LITMIR.BIZ

      Originaali tiitel:

      Paula Graves

      FORBIDDEN TOUCH

      2008

      Kõik õigused käesolevale väljaandele, kaasa arvatud õigused kogu raamatu või selle üksiku osa kopeerimisele ja levitamisele ükskõik millisel viisil, kuuluvad Harlequin Books S.A.-le. See raamat on välja antud kokkuleppel Harlequin Books S.A.-ga.

      Kaanekujundus koos fotodega pärineb Harlequin Books S.A.-lt ja kõik selle levitamise õigused on seadusega kaitstud.

      See teos on väljamõeldis. Selles esinevad nimed, tegelaskujud, paigad ja sündmused on kas autori kujutluse vili või väljamõeldis. Mis tahes sarnasus tegelike elus või surnud isikute, äriettevõtete, sündmuste või paikadega on täiesti juhuslik.

      Toimetanud Tõnu Ehasalu

      Korrektor Inna Viires

      © 2008 by Paula Graves

      Trükiväljaanne © 2009 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2009 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2018 Kirjastus ERSEN

      Sellel raamatul olevad kaubamärgid kuuluvad firmale Harlequin Enterprises Limited või selle tütarfirmadele ja teised firmad kasutavad neid litsentsi alusel.

      Raamatu nr 10077

      ISBN (PDF) 978-9949-455-73-7

      ISBN (ePub) 978-9949-84-464-7

      Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee

      Tegelaste nimekiri

      Iris Browning – empaatilised võimed hoiatavad teda Mariposa saare süngete telgitaguste eest. Kas kadunud sõbra otsingud seavad ohtu tema enda elu?

      Maddox Heller – endist valitsusagenti hämmastab, miks CIA on nii väga Irisest huvitatud. Kas naine on seotud terroristidega, kelle tappev saatkonnarünnak maksis Maddoxile tema töökoha?

      Sandrine Beck – tema kutsus Irist endaga nädalaks päikese kätte vedelema. Nüüd on ta kadunud. Kas naise kadumine on seotud teiste kummaliste juhtumitega Mariposa saarel?

      Alexander Quinn – kes on see Irist jälitav salapärane mees?

      Boris Grinkov – endine Vene teadlane on Cassandra ühingu juht. Salajane organisatsioon tegeleb psüühiliste nähtuste teadusliku tõestamisega.

      Tahir Mahmoud – noor Kaziristani ärimees on võluv ning lihvitud kommetega, kuid ka temal on saladusi.

      Celia Shore – selgeltnägija ilmub verisena välja ühel hüljatud rannal ega mäleta Mariposale tulemist. Kas tema kadunud mälu on seotud Sandrine’i kadumise lahendusega?

      Nicholas Darcy – Mariposal oleva Ameerika konsulaadi turvaülem teab Maddoxi kohta nii mõndagi. Kas ta peaks uskuma ebasoosingusse langenud agendi kahtlusi Iris Browningu ohus olemise kohta?

      Esimene peatükk

      Valu ronis mööda Iris Browningu selgroogu ülespoole ning pitsitas hingamist. Naine komistas ja peatus ning liigutuse äkilisus äratas tema selja taga kõndinud blondiini tähelepanu. Too pööras möödumisel pead, vahtis Irist ning viipas käega.

      „Vabandust,” pomises Iris, tõmbudes päikesest kõrbenud kõnniteelt kõrvale ning toetudes vastu sukeldumistarvetepoe sooja krohvitud fassaadi. Ta hingas sügavalt sisse, terav mereõhk täitis kopsud ning aitas valust hägusel ajul selgineda.

      „Kas sinuga on kõik korras, kullake?” Irisest paremale poole jääv mehe hääl venitus siirupjalt ning kostis lõunapäraselt. Naine avas silmad, kissitades neid troopilise päikese käes, ning nägi endale naelutatud hallikassiniseid silmi.

      Kõneleja polnud kohalik, ehkki tema päikesest pruun nahk viitas sellele, et ta oli juba mõnda aega troopikas veetnud. Mees istus väikese puust laua taga vabaõhukohviku lähedal. Tema pikad ja lihaselised jalad olid välja sirutatud, ta kandis kulunud moega teksasid. Ka puuvillane lotakil ja pükstest väljas T-särk ei suutnud varjata mehe laiu õlgu ning lihaselist rinda.

      Iris tõstis pilgu ning nägi mehe uudishimulikke silmi. „Kõik on hästi.”

