LITMIR.BIZ

Скачать книгу

natuke. „Teine takso seisab ju teist eespool.“

      „Meil on siin oma süsteem, tema on enne,“ vanem taksojuht näitab käega noorema mehe takso poole. Ei jää muud üle, kui selle pealetükkiva mehe autosse istuda. Mõtlen, et vahet pole, sõidame ju ainult kaubanduskeskuseni, mis kõigi eelduste kohaselt on viie minuti kaugusel. Istume autosse ja näen kuidas noorem taksojuht vanemale raha pihku topib. Selge siis, miks too meid nii lahkelt teise juhi autosse suunas. Vanem härra teenib sõiduotsa raha ilma gaasipedaali vajutamata ning võib rahulikult teist klienti ootama jääda. Nooremal taksojuhil on lootus suveniiripoes kopsaka komisjoni näol antud pistis tagasi teenida. Igal taksojuhil on mõne või mitme suveniiripoe ja ehk ka restoranide ja klubidega rahaline kokkulepe. Tuues turistid just nende poodi, teenib taksojuht teatud protsendi müügitulult. Olen kuulnud, et komisjonitasu võib olla kümme protsenti, aga ilmselt oleneb see konkreetsest kokkuleppest ja poest. Sellisele turundusmudelile loodavad väga paljud kohalikud ettevõtted. Eriti need, kes asuvad turismikeskustest pisut väljaspool ning keda turist omal käel üles ei leiaks. Näiteks suuremad nahktoodete kaupluste esindajad käivad mööda randu ning püüavad seal mesimagusa jutuga meelitada turiste soodsaid Türgi nahktooteid ostma. Selleks puhuks sõidavad igal õhtul spetsiaalsed mikrobussid suurtesse kauplustesse, mis asuvad väljaspool Hurghada keskust. Kui on plaanis nahktooteid soetada, siis võib uudistama minna, kuid peab olema tugev meelekindlus, sest eitavat otsust neis kauplustes eriti ei aktsepteerita ja nõrgemad lahkuvad peale tunniajast läbirääkimist ikkagi mõnesajaeurose nahktagiga, mida tegelikult üldse vaja ei olnud.

      Noorem taksojuht istub autosse: „Kuhu läheme?“

      „Me tahame minna sinna suurde kaubanduskeskusesse, mis asub lennujaama lähedal.“

      „Okei, saab tehtud, aga enne viin ma teid eriti heasse poodi.“

      „Ei, aitäh, me tahaksime ainult sinna suurde kaubanduskeskusesse minna.“

      „Minu erilises poes on suveniiridel erihinnad!“

      „Ma ei soovi suveniire osta, me tahame lihtsalt vaadata seda suurt kaubanduskeskust.“

      „Hea küll, ma viin teid korraks sinna poodi, see on siinsamas, ja siis viin kaubanduskeskusesse.“

      Kuna auto on juba hotellist kaugemale sõitnud ja ma ei viitsi rohkem vaielda, siis lepin sellega. Loomulikult pole pood lähedal. Sõidame sinna kauem kui oleksime sõitnud soovitud kaubanduskeskusesse. See oli Hurghada kõige suurem ostukeskus, Senzo Mall, mille nimi mul paraku sel hetkel meelde ei tulnud. Terve tee pean kuulama hala sellest, kuidas ta on üksikisa ja sooviks hirmsasti minu emaga abielluda. Selle kinnituseks näitab ta telefonist fotosid oma väidetavast tütrest. Lõpuks jõuame pimedal tänaval asuva suveniiripoe ette.

      „Kuule, ma ei viitsi sinna sisse minema hakata. Käsime tal edasi sõita,“ ütlen emale

      „Ah, lähme vaatame korraks sisse,“ vastab ema. Olen üllatunud ema leplikkusest, sest üldiselt on tema see, kellel kops esimesena üle maksa läheb.

      Astume poodi, mis on täis traditsioonilist Egiptuse pudipadi. Kohe lendab ligi hulk müügimehi, aga kuna tegemist on fixed price (fikseeritud hindadega) poega, siis otseselt keegi midagi peale ei suru. Neile turistidele, kes ei innustu hindade üle vaidlemisest, soovitan just seesuguse märgistusega kauplusi.

      Minu jutukas ema laskub kohe vestlusesse puidust vibu osas, äkki on just see meie kodus puudu. Liigun vaikselt lettide vahel ja vaatan suveniirikesi, mida hotellipoes juba kakskümmend korda näinud olen. Vähemalt on siin poeosas väga rahulik – suurem möll jäi eemale ema ja vibu juurde. Silmitsen parajasti puidust elevante, kui järsku tunnen, et keegi mind jälgib. Vaatan uudistajale otsa ning juba ta liigub minu poole.

      „Tere!“ lausub meesterahvas, kelle juures märkan kohe tema helerohelisi silmi.

      „Tere!“ naeratan ja vaatan puidust loomakesi edasi.

