LITMIR.BIZ

Скачать книгу

oleks mulle teate jätnud,” kordas Iris kindlalt, sundides oma pilgu mehe põselohukestelt mujale pöörama.

      „Anna talle aega. Võib-olla jätabki.” Maddox tõmbus tagasi, vajudes lodevalt istmel allapoole. Üks liivakarva lokk vajus talle silmile; ta lükkas selle tagasi ning jäi uuesti naist vahtima. „Sul ju on koht, kus ööbida, eks?”

      Iris noogutas rutakalt. „Ta oli juba meid hotelli sisse kirjutanud.”

      „Siis on hästi.” Maddoxi hääl muutus leebemaks, nagu oleks ta rääkinud lapsega. „Võib-olla peaksid kuni õhtuni oma toas olema. Siinne päike pole selline nagu Ühendriikides.”

      „Ma elan Alabamas. Kuumus pole mulle tundmatu.” Iris tundis end otsekohe rumalana, et oli enda kohta nii palju paljastanud.

      „Mina olen Georgiast,” ütles Maddox rõõmsal häälel. „Vean kihla, et sa poleks seda arvatagi osanud, mis? Olen oma aktsendi kaotamise kallal vaeva näinud.”

      Iris ei suutnud vaikset itsitust tagasi hoida.

      Maddox naeratas talle, näidates uuesti põselohukesi. Iris tundis kõhus pitsitust. „Nii on parem. Naer on parim ravim, nagu räägitakse.”

      „Mina olen Iris.” Naine naeratas sunnitult.

      „Tore sinuga tutvuda, Iris. Järjekordne ilus nimi.”

      Iris ei teinud komplimendist välja. „Kas sa oled siin puhkusel?”

      „Ei, ma elan siin aastaringselt.”

      „Sest Georgia ei olnud piisavalt kuum?”

      „Suvel on Georgias palavam kui siin.” Maddox vajus sügavamale kohvikutooli. „Siin Mariposal on aastaringselt kena. Kunagi pole nii palav, et meretuul ei suudaks ergutada, ning kunagi pole nii jahe, et peaksid rihmikutega sokke kandma.”

      „Kuidas siin troopilisel saarel ära elada?” küsis Iris, andes uudishimule järele.

      „Elatakse tänu usaldusfondile, kullake.” Maddox naeris. „Või siis tänu kummalistele töödele, mis saadaval on.”

      „Milliseid kummalisi töid sa teed?”

      „Ma ei näe ilmselt usaldusfondi kasutava mehe moodi välja?”

      Iris punastas oma oletuse pärast. „Vabandust…”

      „Ma töötan turvamehena. Siin ja seal.”

      Salapärane, mõtles Iris, ettevaatlikkus taas maad võtmas. Ta oli viimase paari minuti jooksul end liiga vabalt tundnud. Üksinda võõras kohas olles pole valvsuse kaotamine just kõige targem tegu.

      „Kas sa oled oma kadunud sõbra asjus politseiga ühendust võtnud?” küsis Maddox pärast järjekordset pikka sõõmu vett.

      Küsimus muutis Irise veidi relvituks. „Nad ei tundunud eriti mures olevat. Ütlesid, et ta on täiskasvanu ning et sellest pole veel kakskümmend neli tundi möödas…”

      „Bla-bla-blaa,” lõpetas mees kaastundlikult noogutades. „Kuidas on perekonna ja teiste sõpradega? Kas sa neilt küsisid?”

      „Tal pole perekonda ja nii palju ma teda ei tunne, et teaksin teisi tema sõpru.” Iris mõistis, et vastus ajas mehe segadusse, ning jätkas. „Sandrine on minu kolledžiaegne sõber. Me elame nüüd erinevates osariikides. Aeg-ajalt helistame teineteisele, aga ma ei tea tema elust eriti palju, samuti tema minu omast. Seepärast me nädalavahetusel kohtuma pidimegi… et teineteise elust aimu saada.”

      „Võib-olla see ikkagi toimub,” sõnas Maddox. „Vean kihla, et kui sa tagasi hotelli lähed, ootab su sõber sind seal mõne hullumeelse looga, miks ta õigeks ajaks kohale ei jõudnud.”

      Iris soovis, et võiks meest uskuda, kuid Sebastianis lennukilt maha astumisel tabanud rahutustunne täitis ta halva eelaimuse ning mööda selgroogu pulseeriva valutundega.

      „Sa ei usu seda, eks?” pomises Maddox.

