LITMIR.BIZ

Скачать книгу

et ma organiseerisin ülemale jõuludeks kena karbi tema lemmiksigareid …”

      Harry ja Guy pandi omavahel paari juba kadettidena, kohe, kui nad neli aastat tagasi raudteepolitseis väljaõpet alustasid. Esmapilgul ei tundunud nad just kuigivõrd sobivate partneritena: Harry oli pealtnäha kaheteistaastaselt kasvamise lõpetanud, kuid sellegipoolest nägi ta oma heledate juustega piisavalt hea välja, et teda oleks hämaras ööklubis võidud esimesi armastajaid mängivaks näitlejaks pidada. Tõtt-öelda oligi ta seda trikki üpris mitmel korral katsetanud, aeg-ajalt ka edukalt. Guy see-eest oli pikka kasvu – „vibalik”, nagu ta ema tavatses öelda –, tal olid kõrged põsesarnad, pahmakas kahvatupruune juukseid ja lai vahe esihammaste vahel. Paksud ümmargused prillid kippusid alatasa ta ninajuurelt alla vajuma. Sellegipoolest olid mõlemad haakinud kergesti teineteise lobeda huumorimeelega ja sõlminud tugeva sõpruse kui kaks meest, kes olid sõjast eemale jäetud – Harry astma ja Guy äärmise lühinägelikkuse tõttu.

      Mälestus hommikust, mil ta oli naasnud koju ilma värbamiskäsuta, vaid hoopis vabastuskirjaga, vilksatas Guy vaimusilma ees relvituks tegevalt tihti. Aastaks 1916 oli üks tema vendadest juba hukkunud, ta tapeti Mons’i lahingus päris sõja alguses. Kaks venda olid Prantsusmaal, sügaval kaevikutes, ja nende koju saadetud kirjad olid küll stoilised, kuid kirjutatud reetlikult väriseva käega. Tema isa tegi vabrikus pikki vahetusi ja emast oli saanud värvitu naisetuust, kes liikus omaenda kodus ringi märkamatult, peaaegu ainsatki häält tegemata, rääkimata kõnelemisest. Guy oli nägemiskontrollis puterdanud; soovides meeleheitlikult läbi saada, püüdis ta õigeid vastuseid ära arvata, aga tähed olid ta silme ees ringi hüpelnud ja uduseks muutunud ning ta mõistis, et asi on lootusetu. Kui ta kõndis tagasi Tooley Street number kaheksa poole, kus ema teda ootas, sadas paduvihma ja vesi nirises ta särgikrae vahelt sisse, nii et ta sai läbimärjaks. Kuid sellest ei piisanud, ta oleks tahtnud tunda füüsilist valu – ükskõik millist –, et ta saaks olla võrdne oma vendade ja nende vaprusega. Koduukse taga seistes ja otsides endas jõudu, et ust avada, pulbitses temas alandus. Isegi kergendustundest tema rinna vastas nuuksuva ema pisaratest ei piisanud, et võtta temalt soovi kohemaid asjad pakkida ja rindele sõita.

      Raudteepolitsei ridadesse astumine oli andnud talle eesmärgi, lubanud selja sirgu lüüa, hoolimata sellest, et isegi see ei suutnud pahatahtlikele muietele päriselt lõppu teha. Kui proua Curtis majast number kümme oli teda politseiniku väljaõppe läbimise puhul õnnitlenud, ei suutnud naine hoiduda märkusest: „Raudteepolitsei – see pole ju päris politsei, eks?”

      Eelmisel aastal olid tema kolm venda koju tagasi jõudnud – kõige noorem, Bertie, oli astunud väeteenistusse pool aastat enne sõja lõppu – ja asunud kõik koos tööle müüriladujate ja kivitassijatena. Guy oli rõõmustanud, et nad kõik elusalt koju saabusid, ning arvas, et tema uhke munder ja politseiniku kiiver aitavad tal vendade seas veidike austust ära teenida, kuid kui ta oli sunnitud neile tunnistama, et tema ülesannete hulka kuulusid ka raudteejaama lilleamplite kastmine ja side kontrollimine, algas narrimine taas otsast peale ning sellele ei tulnudki enam lõppu.

      Kui Guy ja Harry tol hommikul härra Marchanti kabinetti astusid, leidsid nad jaamaülema ringi tammumas, taskukell peos. „Aa, seal te oletegi!” ütles ta ja tema oravanägu oli murest krimpsus. „Jäite jälle õige napilt hiljaks. Tegin viis minutit tagasi oma kirjutuslaua sahtli lahti ja leidsin taskukella sealt seest.”

      Harry pidi peaaegu valjult naerma puhkema ja Guy heitis talle nii range pilgu, kui ta läbi oma paksude prilliklaaside suutis.

      „Või nii, söör,” ütles Guy. „Kas te arvate, et see pandi tagasi, kui varas kuulis, et te teatasite politseile selle kadumisest?”

      Härra Marchant lõpetas sammumise ja jäi seisma nagu soolasammas, vaadates Guyle otsa, nagu oleks too talle äsja elu mõtte teatavaks teinud. „Teate, arvan jah! Ma arvan, et täpselt nii see juhtuski.”

