Minu Egiptus. Kaunis kaos - Sandra Peets Minu-sari

Скачать книгу

see on palju, teeme sada!“

      „Sada kakskümmend, ma olen ju üksikisa,“ haliseb taksojuht.

      „Hea küll,“ annan raha ja üritan ruttu autost välja saada.

      Taksojuht kisab mulle järele: „Anna mulle ka oma number!“ Mina virutan aga autoukse kinni ja jalutan järele emale, kes on juba kaugemale jõudnud.

      Siin õppetund kõigile Egiptuses taksoga liiklejatele – alati leppige hind kokku enne autosse istumist! Maksimaalne taksosõiduhind Hurghada linnas oli varem 5–10 naela, praegu maksimaalselt 20 naela, sest kurss on halvenenud nende kahjuks. Linnast väljapoole, näiteks Senzo kaubanduskeskusesse või kaugematesse hotellidesse sõidu hinnaks on 50 naela, lennujaama 100 naela, sest lisandub sealne väravamaks. Rohkem võib alati maksta, kui taksojuht on eriti viisakas ja meeldiv olnud. Tihti nad aga vaidlevad, tingivad ja kohale jõudes teatavad, et küll oli ikka kaugele sõita ja maksa rohkem. Taksojuhtidega peab olema resoluutne ja mitte alla andma nende haledale loole söötmata koduloomadest või emata lastest. Alati kontrollige raha kohe autos, sest taksojuhid loodavad, et turistid kohaliku raha kupüüre ei tunne. Abiks on natukese egiptuse dialekti valdamine, mis näitab, et te pole siin esimest korda ja nahka nii lihtsalt üle kõrvade ei ole võimalik tõmmata.

      Üleüldse ei peaks aga kartma kohalike mikrobussidega sõitmist, neil on kindel hind, umbes 1–2 naela vahel, ja kindel marsruut. Üldiselt sind keegi seal ei tülita ja peatuses näidatakse lahkelt õige bussi suunas. Senzo kaubanduskeskusesse, kuhu ma nii väga tahtsin tookord minna, läheb ka kaubanduskeskuse oma buss. Sellel on kindlad peatuskohad, kus on võimalik mitu korda päevas peale hüpata ja väikese tasu eest kaubandusparadiisi sõita.

      Kunagi hiljem saan Ibrahimi käest teada, et taksojuht oli poodi tagasi helistanud ja teatanud, et neiu autos sai sõnumi kätte küll, aga ütles, et tal on sellest ükskõik. Õnneks on see meile ligi seitse aastat hiljem lihtsalt humoorikas lugu. Tegelikult on see vahejuhtum eriline ja meile endile väga südamelähedane. Pigem kardan, et teistel on samasugused eelarvamused nagu minul endal päris alguses.

      Aastate jooksul olen ma saanud tuttavaks paljude egiptlastega, kes on haritud ja viisakad inimesed nagu Ibrahim. Mul lihtsalt polnud varem õnne. Kogemus õpetab ka toime tulema nende pisut veidramate ja omamoodi turismitöötajatega, kes vist oma naise ka maha müüksid, kui vaid piisavalt soodne võimalus avaneks. Ütleksin, et ema, aga emad on Egiptuses pühad, nende jalgade all asub paradiis, nagu moslemitel on tavaks öelda.

      VÄIKE JA NIKERDUSTETA

      Enamik Egiptuse tuttavaid hoiab kahe käega peast kinni, kui kuuleb, et elame kahetoalises korteris. „Nii väike, kuhu te lapsed panete, selle raha eest oleks saanud sada ruutmeetrit!“

      Armastus Ibrahimi ja Egiptuse vastu ei tekkinud esimesest silmapilgust. Olen suur ratsionalist ja seepärast panin juba esimesest hetkest kaitsemüüri ette, sest ega kaugsuhtel ei ole mõtet ja mina ei koli ealeski Egiptusesse. Esimestel kohtumistel Ibrahimiga käisin koos emaga, sest kuhu ma ta ikka oleksin jätnud ja pealegi võtsime kõik seda kui sõbralikku koosviibimist. Ibrahim on hiljem seletanud, et tegelikult tõstis ema kaasakutsumine tema silmis minu mainet, sest see on araablaste jaoks eriti kombekas. See paneb mind siiamaani muigama. Egiptuse tänavapildis tähelepanelik olles võib õhtupoolikul märgata paarikesi, kellest kaks sammu tagapool kõmbib vanem naisterahvas või kaks, see on neiu mahram1, kes peab jälgima, et kohtumine jääb viisakaks.

      Pigem võib väita, et meist said Ibrahimiga esialgu väga head sõbrad. Me rääkisime kõigest: poliitikast, jalgpallist, elust eri kultuuris, religioonist, igapäevaelust. Aasta jooksul arenes sõprusest aga enamat. 2013. aastal sõlmisime urfi abielu, mis on advokaadi sõlmitud „abielu“ ega anna tegelikult samu õigusi ja kohustusi, mida päris abielu. Samas hõlbustas see meie kooselu, sest kortereid ei üürita Egiptuses lihtsalt paarikestele. See on siiski notariaalne leping, mille plussid ja miinused tuleks enne läbi kaaluda kui seda kergekäeliselt allkirjastama hakata. Lisaks andis see pisut legitiimsust meie suhtele ka Ibrahimi pere silmis, kes ei oleks tolereerinud niisama koosolemist ja kokkuelamist, isegi kui esialgu olime rohkem lahus kui koos. Minule oli see algusest peale pigem nagu kihlus, sest olime mõlemad otsustanud, et suhe viib abieluni, aga hetkel on veel vara.

