LITMIR.BIZ

Скачать книгу

Everam kinkida vaid viis.”

      „Ei maksa põdeda,” ütles Avastaja. „Sinul on lauluhääl, meie kraaksume nagu varesed.”

      Raske oli hoida lihtsureliku näolt ära tülgastunud krimpsutust. Väge mõistsid nad parimal juhul algtasandil. Madalaima klassi deemonidki valitsesid vaistusid rohkem kui inimkonna tipud.

      Võlujõu taltsutamise võti kätkes aistingute lahterdamist kuningliku kaasa kombel. Ning siiski lämmatas teda rõhuv häbi, sest üllatusvõttega olid temasuguse vangistanud ... imetajad.

      Kuid ühtlasi pakkus see mõte lootust. Suudavad nad hoovusi vaevu lugeda, avaneb kuninglikule kaasale peenekoeliste võlukunstide jada, mis võimaldab tal tegutseda hiljukesi.

      Keerdsõlm oli väeallikas. Loitsud ihul ei lubanud kuninglikul kaasal tõsta sisimast isiklikku võlujõudu ega ammutada väljastki. Lihtsureliku kaudu saab ta toimetada, aga Shanjat, ehkki tugev ja tervise juures, oli loitsimata, murtud ja tahtetu – võlujõu seisukohast õieti surnud. Võlujõuga askeldamiseks vajab ta salve, vangistajate kantud esemete laadis.

      Hajub nende valvsus põgusalt, õnnestub deemonil vahest ulatuda küllalt kauaks mõne eseme loitsuannuseni. Lihtsureliku kaudu ei pärsi kaitseloitsud tema tegevust.

      Ent selle kallal vaevab ta pead hiljem. Praegu oli pakilisemaid muresid. „Et siirduda lõõripimedusse, on teil tarvis mu järelkasv kõrvaldada.”

      Avastaja pöördus taas kuningliku kaasa poole. „Kas katsud veenda meid oma abis lihase poja tapmisel? Võib-olla hoiatasid sa meie saabumisest ja kavatsed jalutada meiega lõksu.”

      „Jalutaksin kõhklemata, inimene,” vastas kuninglik kaasa, „kuid kui järelkasv tajub mu nõrkenud seisundit, tapab ta ebaluseta mindki.”

      „Iseenda papa?” küsis Avastaja kahtlevalt. Deemonisoo äratatud jälestus kilgendas mehe auras.

      „Usu parem,” ütles Kütt.

      „Kuula paarilist, inimene.” Lihtsureliku naeratus pöörati Pärijale. „Ta poleks kaugeltki esimene vürst ega prints, kes isade trooni nimel tapab.”

      Pärija aura kinnitas oletust pikemata. Pärija uhked kutsikad meenutasid teadvuste õukonda üpriski, kui kisklesid võimutühemiku surutises. Mäss maapinnal oli lömastamiseks küps.

      „Tabab ta mu kütkendatult, pidutseb mu järelkasv, süües kahjurõõmsana mu teadvust, et liita see oma väega. Sellisel juhul suudaks ta teid kindlasti trotsida. Teiegi teadvustest saaks sööming, ta õpiks põhjalikult tundma teie rahvast ja plaane, enne kui naaseks Maapõue, et jäädvustada enese jälg uude deemonite põlvkonda. Nood viljuvad kähku ja kerkivad ikestama maapinda, andmata teie rohmakatele suurloitsudele mahti saavutada ülimust.”

      Vangistajad vahetasid pilke, edasi vaatas Pärija talle otsa. „Sina kasi türmi, Valede Vürst.” Loitsumärkidesse läkitati vägi, ning teadvus ja lihtsurelik kukkusid kummuli vintsklema nüüdki.

      Avastaja ligines, et tirida ta lihtsurelikust vabaks, ent ahelate kõrvetus ihul ei heidutanud kuninglikku kaasat kuigivõrd. Lahkurebimisele eelnenud hetkel puutus deemoni küünis kobamisi midagi, mis tilpnes lihtsurelikul nahkpaelaga kaelas, pesitses jämedate rinnalihaste rüpes.

      Laulja oli teinud saatusliku vea. Oli arvanud, et riputab sigitajale kaela tunnustähise, aga pisarapudelikeses peitus ehtne väevõim. Kuigi napp, oli anumasse jäädvustunud kurbus, ese ammutas ja talletas võlujõudu.

      Lihtsurelik, keda ei kütkenda märgid kuningliku kaasa ihul, võib kahmata pudelikese pisemat masti loitsuannusteks.

      Loodetavasti jätkub sellest kuningliku kaasa priiuse ostmiseks.

      Lukustades Alagai Ka taas teraskuuti, kontrollis Arlen loitsusid kolm korda. Olgugi julgestus tugev, tundis Arlen teadvuste võimeid. Peaks too teine deemonivürst peilima vankri asukoha ja määratlema lasti, ei kulu kaitsemeetmete nurjamiseks kaua.

