LITMIR.BIZ

      Ees ootas minu elu suurim seiklus, mis oli ühteaegu ehmatav, humoorikas, vihastav, kurb ja samas meeletult rõõmsameelne. Minu elukohaks sattus kindlasti üks Egiptuse raskemaid kogukondi. Luxori ilust ja valust heietavad isegi egiptlased ise. Saiidid, nagu Ülem-Egiptuse rahvast nimetatakse, on traditsioonilise ja kiiksuga maailmavaatega inimesed, kellest pajatavad Egiptuse komöödiad ja tragöödiad. Sõõmu värsket õhku pakkusid reisid Aleksandriasse, mis on kindlasti üks kaunemaid ja omanäolisemaid linnu Vahemere rannikul. Seal on ka inimesed veidi teistsuguse temperamendi ja ellusuhtumisega.

      Oma Egiptust tutvustan teile läbi inimeste, kellega mu tee nende aastate jooksul ristus. Meie kohtumiste lugu, sõprus ja elulood avavad eri piirkondadest, ühiskonnakihtidest ning maailmavaadetest kokku põimunud loo, mis illustreerib Egiptuse kontraste ja mitmekesisust. Samas avalduvad eri ühiskonnakihte ja generatsioone läbivad tõekspidamised, mis iseloomustavad iga egiptlast. See on minu lugu, mida aitavad jutustada need inimesed, kes mind minu teekonnal saatsid.

      Vihula mõis – Mustamäe,

      2018. aasta suvel

      TAKSOJUHIST KOSJASOBITAJA

      Taksojuht silkab mu emal sabas ja ujub mulle külje alla sama jutuga, mis autos pooleli jäi. „Anna mulle oma ema number,“ nurub ta, kui kõnnime trepist alla keldrikorrusele, kus ema saaks oma uue leiu eest tasuda. „Kuule, unusta ära! Sa oled igavene petis!“ vastan mina.

      Inimesed, saades teada, et ma olen abielus egiptlasega, küsivad huviga, et kuidas me kohtusime ja jäävad siis õhinal romantilist lugu ootama. See on tavaline lugu valel ajal vales kohas, või siiski tagantjärele vaadates just seal õiges, olemisest. See on ka lugu sellest, et enne kui oled ise sama olukorra läbi elanud, ei saa teha üldistusi ega saa ka aru, miks asjad lähevad just nii, nagu nad läinud on. Enne Hurghadas armastuse otsa komistamist olin mina kõige suurem lõunamaal algatatud suhete vastane ja vaatasin kahtlustavalt iga naist, kes kohalikega meelalt flirtis. Eks igaühele oma ja puhkuseseiklust võibki normaalseks pidada, aga ma ei mõistnud neid, kes lasevad sellisel suhtel edasi areneda ja veel abieluranda sõuavad. Seda eriti kõigi nende kurbade lugude juures, kus naised on ilma jäänud oma lastest, mehed tulevad Euroopasse ja siis petavad, rääkimata kultuurierinevustest. Tundus, et selline elukorraldus toimib ainult siis, kui naine mehe survele järele annab ja moslemiks hakkab.

      Arvan, et pean pisut selgitama oma varasemat väga trotsivat meelsust egiptlaste suhtes. Olin käinud Egiptuses kümme aastat varem, 2002. aastal. Koos emaga, kellega me minu neljandast eluaastast saadik oleme pool maailma läbi reisinud. Tee on viinud isegi kahekesi omapead Namiibiat avastama ja jõematkale Venezuelasse. Kümme aastat ei jõudnud me Egiptusesse tagasi, sest otsisime uusi elamusi ja me pole kumbki vaid rannas lebotajad. Lõpuks oli käes aga kõle jaanuarikuu, mil Eestis vaatas köögiaknast sisse kahemeetrine lumevall. Aitab, lähme reisile. Kuna töökiirel ajal oli võimalus vaid nädalaseks puhkuseks, siis osutus valituks Hurghada. Olin selle mõtte osas pisut ebalev. Viimati Egiptusesse reisides olin 14aastane, väga häbelik ja vaikne, blondide juustega tüdruk. Mul on siiani eredalt meeles, kuidas mind Kairos Muhammad Ali mošee alal tualetist naastes ümbritses koolilaste parv, kes mind kõik korraga juustest tirisid. Kohalikud täiskasvanud vaid itsitasid. Veelgi ehmatavam oli kogemus kuulsa Giza püramiidi sees, kus vaevalt ruumi poolkükakil üles-alla liikuda ja kus minu taga seisvad noormehed mind sõna otseses mõttes kabistasid. Minna polnud kusagile. Lõpuks tekkis võimalus emaga kohad ära vahetada ja sellest pääseda. Tema pilgust piisas, et poisid tekitasid meetrise vahe. Neid juhtumeid oli veel ja veel ning ma ei olnud päris kindel, et seekord asjalood paremad on. „Sa oled nüüd täiskasvanu, ega nad ei julge enam nii pealetükkivad olla,“ kinnitas ema ja arvasin ka ise, et küll ma neile alles näitan, kui nad julgevad iitsatadagi. Hurghadas oli meil emaga plaan ainult hotelli suurel territooriumil peesitada ja ilma tungiva vajaduseta välja mitte liikuda. Tungiv vajadus tekkis siiski kord päevas, kui emal oli vaja osta sigarette ja minul oli kommiisu. Suure maiasmokana lähen kommi nimel kasvõi üle sõjatandri.

      Kümme aastat vanema ja targemana ei olnudki enam midagi hullu ja puhkus möödus eriliste vahejuhtumiteta. Ainult et kole igav hakkas ühtesid ja samu restorane, basseine ja inimesi vaadates. „Läheks vaataks väljapoole ka, jube tüütu on siin hotellis,“ kurdab ema, kui algab juba kolmas saksa šlaager, mille saatel mõned julgemad vanemad paarid tantsu keerutavad.

      „Linna ma hea meelega ei läheks, äkki saame sinna suurde kaubanduskeskusesse, mis jäi tee peale, kui lennujaamast tulime.“

      „Ma usun, et taksojuht viib meid sinna, kui me seletame. Palju neid nii suuri kaubanduskeskusi siin ümbruses ikka on.“

      Jaanuarikuus on Hurghadas õhtuti päris jahe. Seepärast paneme soojemad riided selga ja asume uljalt teele, et hotelli ees seisvatest taksodest endale sobiv leida. Taksosid seisab hotelli väravas parasjagu kolm. Oma loogikast lähtuvalt seame sammud esimese auto juurde, mille ees seisab vanem djellaba’s härra, kelle nägu kaardub meie lähenedes naerule. Jõuan vaevu auto juurde, kui meile hüppab ligi teise takso juht.

      „Ei-ei, tulge minu takso peale!“ seletab noorem mees, kelle kaela ümber on traditsiooniline Palestiina sall, mida araablased solidaarsuse märgiks uhkusega kannavad. Samu salle kantakse ka näiteks kõrbesafaril näokaitseks.

      „Tänan ei, aga me valime selle takso,“ vastan viisakalt ja astun veel sammu taksole lähemale. Ema jääb juba seisma, sest ta on harjunud, et kõik asjad lahendan meie reisidel mina. Esiteks on põhjuseks ema vähene inglise keele oskus, aga ma olen kindel, et ka tema mugavus, sest on ju hea kui keegi kõik ära teeb – broneerib piletid, jookseb

Скачать книгу