Punane Kuninganna 3: Kuninga kong - Victoria Aveyard

Скачать книгу

Ja nüüd leban külmetava ja veritsevana veatul marmoril kuninga jalge ees. Olen koerast tähtsusetum.

      „On ta üle kuulamiseks liiga hea, Tema Majesteet?” jätkab Samson valget kätt minu suunas sirutades. Mees võtab mul lõua alt kinni ja sunnib üles vaatama. Surun maha soovi teda hammustada. Ei ole tarvidust Evangeline’ile mu kägistamiseks järjekordset põhjust anda.

      „Mõelge, mida ta on näinud. Mida teab. Plika on nende juht ja võti nende näruse liigi lahti harutamiseks.”

      Mees eksib, kuid mu süda hakkab sellest hoolimata rinnus taguma. Tean piisavalt, et suurt kahju põhjustada. Mu silme eest vilksatab läbi Tuck, kolonel ja kaksikud Montfortist. Leegionidesse imbumine. Linnad. Kogu riigis tegutsevad vilemehed, kes praegu pagulasi ohutusse kohta transpordivad. Hoolikalt varjatud hinnalised saladused, mis peagi paljastatakse. Kui paljud mu teadmistest ohtu satuvad? Kui paljud peavad surema, kui nad suudavad mu lahti murda?

      Ja need on üksnes sõjaväeluuret puudutavad teemad. Neist veel hullemad on mu enda mõistuse sünged sopid. Nurgakesed, kuhu varjuvad mu kõige hullemad deemonid. Üks neist on Maven. Prints, keda mäletasin, armastasin ja soovisin päriselt olemas olevat. Ja on veel Cal. Mida olen teinud, et teda enda juures hoida, mida olen eiranud ja missuguseid valesid endale ta ustavuse kohta räägin. Mu häbi ja vead õgivad hinge, närivad sügavaimaid hingesoppe. Ma ei saa lasta Samsonil ja Mavenil näha, et minus midagi niisugust peitub.

      Palun, tahan anuda. Mu huuled ei liigu. Kui väga ma ka Mavenit vihkan, kui väga soovin teda kannatamas näha, tean siiski, et ta on mu parim võimalus. Ent tema tugevaimate liitlaste ja vihaseimate vaenlaste ees halastuse palumine muudaks juba niigi nõrga kuninga positsiooni veelgi hullemaks. Nii püsingi tasa, püüan mitte tähele panna Samsoni sõrmi ümber oma lõua ning keskendun vaid Maveni näole.

      Ta pilk leiab minu oma üheks maailma pikimaks ja samas lühimaks hetkeks.

      „Olete oma korraldused saanud,” kähvab ta järsult mu valvurite suunas noogutades.

      Nad tõstavad mu kindla, kuid mitte valusa haardega jalgele ning suunavad käte ja ahelate abil rahvamassist välja. Jätan nad kõik selja taha. Evangeline’i, Ptolemuse, Samsoni ja Maveni.

      Kuningas pöörab kannapealt ringi ja lahkub vastassuunda. Ainsa asja poole, mis on teda veel soojendama jäänud.

      Külmunud leekidest troonile.

      KAKS

      Mare

      Ma ei ole kunagi üksi.

      Vangistajad ei lahku. Neid on alati kaks, alati jälgimas. Nad hoolitsevad alatasa selle eest, et mu tõeline olemus vaikse ja mahasurutuna püsiks. Nad ei vaja mu vangis hoidmiseks enamat kui lukustatud ust. Mitte et saaksin üldse selle lähedussegi liikuda, ilma et mind toorelt tagasi magamiskambri keskele ei tõugeldaks. Nad on minust tugevamad ja lakkamatult valvel. Ainuke pääs nende pilkude eest on tilluke vannituba. Valgete kahhelkivide ja kuldsete nikerdustega kamber, mille põrandat ääristab keelav kidakividest rida. Pärlhalle plaate on piisavalt, et mu pea valust vasardama hakkaks ja kõri kokku tõmbuks. Pean seal kärmesti tegutsema ja iga lämmatavat sekundit ära kasutama. See tunne meenutab Cameroni ja tema väge. Tüdruk on võimeline inimese oma vaikuse jõuga ära tapma. Kui väga ma ka oma valvurite alalist valvsust vihkan, ei hakka ma paari rahuliku lisaminuti nimel vannitoa põrandal surnuks lämbumisega riskima.

      Naljakas – arvasin kunagi, et mu suurim hirm on üksi jääda. Nüüd olen kõike muud ega ole ealeski varem nii kohutavalt hirmul olnud.

      Ma pole neli päeva oma välku tundnud.

      Viis.

      Kuus.

      Seitseteist.

      Kolmkümmend üks.

      Teen iga päeva kohta voodi kõrvale põrandaliistule sälgu, kasutades mööduva aja puidu sisse uuristamiseks kahvlit. On hea tunne endast märk maha jätta, tekitada Valgeleegi paleest vanglale omalt poolt raasuke kahju. Arvenid ei pane seda pahaks. Enamjaolt eiravad nad mind ning keskenduvad üksnes täielikule ja absoluutsele vaikusele. Nad püsivad ukse kõrval oma kohtadel nagu elavate silmadega kivikujud.