      Mees lükkas end lauast eemale, tool tegi betoonpõrandal kriipivat häält. Ta tõusis ning jäi naisele otsa vaatama. „Sa ei näe just hea välja.”

      „Issake, aitäh.” Iris püüdis seda pilkavalt öelda, kuid see ei õnnestunud. Oma väsimuse üle pahameelt tundes lükkas ta end seinast eemale. Naise põlved värisesid, kuid tal õnnestus siiski püsti jääda.

      Pea meeles, miks sa siin oled, Iris.

      Eirates põgenemissoovi, seisis ta mehe vastu ning tõmbas taskust ühe foto välja. Selle servad olid naise hommikuste pingutuste tõttu murdunud. „Kas te olete seda naist näinud?”

      Võõras kortsutas kulmu ning uuris pildil olevat nägu. „Ei saa öelda, et olen.” Ta vaatas Irisele otsa. „Kas ta on sinu sõber?”

      „Ta oleks pidanud minuga eile pärastlõunal kokku saama, kuid ei ilmunud kohale.” Kõhus keerav ärevustunne oli aina kasvanud alates hetkest, kui ta oli taksoga hotelli sõitnud, et uurida Sandrine’i kadumist. Hotellipidaja oli öelnud, et Sandrine polnud end välja kirjutanud, ent toas polnud enam ühtki naisele kuuluvat asja. Iris ei tahtnud küll kõige hullemat uskuda, kuid ülejäänud variandid ei tundunud mõeldavad.

      Kui siniste silmadega võõras foto tagasi ulatas, puutusid nende sõrmed kokku. Irist läbis sünge tunne, mis tõmbas ta tagasi olevikku. Tegemist polnud füüsilise valuga nagu varem, vaid emotsionaalse valuga, mis oli tume ja mõru nagu kange kohv.

      Naine tõmbas käe äkilise liigutusega tagasi, lastes fotost lahti. See lendles põrandale, pilt ülespoole.

      Mehe silmad läksid kissi, ta korjas foto üles ning ulatas naisele. „Vabandust. Ma ei tahtnud su isiklikku ruumi tungida.”

      Iris taipas, kuidas mees oli tema järsku tagasitõmbumist tõlgendanud. „Sa ei tunginudki,” kinnitas ta, hääl turtsakam, kui oli plaaninud. Sünge tunne naise sees tugevnes ning muutus aeglaselt justkui mürgiseks roomajaks.

      „Sa pole sellise kuumusega harjunud. Võtad ehk istet? Ma ostan sulle midagi juua.”

      Iris vaatas mehe poole, kavatsedes keelduda. Ent võõra silmis olev ettevaatlikkus oli ärevusttekitav. Naise varasem reaktsioon puudutusele oli meest mingil viisil haavanud. Iris leidis, et ei saa pärast solvangut mehe pakkumisest keelduda.

      Pealegi oli ta väsinud ja janune.

      Ta istus leplikult toolile, mida mees talle pakkus. Võõras kadus hetkeks, pöördudes tagasi juba lahti korgitud pudeli jahutatud veega. Ta asetas selle Irise ette ning võttis istet teisel pool lauda.

      „Minu nimi on Maddox.” Mehe pilk jälgis, kuidas Iris pudeli suu juurde tõstis.

      Naine hakkas jooma, ent peatus siis. Mitut reisimise kohta käivat reeglit ta äsja rikkunud oli? Ta asetas pudeli tagasi lauale ning vaatas närviliselt oma seltsilise poole.

      Maddox naeratas, mis tekitas tema pronksikarva põskedesse lohukesed. Iris tundis rinnus ootamatult külgetõmmet. „Vabandust. Oleksin pidanud selle avamata jätma. Ma toon sulle uue.”

      Iris raputas pead. „Pole midagi.” Ta hakkas püsti tõusma, kuid siis tabas teda uus valuhoog ning ta vajus tagasi toolile.

      „Ma toon sulle uue,” kordas Maddox kindlalt.

      Iris vaatas, kuidas mees baarileti juurde läks ning uue vee tellis. Mees maksis sularahas ning tõi naisele avamata pudeli. Iris avas pudeli ning võttis sõõmu.

      „Kas sa magada oled saanud?” küsis Maddox.

      Iris silmitses meest ettevaatlikult. „Kui halb ma välja näen?”

      Maddox haaras teise veepudeli ning võttis sõõmu, enne kui rääkima hakkas. „Sa näed väsinud välja. Veidi kahvatu, aga mitte halb.”

      „Ma tahan vaid Sandrine’i

Скачать книгу