Mitfordide mõrvalood. Juhtum rongis - Jessica Fellowes

Скачать книгу

mille Mabel oli valinud, polnud tõepoolest hingelistki ja see oli juba puhtaks pühitud eelmiste reisijate prahist, mida sõitjad kipuvad tavaliselt endast maha jätma. Kaks polsterdatud pinki seisid teineteise vastas ja kupeel oli lisaks veel vaid üks uks, mis asus vastasküljel. Kui rong juba liigub, ei saa keegi enam sisse tulla. Mabel pani kohvri esimese parempoolse istme alla, mis asus näoga sõidusuunas. Portfelli asetas ta selle koha kõrvale, kuhu Florence pidi istuma. Florence võttis mütsi peast ja pani selle portfelli peale.

      „Kas sul midagi lugeda on?” küsis Mabel, küünitades Florence’i käekotti vaatama, aga ta tõrjuti terava käeliigutusega eemale. „Võta parem istet. Sul pole enam palju aega jäänud.”

      Florence ei öelnud ikka veel midagi, aga istus kohale, mille Mabel oli tema jaoks välja valinud. See asus tagumises nurgas; teda ei olnud platvormilt sisse vaadates lihtne näha. Päike polnud veel loojunud, aga valgus oli tuhm ja taevas samasugust määrdunud marmori karva nagu ootesaali põrand. Õnneks hakkavad küttetorud talle õige varsti sooja andma. Kupeedes olid gaasilambid, aga neid ei süüdata enne kui Lewesis. Lugemine polnud selles valguses küll võimatu, aga temavanuse naise jaoks ka mitte just mugav – eile oli ta tähistanud oma viiekümne viiendat sünnipäeva. Kui sõda lõppes, otsustas ta pensionile jääda, ja nüüd, mõtles ta, on tal oodata üksnes vanaduspäevi.

      Mabel ajas selja sirgu, jättes mulje, nagu kavatseks midagi öelda, kui äkiline liikumine tema selja taga pani ta võpatama. Uks avanes ja sisse astus kahekümne kaheksa või ehk kolmekümneaastane mees. Tal oli seljas helepruun tviidist ülikond ja peas kaabu. Florence ei näinud, et tal oleks olnud mantlit, mida võinuks eeldada, kui inimene reisib jaanuarikuus rannikule, aga võib-olla rippus see tal üle käsivarre ja ta lihtsalt ei pannud seda tähele. Mehel ei olnud pagasit, jalutuskeppi ega isegi vihmavarju. Ta istus vasakule poole akna alla, diagonaalis Florence’i vastu, seljaga sõidusuunas.

      Nad kuulsid vagunisaatja vilet – viie minuti hoiatus.

      Mabel liikus ukse poole ja mees tõusis püsti. „Lubage, ma aitan,” ütles ta.

      „Ei, aitäh,” vastas Mabel. „Ma saan hakkama.”

      Ta tõmbas akna nahkrihmast alla, kallutas end välja, et käepidet keerata ja lükkas ukse lahti. Florence jäi oma kohale ega teinud reisikaaslasest välja; ajaleht lebas tal süles ja lugemisprillid istusid ninal. Mabel astus välja, lükkas ukse kinni ja jäi platvormile seisma, vaadates kupeeaknast sisse. Peagi kõlas vagunisaatja viimane vile. Rong hakkas liikuma, alguses aeglaselt ja siis üha hoogu kogudes, nii et esimese tunnelini jõudes kihutas ta oma rajal täiskiirusel. See jäi viimaseks korraks, mil keegi Florence Nightingale Shore’i veel elavana nägi.

      ESIMENE OSA

      1919–1920

      1. PEATÜKK

Jõululaupäev 1919

      King’s Roadi rahvamassi keskel siia-sinna sõeludes, õhukese mantli krae terava tuule eest tihedasti kaela ümber tõmmatud, kõndis Louisa Cannon, pea maas, kergel sammul mööda sillutist. Tänava kaugemad piirjooned võisid juba saabuvas pimeduses ähmastuda, kuid inimhulk ei jäänud seepärast hõredamaks. Ostjad viitsid paarikaupa aega toredate poeakende ees, mis olid kaunistatud elektriküünalde ja ahvatlevate jõulumaiustustega: värvilised pappkarbid täis Türgi maiust, mille erkroosad ja rohelised tarretatud kuubikud peaaegu sätendasid paksu tuhksuhkrukihi all; tuliuute portselannukkude kahvatud näod, jäigad käed-jalad ning tärgeldatud puuvillased kleidid, mille serva alt piilusid luksuslike kihtidena välja paberõhukesest pitsist alusseelikud.

      Otse tema selja taga oli suur Peter Jonesi kaubamaja paigutanud igale tänava poole avanevale aknale jõulupuu, tumeroheliste kuuskede okste külge oli hoolikalt seotud punaseid ja rohelisi lindikesi ning neil rippusid puidust ehted: miniatuursed värvitud kiikhobud, keerlevad hõbedased tähekesed, kuldsed munad, triibulised pulgakommid. Iga ese vastas täiuslikult lapse fantaasiakujutelmale, mis oli täies uhkuses ellu viidud, nüüd, kus sõda ja piirnormid olid viimaks möödanikuks saanud.

