LITMIR.BIZ

Скачать книгу

ja kas ei laabunud kenasti,” mühatas Arlen.

      „Tänu sellele viibid sa praegu siin,” ütles Renna. „Vanasti Ojaäärsel oli tänane ülemõtleja, minu tuttav Arlen Põldaja hulljulge.”

      Arlen vajutas näo peopessa. „Poleks ma nii hulljulge, ei oleks me pruukinud selle supi sisse sattuda.”

      „Ehk tõesti,” soostus Renna. „Või ehk poleks meil lihtsalt sama head juhust olukorda õigeks seada.”

      „Vaidlemine on tulutu,” ütles Jardir. Pilku heites nägi Renna, et üks kalliskivi krasialase kroonil särab rohkem, sest tema aurat vaadeldi, püüti jõuda otsusele, kas deemoni teadvus on teda kuidagiviisi moonutanud.

      Maapõu võtku, kui ma tean, arutles ta. Mingis mõttes näis ta iseendana, mõnes mõttes aga oli muutunud pöördumatult.

      Ometi paistis Jardir hetke pärast rahule jäävat. Odateravik langetati. „Mida sa nägid, Renna vah Harl? Sinu auras valitseb ...”

      „Tohuvabohu,” lõpetas Arlen.

      „Ma nägin kõike,” ütles Renna. „Ja ei midagi. Nagu oleks terve Välurahvas Maa-aluste Kalmistul kobaras ja räägiks korraga. Liiga palju, et sotti saada. Seosetu värk.”

      Arlen noogutas. „Nõnda oli ka siis, kui mina puutusin deemonivürsti teadvust. Ent üht-teist sööbis mulle mällu. Asjad, mis võisid tuua kaotuse asemel võidu. Suudaksid sa natuke meenutada ...”

      „Ei suuda,” katkestas Renna. „Esimese jutiga mitte. Aega on vaja.”

      „Aega meil napib,” ütles Jardir. „Pimedaim tund on juba möödas. Kui me ei vabasta Alagai Ka’d ega suundu Sügaviku Suhu, oleme sunnitud passima päeva siin ja minetame üllatuse eelised.”

      Renna võttis juba jalad alla, tõusis püsti ja hingas meele rahustuseks rütmiliselt. „Teel panen pildi kokku. Läki.”

      26. ALLILMA PIMEDUSES

      334 pN

      Jätnud Par’chini koos jiwah’ga koopasse, sõlmis Jardir ükshaaval oma kahtlustega rahu. Sündimata lapse kandmine alla sügavikku on niigi halb, kuid lisaks on too naisterahvas pidurdamatu. Ettearvamatu. Ebamõistlik. Peru.

      Aga kes on sel juhul tema, et nõustub plaaniga? Lasta end juhatada sügavikku Alagai Ka’l isiklikult? Harli tütar on kartmatu. Väeküllane. Ohverdab Esimeses Sõjas enese ja lapsegi elu. Evejah’-usk ei peitu vaid Krasia inimeste südameis. Jardir häbenes kahtlusi taolise naise suhtes.

      Shanvah seisis koopasuu lävel, valves Alagai Ka türmi juures. Olgugi isa ikka pingile aheldatud ja deemonite kuningas loitsuterasest luku taga, püsis Shanvah virge, oda ja kilp löögivalmis, seirates ohtusid – väliseid ja sisimast pärinevaid.

      „Päästja.” Neiu kummardas onu lähenemisel. „On Harli tütrega hästi?”

      „Ehkki ta käitus narrilt, et riskis õgida vürstikese teadvust,” vastas Jardir, „paraneb ta, kui Everam soovib.”

      „Kas see ... toimis?” küsis Shanvah. „Sai ta deemoni mälestused?”

      Jardir raputas pead. „Ilmselt mitte. Me jätkame esialgse plaaniga. Kohe praegu.”

      „Inevera.” Shanvah torkas oda tuppe, hüppas kergejalgselt pingile ning tagurdas vankri koopasuhu. Sidus lahti hobused ja eemaldas trengid. Deemoni puuri ei sõidutata sügavikku kaasa, mistõttu oli aeg lasta loomad priiks.

      Neile pilku heites arutles Jardir, kas täkkude priiks lubamine tähendab surmasaatmist. Kapjadesse olid lõigatud loitsud ja päikesetõusuni jäi mõni tund. Ümbruskonna deemonid olid valdavalt surnud, hukkunud teadvusedeemoni vaimukisenduse läbi. Saabuvad päevad üle elada on hobustel rohkem lootust kui Jardiril ja seltsilistel.

      Ta kergitas oda ning sehkendas olevuste kohale õhku loitsumärgid. Hobuste külge klammerdunud võlujõud süstis veel viimast korda tarmu, varjates ühtlasi alagai’de küüniste eest. Koidikul hääbub võluvägi, kuid varavalgeni ollakse kaitstud.