      See pole sama ruum, kus ma viimati Valgeleegis viibides magasin. Loomulikult ei oleks kombekohane majutada kuninglikku vangi samasse kohta, kuhu kuninglikku mõrsjat. Kuid ma ei viibi ka vangikongis. Puur on mugav ja hästi sisustatud, luksuslik voodi, igavaid köiteid täis raamaturiiul, paar tooli, söögilaud ja isegi peened kardinad neutraalselt erinevates hallides, pruunides ja valgetes toonides. Värvidest tühjaks tõmmatud, just nagu Arvenid mind väest tühjaks tõmbavad.

      Harjun tasapisi üksinda magamisega, kuid nüüd, mil Cal neid eemale ei peleta, painavad mind õudusunenäod. Nüüd, kui ei ole kedagi minust hoolimas. Ärgates puudutan iga kord kõrvalesta ääristavaid kivikesi ja lausun mõttes neist igaühe nime. Bree, Tramy, Shade, Kilorn. Vennad verelt ja hingelt. Kolm elus, üks viirastus. Soovin, et mul oleks ka Gisale antud kõrvarõngapaarist üks pool. Et minuga oleks osake temast. Näen õde mõnikord unes. Ei midagi konkreetset, viivuks vilksatav nägu ja valatud verega sarnanevad punased tumedad juuksed. Mitte miski ei paina mind nii kui tema sõnad. Ühel päeval tulevad inimesed ja võtavad kõik, mis sul on. Tal oli õigus.

      Ühtegi peeglit ei ole, isegi mitte vannitoas. Aga ma tean suurepäraselt, mida see paik minuga teeb. Toekatest einetest ja liikumisvõimaluse puudumisest hoolimata tundub mu nägu kõhnem. Kondid turritavad naha all teravamalt kui kunagi varem, kuhtun üha enam. Mul ei ole muud teha, kui magada või mõnda Norta maksukoodeksit lugeda, ent sellest hoolimata võttis kurnatus juba päevi tagasi mu üle võimust. Igast puudutusest puhkevad õide sinikad. Ja kaelavõru tundub tuline, kuigi külmetan ja lõdisen päevast päeva. See võib olla palavik. Võin olla suremas.

      Mitte et mul oleks seda kellelegi öelda. Lausun päevade kaupa vaevu sõnagi. Uks avaneb toidu ja vee toomiseks ning valvurite vahetamiseks. Mitte millekski muuks. Ma ei näe kordagi ühtegi Punast teenijannat ja teenrit, kuigi nad peavad siin olema. Selle asemel toovad ukse taha eineid, linu ja rõivaid Arvenid. Nemad koristavad ka, näod sedavõrd madalat ülesannet täites kirtsus. Ilmselt on Punase tuppa lubamine liiga ohtlik. See mõte paneb mu naeratama. Nii et Ergav Kaardivägi on endiselt oht – piisavalt tugev õigustamaks sedavõrd jäika korda, et minu ligidusse ei lubata isegi teenijaid.

      Samas näib, et ka mitte kedagi teist. Keegi ei tule Välguplikat jõllitama või parastama. Isegi mitte Maven.

      Arvenid ei räägi minuga. Nad ei avalda nimesid. Seega panen need ise. Kiisu – minust pisem eakas naine väikese näo ja innukate teravate silmadega. Muna – ümmarguse peaga mees ja sama kiilakas kui ta ülejäänud valvuritest suguselts. Trio kaelale on tätoveeritud kolm joont nagu täiuslike küünte veetud haavad. Ja rohesilmne Ristik – minuvanune neiu, kes kõigutamatult kohuseid täidab. Tema söandab ainsana mulle silma vaadata.

      Esmakordselt taibates, et Maven tahab mind tagasi, olin valu, pimeduse või mõlema ootel. Kõige enam ootasin, et näen teda ja pean oma piinu taluma tema lõkendava pilgu all. Kuid ma ei saa midagi. Mitte pärast päeva, mil saabusin ja mind põlvitama sunniti. Toona kinnitas Maven mulle, et paneb mu surnukeha vaatamiseks välja. Kuid ühtegi timukat ei tulnud. Nagu ka mitte lausujaid, Samson Meranduse ja surnud kuninganna taolisi inimesi mu pead lahti kangutama ja sealt mõtteid välja kerima. Kui see ongi mu karistus, on see päris igav. Mavenil pole vähimatki kujutlusvõimet.

      Mu pead täidavad endiselt hääled ja nii palju, liiga palju mälestusi. Need lõikavad vaheda noana. Püüan valu tuhmimaks muuta, loen veelgi nürimaid raamatuid, kuid sõnad ujuvad silme ees ja tähed paigutuvad ümber, kuni näen vaid nende nimesid, kelle endast maha jätsin. Elavate ja surnute. Ja alati kõikjal Shade’i.

      Ptolemus võis mu venna küll mõrvata, kuid mina olin see, kes ta sellele teele suunas. Ma olin isekas ja mõtlesin endast kui mingisugusest õnnistegijast. Sest usaldasin taas kedagi, keda polnud, ja kauplesin inimeludega nagu hasartmängija kaarte mängides. Aga vabastasid vangid. Aitasid välja nii palju inimesi ja päästsid Juliani.

      Habras

Скачать книгу