      Poe ees seisis üks mees, käed selja taga kokku surutud ja näole hoovamas vaateakende sume valgus, ning Louisa murdis pead, kas tema tähelepanu võiks olla piisavalt hajunud, et mitte märgata, kui kellegi käsi tema taskusse libiseb ja püüab sealt rahakotti leida. Viimased sõnad, mis onu ütles, enne kui Louisa kodust välja läks, olid tal hommikust peale peas ringi käinud: „Ära ilma korraliku noosita tagasi tule. Praegu on jõulud, nii et võimalusi on palju.” Keegi vist püüdis onu kuidagimoodi pitsitada, sest too oli viimasel ajal eriti halvas tujus ja nõudlik.

      Kui Louisa lähemale jõudis, pööras mees järsku ringi ja pistis käed sügavale taskutesse. Louisa oleks pidanud pettuma, kuid tegelikult tundis ta kergendust.

      Louisa tõmbas lõua sügavamale mantli varju ja astus mööda kõnniteed edasi, põigeldes nöörsaabaste ja mustast lakknahast kingade vahel. Lisaks onule ootas teda kodus ema, kes lebas voodis, mitte õieti haigena, aga mitte ka päris tervena – lein, raske töö ja nälg mõjusid tema kleenukesele kehale rängalt. Mõtetesse süüvinud Louisa tundis soojust, enne kui nägi, et seda hoovab kastanimüüja letist, mille kirbe suits oleks tema tühjale kõhule justkui rusikahoobi andnud.

      Mõni minut hiljem kooris ta pisikeste ribade kaupa kastani kõva, kõrvetavkuuma kesta, et esihammastega selle all olevat magusat sisu näksida. Ainult kaks tükki iseendale, lubas ta, ülejäänu viib ta emale, lootuses, et need pole kojujõudmise ajaks liiga maha jahtunud. Ta nõjatus vastu kastanileti taga asuvat majaseina, nautides küpsetusahjust tulevat soojust. Kastanimüüja oli lõbusas tujus ja ümberringi valitses rõõmus pühademeelolu. Louisa tundis, kuidas ta õlad lõdvestusid, ja mõistis, et ta oli neid nii kaua kössis hoidnud, et ei pannud seda ise enam tähelegi. Siis tõstis ta pilgu ja nägi üht tuttavat kogu mööda tänavat enda poole tulemas: Jennie.

      Louisa tõmbus tagasi ja püüdis varju jääda. Ta toppis kastanikoti taskusse ja tiris kraed kõrgemale. Jennie tuli lähemale ja Louisa teadis, et on lõksus – ta ei saanud ilma end paljastamata minema kõndida. Ta hingamine kiirenes ning ta kummardus paanikat tundes alla, teeseldes, et kohendab oma saapapaelu.

      „Louisa?” Talvekülma vastu kindasse peidetud käsi puudutas teda küünarnukist. Saledat keha kattis moodne, avara lõikega sametmantel, millele olid tikitud paabulinnusuled. Kui varem oli Louisa roheline viltmantel teda kaunistanud, tuues esile tema kleenukest figuuri, siis nüüd mõjus see viletsa kaltsuna. Kuid hääl oli sõbralik ja soojust täis. „Oled see sina?”

      Pääsu polnud. Louisa tõusis püsti ja püüdis üllatust teeselda. „Oo, Jennie!” ütles ta. See, kui lähedal ta oli olnud kuriteo sooritamisele vahetult enne ammuse sõbrannaga kohtumist, pani ta põsed häbist õhetama. „Tere. Ma ei tundnud sind ära.”

      „Nii tore sind näha,” ütles noor naine. Tema ilu, mis oli alles tärkamas, kui Louisa teda viimati nägi, oli nüüd õide puhkenud, ühtaegu suurejoonelise ja haprana nagu kristall-lühter. „Issake, me pole ju teineteist näinud – kui kaua? Neli aastat? Või viis?”

      „Vist jah,” ütles Louisa. Ta pigistas sõrmed ümber taskusse pistetud kastanikoti, lastes sellel end soojendada.

      Äkki ilmus nähtavale veel üks kogu, Louisast umbes paar aastat noorem tütarlaps, tumedad juuksed lahtiste lokkidena üle õlgade langemas, rohelised silmad kübaraserva alt välja piilumas. Ta naeratas, tundes ilmselgelt rõõmu kahe vana sõbranna kohtumisest.

      Jennie pani käe tüdruku õlale. „See on Nancy Mitford. Nancy, see on minu kõige ammusem ja armsam sõbranna, Louisa Cannon.”

      Nancy sirutas kindas käe välja. „Meeldiv tutvuda,” ütles ta.

      Louisa surus ta kätt ja pidi end tagasi hoidma, et mitte kniksu teha. Tütarlaps võis küll soojalt naeratada, aga tema hoiak oli nagu noorel kuningannal.

      „Nancy on minu mehe vanemate heade sõprade tütar,” selgitas Jennie. „Nende lapsehoidja abiline jooksis minema ja lapsehoidja on täiesti kurnatud, nii et ma mõtlesin, et tulen veidikeseks appi.”

      „Ta jooksis lihuniku pojaga minema,” katkestas Nancy. „Kogu

Скачать книгу