      Harry pidi teesklema, et otsib märkmikku, varjates oma nägu ja pingutades kõigest väest, et summutada naeruturtsatusi, mis püüdsid välja pääseda. Guyl õnnestus viisakalt jätkata, ta märkis härra Marchanti tähelepanekud üles ja noogutas nii tõsiselt, kui suutis, aga kui telefon helises, lubas ta endal viimaks Harryle otsa vaadata ja muiata.

      „Vabandust, poisid,” ütles härra Marchant, „Bexhilli rong hilineb. Ma pean minema ja sellega tegelema. Palun valage endale tassike teed.”

      Vaevalt oli uks tema järel sulgunud, kui Guy ja Harry naerma purskasid. „Kas ta on täiesti põrunud või?” küsis Harry. „Sõjamedal, viienaelane rahatäht, täitesulepea ja nüüd taskukell ilmuvad kõik salapäraselt sahtlisse tagasi, kui ta on nende vargusest teatanud?”

      „Palun ära räägi rohkem,” ütles Guy, kes oli end naerust kõverasse tõmmanud, silmad kinni surutud. „Mul juba kõht valutab.”

      Harry ajas selja tikksirgeks ja tõmbas näo krimpsu nagu jaamaülemal. „Halloo, kas politsei?” alustas ta, justkui telefonitorusse möirates. „Ma tahan teatada väga, väga tõsisest kuriteost …”

      Seetõttu ei kuulnudki kumbki neist, kuidas kabineti uks lahti lendas.

      5. PEATÜKK

12. jaanuar 1920

      Taksos hoidis Stephen Louisat randmest, nii et tema käsivars oli selja taha väänatud, kuid mitte nii kõvasti kui varem. Kui auto ristmikel sõitu aeglustas, mõtles Louisa, kas tasuks proovida välja hüpata, aga üleüldine liiklusmöll ajas talle hirmu peale. Trammid süstisid oma metallrööbastel edasi-tagasi, nii et ülal asuvatest traatidest lendas sädemeid; bussid vajusid ümber nurga keerates kergelt kaldu, paar-kolm külmetavat reisijat paistmas avatud ülemiselt korruselt üle Pearsi seebi reklaamplakati. Poisid, kes pidanuks koolis olema, kõndisid kõnniteedel ringi rinnale ja seljale kinnitatud tahvlitega, millel kuulutati uudiseid: „Lloyd George tõstab taas makse” ja „Beebi jäeti kirikutrepile”. Sõjaeelne jäänuk – hobune koos vankriga – seisis tee ääres nagu kivikuju ning ainsaks tunnuseks sellest, et tegu on elusa loomaga, oli värske sõnnikuhunnik. Takso kõrvale ilmus noori mehi või keskealisi naisi oma vänderdavatel jalgratastel ning aeg-ajalt vaatas mõni neist aknast sisse, nähes seal sünge näoga meest, kes põrnitses otse ette, kõvakübar sügavalt silmile tõmmatud, ja tema kõrval naist, kes ei naeratanud.

      Louisa süda peksis rinnus kiiresti. Socks lebas taksopõrandal pealtnäha rahulikult, aga hoidis oma kõrvu peadligi.

      Onu oli inimene, keda Louisa tundis liiga hästi, et mitte muretseda, kuhu too teda viia kavatseb. Louisa isa oli olnud kuuest lapsest noorim ja Stephen oli perekonna must lammas, kes lahkus kodust niipea kui sai, ilmudes välja ainult matusteks. „Ja see polnud mitte viimse austuse avaldamiseks,” ütles isa. „Vaid ainult sellepärast, et ta lootis testamendiga midagi päranduseks saada või mõne tädi käest paar münti välja moosida.”

      Kui Louisa laps oli, külastas Stephen neid korduvalt ja jäi alati liiga pikaks ajaks, sest kummalgi Louisa vanematest ei olnud piisavalt meelekindlust, et paluda tal lahkuda. Liiatigi rabasid nad terve päeva tööd teha, ja kui Stephen pakkus, et saadab Louisa hommikuti kooli, võtsid nad seda kui vastutulekut, mille nad olid ära teeninud. Nad ei saanud kunagi teada, et kooli asemel viis onu ta raudteejaama, õpetades talle enda sõnul „elukooli” oskusi ehk seda, kuidas varastada rikastelt – õieti igaühelt, kellel oli seljas viisakas mantel. Ta õppis nii mõndagi, aga neist õppetundidest ei rääkinud ta emale mitte sõnagi. Stephen pani tal suu kinni nii karamellide kui ka pakitseva süütunde abil. Tema vanematel oli niigi palju muresid, eks? Louisa meenutas kibedusega, et sageli oli onu tähelepanu talle rõõmu teinud, kuna kodus jagus seda talle nii vähe. Talle ei meeldinud see, mida ta tegema pidi, et onu naeratama panna, aga ta tegi seda sellegipoolest. Vahel andis onu talle ühe šillingi – „Jagame tulusid,” ütles ta muiates – ja tüdruk hakkas voodi alla peidetud purki münte koguma. Ühel päeval koguneb sinna piisavalt, et ta saaks kodust lahkuda, oli ta mõelnud.

      Niisiis ei olnud see teab mis üllatus, kui Stephen isa matustele ilmus ja tuli hiljem ka väikesesse peielauda Cross Keysi pubis. Tal oli tookord kaasas noor, aga juba hästi treenitud koer Socks ning Stephen võitis Louisa poolehoiu, öeldes, et see on täpselt samasugune nagu

Скачать книгу