarstidest ja 50% hoolikatest ja vähem hoolikatest koduperenaistest. Ehk siis minu hoolealuseks oleva kolme lapse isast ja vanaisast, kes Simbachi kesklinnas ühiselt hambaarstikabinetti pidasid, ning emast ja vanaemast ehk siis koduperenaistest.

      Maria ja Thomase lugu sai alguse Kölni ülikoolis, kus Thomas õppis hambaarstiks ja Maria laborandiks. Kui küpses noorte otsus edasine elu koos veeta, jättis Maria õpingud pooleli. Aitab sellest, kui üks kahest hambaarstipaberid saab. Nii seletas mulle Maria ise. Ta poleks tegelikult Thomase juures töötama pidanud, aga asjatas tihtipeale laboris. Kõige sagedamini siis, kui oli vaja silma peal hoida noorel kenal praktikandineiul.

      Ülejäänud aja tegeles pereema ühiskondlike kontaktide hoidmise, külaskäikude ja võõrustamisega. Rohkelt pärastlõunaid sai veedetud teiste pereemadega kohvitades ja koogitades – tüüpiline Saksa komme, kella kolme-nelja paiku pärastlõunal end rahulikult rammusa Eiskaffee ja tõhusa tüki Käsekuchen’i ehk jääkohvi ja juustukoogiga istuma sättida. Mõni ime siis, et au pair’iks olles kilod puusadelt kuidagi kaduda ei tahtnud, vaid juurde tulema kippusid. Külalistele lasi Maria tihtipeale minul tema näpunäidete järgi soolast ja magusat keeta ja küpsetada. Ma pole vist kunagi nii palju kooke küpsetanud kui Simbachis töötamise ajal. Suvel pandi mind otse loomulikult ka moose keetma – ja želeed tulid suurepärased!

      Tänu Mariale õppisin ma palju kasulikku isiklikuks pereema ja söögitegija eluks, aga ka Austriat üha paremini tundma. Esimene ettevaatlik kool algas Braunau linnaga. Maria väitis alati, et kohvi ei tasu juua Simbachi kohvikutes, selleks tuleb sõita üle Inni jõe Braunau linna. Ma ei saanud peast välja mõtet, kui ogardekadentlik peab küll olema, et sõita teise riiki tassi kohvi jooma. Kuni selle hetkeni, mil ma sõitsin Mariaga Austria poole peale ühte Braunau keskplatsil asuvasse armsalt vanamoodsasse kohvikusse. Oli ikka vahe küll, suuuuuuuuuuuur vahe. Veel suuremat vahet tundsin, kui hiljem sain Salzburgi ja tagatipuks Viini kohvikute kohvi proovida. Juba kohvisortide valik iseenesest on nii lai, et pead menüükaardilt nende üleslugemiseks aega varuma! Igal juhul oli Marial selles, mis Austrias pakutava kohvi maitset, aroomi ja kvaliteeti puutus, tuline õigus. Ja sellega oligi kogu dekadents unustatud.

      Teine põhjus, miks me perega ikka ja jälle Braunausse sattusime, oli kohalik kultuurimaja, kus toimus tihtipeale kontserte ja etendusi, millest nii Maria kui ka Thomas heal meelel osa võtsid ja kuhu mindki kaasa kutsusid. Lapsed said selleks ajaks vanaema-vanaisa hoolde antud.

      Ma olin lapsehoidjaks olnud umbes kolm kuud, kui ühel ilusal kevadisel pühapäeva hommikul tarisid mu kaks väikest hoolealust – viiene Isabelle ja neljane Dominik – telefoni mulle voodisse ja teatasid rõõmsa põnevusega, et keegi tahab minuga rääkida. Ise jäid toa uksele kihistades passima, uudishimulikud põrnikad. Kuna ma laupäeviti-pühapäeviti pikalt voodis olekut nautisin, tahtsin juba torgata, et küll ma tagasi helistan, aga uudishimu sai võitu. Võtsin toru.

      „Hallo?“

      „Grüss dich!“2 kõlas reipalt vastuseks. „Kas ma räägin Liinaga?“

      Huvitav, mis ta minust tahab? Ja kust ta mu numbri sai?

      „Mu nimi on Franz. Ma sain su numbri ja aadressi su sõpradelt. Mul on neilt pakk, mille ma hea meelega sulle täna kätte toimetaks!“

      „Millistelt sõpradelt?“

      „Ma seletan sulle, kui umbes poole tunni pärast Simbachis olen. Kas sobib?“

      Tegelikult ei sobi, ma istun pidžaamas, harali juustega, unemaik suus, voodis. Ja mult küsitakse, kas ta võib poole tunni pärast mu lävepakul seista!

      „Kas sulle tunni aja pärast kah sobiks, ma olen nimelt veel voo…“

      Energiline hääl ei lasknud mul lauset lõpetadagi.

      „Ma kahjuks hiljem ei saa, meil on pühapäeviti kell 12 kogu pere ühine lõunasöök! Ma ei viida su aega kaua! Tahan ainult paki üle anda!“

      Peale selle, et mul polnud ikka veel õrna aimu, mis sõpradest ja pakist see Franz seletab, mõtlesin omaette, et on aga memmepoeg, ei saa siis pool tundi hiljem lõunasöögile ilmuda. Selline kuulekus oli mulle veidike võõras, aga kui mina peretraditsioonidest kinni ei pea, ei tähenda see veel seda, et teised seda tegema ei peaks. Keerasin end raske ohkega voodist välja ja seadsin sammud vannitoa poole.

      Täpselt poole tunni pärast parkis noormees jalgratta meie maja õuele. Uudishimu oli suur, piilusin aknast nagu lasteaialaps. Selgus, et tegemist oli ühe Salzburgi ülikoolis juurat õppiva austria noormehega, kellel just Eesti reis selja taga ja kes mulle Tartu ülikooli sõpradelt-tuttavatelt isiklikult üht-teist kaasa võtnud oli.

      Vahetusreisi organiseeris toonane Austria ülikooli õigusteaduse professor, Eesti aukonsul Austrias Henn-Jüri Uibopuu. Ma ei tea täpselt, mida Austria üliõpilastele Eestis haridussüsteemi tutvustamiseks näidati, aga kuuldes, et nad olid veetnud Tartus öid samades üliõpilaslokaalides, kus ma isegi kursuseõdedega heal meelel poole hommikuni istusin, sain aru, et tegemist oli olnud õnnestunud reisiga.

      Tänapäeval jõuab pakk Eestist posti teel juba paari nädala pärast vähemasti Euroopa Liidu piires kõikjale. Tookord võisid Eestis posti pandud saadetist ootama jäädagi. Nii olla mu tuttavad palunud Franzil Austriasse jõudes mõningad asjad mulle posti teel Saksamaale toimetada. Kuulnud, et olen Simbachis, teadustas Franz, et saab paki lausa isiklikult kohale viia, sest ta vanematekodu asub Braunaus. Maria ja Thomas, kes jõid meiega koos hommikukohvi, avastasid Franziga vesteldes isegi ühiseid peretuttavaid, mis pole tänu Braunau ja Simbachi minimaalsele vahemaale ka mingi ime.

      Pikalt vestlemiseks polnud seekord aega. Mina sain paki kätte,

Скачать книгу