      Pinget õhkus Jardiristki. „Ma ei usalda Nie teenrit.”

      „Pole ka põhjust,” ümises Arlen.

      „Ta istus meil kuude kaupa kongis,” ütles Jardir. „Kuidas teadis ta mu poegadest?”

      „Ega ta vist teadnudki,” lausus Arlen. „Oletas Shanjati mälestuste järgi huupi, ja kuna sa polnud hoolas, kinnitas oletust su aura.”

      „Või ehk ei talitsenud me Shanjati kuuldes piisavalt keelt,” ütles Renna.

      „Edaspidi on tarvis ülimat ettevaatust,” hoiatas Arlen. „Vangivankrit ei saa allilma vedada. Ren, meie käime Ahmanniga teadvusejahil ära, teie valvake Shanvah’ga senikaua kuuti.”

      „Jajah, sest viimati läks see ju ludinal,” ütles Renna. „Teadvuse alistamiseks, kes nägi meie tulekut, oli vaja kolme.”

      „Deemon seisab avaral võlujõulõõril, kottitõmbamise juhust ei teki,” möönis Arlen. „Aga kui tekib, on sinu kohustus igatahes siin.”

      „Miks?” küsis Renna.

      „Sinu kohustus on tagada, et kui meile antakse hoop, ei jääks Alagai Ka’st teise teadvusedeemoni suutäit.”

      „Jutt või deemonisõnnik,” urises Renna. „Seda suudab Shanvah’gi. Sa ei raatsi mind kaasa võtta.”

      „Mida mul raatsida?” vaidles Arlen. „Looja, Ren. Su titekõht paistab juba.”

      „Ei paista,” ütles Renna. „Olen natuke priskem, muud midagi. Söön kahe eest.”

      „Ma näen otse su sisse, Ren,” lausus Arlen. „Nõnda ruttu ei tohiks lapsuke kasvada. Leeshaga oli sama lugu. Sünnitus saabus mitu kuud varem.”

      Et tema sõnad olid viga, taipas ta kohe. Leesha Paberivalmistajat ei tasunud tülitsedes kunagi mainida.

      „Nonoh, maakondlased rääkisid kõigile kuulajaile, kuidas emand sõtkus puruks dama’de päid ja tappis terve aja deemoneid,” ütles Renna. „Kas sina, sindrinahk, arvad, et Leesha Paberivalmistaja on minust sitkem?”

      „Pahandused leidsid ta ja tema mõõtis vastu,” seletas Arlen. „Ta ei laskunud Maapõue kaklust norima.”

      „See on küll deemoni loba,” ütles Renna. „Kes üritab meid lõhestada. Nõrgestada.”

      „Ometi pole see tingimata vale,” märkis Arlen. „Just säärane on nende mood. Lajatada tõega hella kohta.”

      „Ja sestap ei tohigi sa õnge minna, Par’chin,” lõikas vahele Jardir. „Sinu jiwah on tagalasse jätmiseks liiga võimas. Sa tead, et tõsi on seegi. Talle pole asendajat, meie aga tarvitseme retkel abikäsi. Ohvreid toogu igaüks.”

      Arlen jõllitas vihaselt. „Sul hea öelda, Ahmann. Maailm kirendab su lastest, su naistest. Minul pole rohkem kedagi.”

      „Kas mõtled, et ma soovin viia sügavikku oma õetütre – vaevalt kosimiseas?” nõudis Jardir. „Ka mu ainuke pojapoeg satub khaffit’i tõttu ema turjal odade pesapaika.”

      „Need asjad pole võrdväärsed sinugi silmis,” nähvas Arlen. „Viiksid sa meiega allilma sügavikku Olive Paberivalmistaja?”

      Jardir ei kõhelnud. „Soodustaks see veidi meie ebatõenäolist sepitsust hävitada Alagai’ting Ka, siis jaa, Par’chin. Plaani õnnestumiseks viiksin ma sügavikku oma naised, oma lapsed. Esimene Sõda asetatakse kõrgeimaks. Vaat mida tähendab Evejah’-usk. Inevera arbus su jiwah’ verega. Ei lasku ta meiega sügavikku, kuhtub meie nigel edulootus praeguse õhkõrnaks murdosaks.”

      Sõbra vankumatu aura kohutas Arlenit ja külvas kadedust. Kui hõlpus oleks elu, suudaks ta saatust usaldada.

      „Valik on minu,” ütles Renna.

      „Nojah, aga sinu valik ei pea mulle meeldima. Tahaksin kasvatada sinuga papa talus põlluvilja ja oodata üheksa kuud, nõnda kui kogu loodud ilma

Скачать книгу