      „Sandrine on mõistlik. Ta ei laseks mõne vaevu tuttava mehega jalga ega laseks meie kohtumist tuulde. Eriti pärast seda, kui ta pidi mind selleks nii palju veenma.” Iris vaatas fotol oleva Sandrine’i nägu, igavest naeratust ning riukalikku pilku rohelistes silmades. „Ning ma hakkasin mõtlema selle kadunud tüdruku peale…”

      „Ära ole ennatlik.” Maddox sirutas käe välja ning puudutas sõrmeotstega naise käeselga. Jällegi tundis Iris puudutusel kummalist, sünget tunnet. See kutsus esile midagi ärritavalt ebamäärast – sünget, valulikku, ent määratlematut.

      Iris sundis end kätt seekord mitte ära tõmbama.

      „Aga Ühendriikide konsulaat?” küsis mees, libistades käe eemale. „Kas sa oled sealt kellegagi ühendust võtnud?”

      „Nemad soovitasid mul politseisse pöörduda.” Iris võttis Sandrine’i foto ning pani käekoti esimesse sahtlisse. „Mis ma vee eest võlgnen, härra Maddox?”

      „Lihtsalt Maddox. Ei mingit härrat. Vesi oli minu kulul.”

      „Aitäh.” Kui Iris tõusis, tegi seda ka Maddox. Selline viisakus oli veidi vastuolus tema kasimatu välimusega.

      „Ma loodan, et sa leiad oma sõbra üles.” Mees tundus siiras. „Tead mis, kui ta välja ilmub, tulge siia ja ma teen teile mõlemale joogid välja. Küsige ainult Mad Dogi. Kõik teavad mind.”

      Iris noogutas mehele ning suundus kohvikust välja. Päike lajatas talle lagipähe nagu sepavasar, imedes temast viimast energiat, kui ta ranna poole kõmpis. Seal kõrgus St. George’i hotell nagu kahvaturoosa kalliskivi üle koobaltsinise Cutleri lahe vee.

      Mida lähemale ta rannale jõudis, seda tugevamaks muutus merelõhn, terav ning soolane, mis lennutas naise juukseid ning kuivatas otsaesisel ning kätel olevad higipiisad. Ent ühes mereõhuga tuli allhoovusena kurbus. See rusus Irist sel ajal, kui ta lähenes palmidega täis pikitud rannale, mis ulatus miili laiuselt ümber lahe.

      Seal oli keegi. Agoonias. Irise randmeid ja pahkluid tabas füüsiline valu, terav ning eriline. Kuklas pulbitses valu, mille tugevus lausa pimestas.

      Irise nägemine muutus häguseks, maailm tema ümber keerles. Ta kobas midagi, millest kinni hoia, et mitte tänavale pikali kukkuda, kuid tulemusteta. Autod lasid signaali ning summutatult kostis häältekakofoonia.

      Valu. Põlvist nõrgaks tegev ning selga väänav valu.

      Iris vajus põlvili, kareda tee torge paljal nahal oli pisut tugevam kui närvisüsteemis ringlev agooniatunne.

      Iris püüdis pead tõsta ning jõudu koguda, kuid miski tema ümber ei paistnud tuttav. Tundus, nagu oleks valu käegakatsutav punane udu tema ümber, varjutades kõik muu tema ümber.

      Selle udu keskelt kostis naise nime hüüdev mehehääl.

      Maddox Heller hoidis distantsi kahvatu kummitusliku naisega, kes oli tema hommikut häirinud, ning püüdis mitte juurelda selle üle, miks ta oli keset hommikut söandanud järgneda turistile, kes suundus hotelli poole. Muidugi oli tegemist kena naisega, kui mitte arvestada seda, et ta kõndis ringi nagu vaim, kuid Mariposa oli kauneid naisi täis, kellest üsnagi mitmed ei viskaks meest pelgalt norskamise pärast voodist välja. Miks ta oli siis nii huvitatud ajavööndivahest kurnatud Irisest ning tolle kurvast lookesest?

      Kurat, Mad Dog, võib-olla on sul lihtsalt igav?

      Mõnele võis kaks aastat paradiisis tunduda taevalikuna, ent seal oli nii palju päikesepaistet ja mereõhku, et inimene vajas mõtete mujale suunamiseks midagi muud.

      Pärast Kaziristani…

      Mees peatus korraks. Ei mingit Kaziristani meenutamist. See oli Maddoxi uue elu reegel number üks. Ta oli pärast Kaziristani raisanud tervelt aasta, püüdes mõelda, mis oleks saanud, kui ta oleks teisiti toiminud. See oli ta peaaegu hulluks ajanud.

      Ees oli tõrge, sest ajavööndivahest kurnatud turist Iris kukkus põlvili. Maddoxi süda hakkas kaks korda kiiremini taguma ning ta jooksis naise poole, pidades silmas nii Irist kui ka naist ümbritsevat rahvahulka.

Скачать книгу