      Uuesti ärksad, tõstsid täkud pea. „Valvaku teid Everam, õilsad ratsud,” ütles Jardir. „Ma nimetan teid Jõud ja Meelekindlus. Õnnestub mul tulevikus pajatada meie rännust, ei unusta pühad salmid te nimesid.”

      Ta joonistas õhku järgmise loitsu, esile manatud kahjutu pauk ja sähvatus läkitasid täkud mööda muistset maanteed kapakul minema.

      Jardir astus Shanjati juurde, et keerata lukust lahti ahel, millega sõdalane oli köidetud pingile. Shanjat ei reageerinud, vaid tuiutas hobuse tuimusega. Jardir vinnas õemehe alla ja viskas õlale justkui harjutusnuku.

      Shanjat seati põlvili vankri ukseesisesse, kus Jephi poeg ja Harli tütar ootasid juba Shanvah’ga kolmekesi.

      Minu õe abikaasa, mõlgutas Jardir. Treenis ja võitles Hannu Pash’ist saati mu kõrval. Ja mina asetan ta Alagai Ka jaoks põlvili.

      Jardiri pilk langes elupõlisele sõbrale. Vend, ma vannun Everami ja oma paradiisilootuse nimel. Kui on õige aeg, maksab Alagai Ka sulle tehtu eest.

      Sellega keeras Jardir lukust lahti ka vankriukse ja tõmbas pärani. Deemon lebas keskpaigas, kontvõõrad hiigelsilmad põrnitsemas. Tema sammus loitsuringi, vallandas olendi ahelad, krahmas deemoni kõripidi ja lohistas sisistavana ringist välja. Lennutas vangi pidulikkuseta maapinnale Shanjati naabrusse.

      Ala hüvanguks kingib ta olendile elu, aga väärikust pole too ära teeninud.

      Alagai Ka ei hakanud sedapuhku teesklema, haarates Shanjati üle viivitamatu kontrolli. Sõdalane paotas rüühõlmu ja sättis deemoni kindlalt turjale, riide alusküljele.

      Ühiselt vahtisid deemon ja käsuline hukatud teadvuse surnukeha, mille lõhkine kolju oli tühjaks kaabitud nagu melon. Edasi pöörasid mõlemad Renna poole.

      „Ilus öö,” ütles Harli tütar ning lutsis sõrmedelt musta verd.

      Shanjat näis lõdvestuvat ja naeratas. „Pääseb su kutsikas mingi ime läbi eluga, tuleb ta tugev. Pigem minu kui teie nõrgukeste suguvanemate tõugu.”

      Renna aura loitis nii tuliselt, et vaadates oli Jardir sunnitud silmi kissitama. Naine tõmbas noa ja rühkis deemoni juurde. Shanjat taganes, kuid põgeneda polnud sissepiiratul kuhugi, ning kukutanud sõdalase jalahoobiga põlvili, surus Renna väerikka pussiteraviku deemoni kõrile.

      Shanjat heitis naisele pilgu. „Eks lase käia. Tapa mind, kui julged. Oleks sinu riugas läinud läbi ja võimaldanud su algelisel ajul käsitada mu järelkasvu mõõtmatut teadvust, poleks teil mind tarvis ja Pärija oleks mu tapnud, kui lamasin abitult.”

      Huuled kaardusid muigeks. „Aga te vajate mind, kas pole, Kütt? Minu tapmisega hukutad sa oma liigi.”

      „Ehk tõesti,” urises Renna. „Siiski, mainides mu maimukest veel, sured ammu enne minu liiki.”

      Naine ei naljatanud. Jardir nägi seda aurast. Ta pelgas, et naine võib kaotada enesevalitsuse ning määrata nende plaani hävingule, kuid Alagai Ka hirm oli kasulik. Turvatundes deemoni lakkamatu talitsemine kujuneks kardetavasti keeruliseks.

      Sest paljukest nad teda praegugi talitsesid?

      „Valede Vürst, su elul on väärtust ainult seni, kuni sinust on meile tolku,” ütles Jardir. „Evejah’ kirjelduses marssisid Kaji sõjaväed sügavikku jõudmiseks kolm korda seitse päeva. Oli see nõnda?”

      „Sügavikku jõudmiseks?” Deemon naeris Shanjati kurgupõhjast. „Nie sügavik on kokkuluuletatud looming, et utsitada alamaid. Sellist kohta pole.”

      Ennast täis naeratus ajas Jardiril harja punaseks – tedagi haaras kiusatus tappa närune olend jäädavalt. Neid võeti haneks, sosistati tõdesid, mis kõlasid valena, ja valesid, milles helises tõde. Kummastaval kombel oli deemonil teadvusse piilumatagi soont töödelda nende hingekeeli.

Скачать книгу