      Esialgu polnud meil absoluutselt aimu, mida me edasi teeme. Keegi peab ju kolima. Mina õppisin alles bakalaureuse tasemel ja mul oli juba siis plaan oma venna eeskujul kuni doktorantuurini välja minna. Elasime üks päev korraga ja vaatasime, mis saab. Esimesel viiel aastal nägime vaid korra aastas, veetsime ühiselt jaanuarikuu. Vahepeal oli periood, kus me ei kohtunud kaks aastat, aga imelikul kombel ei muutnud see midagi. Loomulikult oli raskeid aegu, vaidlusi, olime paar korda peaaegu lahku minemas, aga miski hoidis meid tugevalt koos. Viis aastat hiljem kolisime kokku, Egiptusesse elama. Praegu elame aga Eestis, kus mina doktorikraadi teen.

      Kui ma pean Ibrahimi kellelegi iseloomustama, siis millegipärast mainin alati esimesena, et teda kasvatas üksikema. Tundub imelik, aga tegelikult ütleb see fakt tema kohta väga palju. Ibrahimil ei ole tavapärast isafiguuri, kellest eeskuju võtta. Tema peres ei olnud tugevaid soorolle, kus pojad istuvad diivanil ja naispere serveerib teed. Ibrahimi ema töötas täiskohaga ülikooli õppejõuna. Ta rõhutas alati, et Ibrahimi õde ei ole mingil viisil vendadest erinev või milleski vähemoluline. See peaks ütlema midagi ka meie suhte kohta. Meie peres ei ole kindlat poolt, kes vastutab väljaspool kodu toimuva eest ja kes vastutab kodu eest. Me teeme kõike ühiselt. Naljaka seigana võib öelda, et esimesel kuul, mil me koos elasime, väitsin ma mõnda aega, et ei oska süüa teha ja pole ealeski koristama pidanud. Ibrahim, vaeseke, uskus ja tegi kõik minu eest ära. Seda muidugi tema perele ja sõpradele rääkida ei saa, sest talle tuntaks kaasa. Egiptuses on selgesti eristuvad meeste- ja naistetööd ning nendest kinnipidamine on auasi.

      Aga meie pole kunagi tavapärastesse raamidesse mahtuvat elu elanud. Ibrahim pidi tihti kuulama hurjutusi, et mis sa jamad selle eurooplasega. Sa oled üle 30 aasta vana, sul peaksid juba lapsed olema. Mööblikaupmees Luxoris, kes meile eriti ebakvaliteetse kapi müüs, teatas üllatunult: „Su naine on Euroopas? Kas sa tõesti lased tal peale abiellumist edasi õppida?“

      Egiptuse unistus on võimalikult ruttu abielluda, käia korra pulmareisil, üldiselt mõnes Egiptuse kuurordis, aga jõukamate perede puhul on levinud ka meil väga hinnatud Maldiivid ja Tai, ja ülejäänud elu elada oma täielikult sisustatud korteris, saada lapsi ja hoolitseda pere eest. Seepärast vaadatakse Ibrahimile kui veidrikule, kes tervelt viis aastat ootas oma naist. Kas Egiptuses naisi veel vähe on?

      Meie Ibrahimiga sobime ideaalselt. Vahel mõtlen kui imelik, et ma leidsin oma parima sõbra ja abikaasa nii juhuslikult. Ema ütles mulle varem alati, et see õige jalutab mulle tänaval vastu just siis, kui seda kõige vähem ootan. See on absoluutselt tõsi. Meievahelised erinevused on meie suhet ainult rikastanud. Meil on alati millestki rääkida, midagi arutada. Meil on ühised huvid ja ühine vaade tulevikule. Me ei arva kumbki, et elu peaks järgima traditsioonilist ajajoont. Kõige olulisem, et me oleme alati teineteise ambitsioone toetanud ja püüdnud leida neid kompromisse, kus mõlemad saaksid olla õnnelikud. Niimoodi pole me kunagi pidanud vägisi punnitama, et oma suhet hoida, vaid see on niivõrd orgaaniliselt ja loomulikult meiega koos arenenud ja tugevnenud. Seejuures oleme elav tõestus, et praktiseeriv moslem ja praktiseeriv kristlane saavad imeliselt ja harmooniliselt koos elada, seejuures vabalt oma usuliste vaadete üle arutledes ja üldse mitte nui neljaks sundides kedagi oma usku muutma. Jah, eks paljud siinkohal on skeptilised, aga meie vahel on austus ja tolerantsus, mida peaks maailmas üldse rohkem olema. Loodan, et see kooslus ühel päeval ka meie laste elu rikastab.

      Esimesed viis aastat mööduvadki nii, et igal jaanuarikuul, kui minul on koolivaheaeg, võtab Ibrahim ennast töölt vabaks ning me üürime koos Hurghadas korteri. Hurghada ei ole just minu lemmiklinn Egiptuses, aga sinna on minul kõige kergem reisida ja see on lähedal Luxorile, kus Ibrahim elab ja töötab. Lisaks on seal nii palju egiptuse-välismaa segapaare, et meil on seal lihtsam massi sulanduda ja vältida kellegi pahandava

Скачать книгу

<p>1</p>

Mahram – perekonnaliige, kellega liiga lähedaste sugulussidemete tõttu pole võimalik abielluda ja kes seepärast on sobilik vallalise tütarlapse, vahel ka noormehe saatjaks väljaspool kodu.