      Ma ei mäletagi täpselt, millest me räägime, vist ilmast, mis oli ebatavaliselt külm. Lõpuks saab uudishimu minust võitu: „Kust sa pärit oled?“

      „Egiptusest.“

      Olen üllatunud, sest vestluskaaslane käitub teistmoodi, kui olen harjunud ja minu stereotüüpsesse mõtlemisse ei mahu sellel hetkel teadmine, et on olemas ka heledate silmadega egiptlasi. Ma ei soovi ennast aga lollina näida lasta ja jätan selle kommentaari enda teada.

      „Ma olen Aleksandriast pärit, aga sina?“

      „Eestist,“ jõuan vastata, kui juba astub ligi minu ema ja tema saatjaskond.

      „Kuule, ma ostan selle hobusekuju!“ hõiskab ema, kes on alati tavatsenud öelda, et hobuse ilu vastu ei saa isegi inimene.

      Müüja selgitab, et sellel konkreetsel hobusekujul on kõrv poolik, aga nad toovad uue. „Ei ole vaja,“ teatab ema entusiastlikult, „see hobune ongi omamoodi.“ Taksojuht silkab mu emal siiani sabas ja tuleb mulle külje alla sama jutuga, mis autos pooleli jäi.

      „Anna mulle oma ema number,“ nurub taksojuht, kui kõnnime trepist alla keldrikorrusele, kus ema saaks oma uue leiu eest tasuda.

      „Kuule, unusta ära! Sa oled igavene petis,“ ütlen naljaga pooleks, kuigi iga nalja taga on ka tõtt.

      „Mina ja petis? Ma olen väga aus mees!“

      „Ma nägin jah sinu ausust, kui sa teisele taksojuhile pistist andsid.“

      „Ei andnud!“

      „Ära luiska!“

      Taksojuht jääb jänni ja vahetab teemat:

      „Ma hoolitsen su ema eest hästi.“

      „Sa ei ole piisavalt jõukas, et minu ema üleval pidada. Tal on väga kallis maitse ja ta on ülimalt nõudlik. Pealegi ta hoolitseb minu eest, kes siis seda teeb, kui sina ta ära võtad?“ Minu emal on tõesti kallis maitse ja ta on väga nõudlik, nii et tegelikult ma säästan vaese taksojuhi hinge.

      Taksojuht kobiseb edasi, aga ma ütlen resoluutselt: „Aitab, lõpeta see teema ära või ma leian teise takso.“ Mul on hetkel parematki teha, sest võõras, kellega veidi aega tagasi juttu tegin, on minus huvi äratanud. Miks just tema? Ei tea, aga ta erines teistest. Mitte kordagi ei öelnud ta mulle mingeid äraleierdatud komplimente, ei küsinud stampküsimusi või püüdnud sundida mind ostma püramiidikujukest, mis juba niikuinii igal teisel eestlasel riiulil tolmu kogub. Äkki olid need rohelised silmad põhjuseks, et oma põhimõtetest nii kergelt kõrvale põikasin? Poe uksele lähenedes mõtlen iseendalegi üllatuseks pingsalt endamisi: Palun küsi mu telefoninumbrit! Palun, palun, palun!

      „Kuule, kas ma tohin küsida sinu telefoninumbrit. Võib-olla võin ma teile emaga linna tutvustada või midagi?“ küsibki ta lõpuks.

      Jess, mõtlen endamisi, aga väliselt säilitan rahu ja annangi oma numbri.

      „Kuidas sinu nimi on?“ küsib võõras uksel enne lahkumist.

      „Sandra, aga sinu?“

      „Ibrahim, meeldiv tutvuda.“ Anname üksteisele kätt ja lähen emaga tagasi taksosse.

      Taksojuht käivitab auto. „Läheme nüüd kaubanduskeskusesse, palun.“ Taksojuht enam eriti vastu ei vaidle, ilmselt sai ta ema ostudelt kopsaka komisjoni. Sellised veidi nurgatagusemad suveniiripoed elavadki taksode ja bussidega kohale veetud turistide arvelt.

      Minu telefon teeb häält. „Noh, juba kirjutab,“ naerab ema.

      „Oli meeldiv tutvuda. Loodan, et kohtume veel kord. Ibrahim,“ loen õhinal sõnumit. Taksojuht irvitab laginal. Tema spioneerimismeetodid kaupluses andsid talle ülevaate kõigest toimuvast.

      Taksojuht jätkab oma latramist ja mul on tunne, et ta ei vii meid ealeski kaubanduskeskusesse. „Kuule, läheme maha ja jalutame hotelli tagasi. See on ju siin lähedal,“ ütleb ema, kes hakkab lõpuks närvi minema.

      „Me läheme siin maha, kui palju me võlgneme?“

      „Ei-ei, ma tean veel ühte head kohta!“

      „Ei, me rohkem ei soovi. Me tahame siin maha,“

Скачать книгу