LITMIR.BIZ

      Mare

      Tõusen püsti siis, kui ta lubab.

      Ahel tirib mind jõnksatades ülespoole ja sikutab ogalist rõngast kõri ümber. Selle teravikud puurivad nahka, kuid mitte piisavalt, et veri voolama hakkaks – veel mitte. Kuid randmed juba veritsevad. Aeglaselt tekkinud haavad, sisse kulunud päevade pikkusest teadvusetust vangistusest karedates nahka rebestavates käeraudades. See määrib mu valged varrukad tumepunaseks ja eredalt verevaks. Vana veri läheb sujuvalt üle värskeks ja annab mu katsumusest selgelt tunnistust. Selleks, et näidata Maveni õukonnale, kui palju olen juba kannatanud.

      Ta seisab mu kohal, näol loetamatu ilme. Isa krooni teravikud muudavad ta näiliselt pikemaks, nagu kasvaks raud noormehe pealuust välja. See kumab vastu – iga teravik kui mustast metallist looklev leek, mis on pronksi ja hõbedaga kaetud. Keskendun kibedalt tuttavale asjakesele, et ei peaks Mavenile silma vaatama. Ta tõmbab mind sellest hoolimata enda poole, sikutades ühest teisest, nähtamatust ahelast. Ainult tunnen seda.

      Valge käsi võtab kuidagi hellalt mu haavatud randmest. Vastupanust hoolimata lendab mu pilk ta näole, suutmata eemal püsida. Kuninga naeratus on kõike muud kui lahke. Napp ja terav kui nuga, mis mind iga uue sakiga pureb. Ja kõige hullemad on Maveni silmad. Tema silmad, Elara silmad. Kunagi pidasin neid külmadeks, nagu oleksid need elavast jääst. Nüüd olen targem. Kõige tulisemad leegid lõõmavad sinakalt ja tema silmad ei ole erand.

      Leegi vari. Ta on kahtlemata õhevil, kuid taamalt tungib peale pimedus. Hõbedastest veresoontest kirjatud silmi ümbritsevad verimuhku meenutavad mustad ja sinised laigud. Ta ei ole magada saanud. Kõhnem, kui mäletasin. Kõhetum, julmem. Poisi sügavikmustad juuksed on kõrvadeni kasvanud, otstest lokkis, põsed endiselt siledad. Mõnikord unustan, kui noor ta on. Kui noored me mõlemad oleme. Tunnen, kuidas M-kujuline põletusmärk kleidi all rangluul kipitab.

      Maven pöördub kiiresti, ahel tugevalt peos, ja sunnib mind endaga koos liikuma. Nagu kuu, mis teeb ümber planeedi ringe.

      „Andke tunnistust sellele vangile, sellele võidule,” kuulutab ta meie ees seisva ääretu publiku ees selga sirgu ajades. Vähemalt kolmsada Hõbedast – ülikud ja tsiviilisikud, valvurid ja sõjaväelased. Olen valulikult teadlik silmanurgast paistvatest vahimeestest, kelle leegitsevad rüüd ei lase mul kiiresti koomale tõmbuvat puuri hetkekski unustada. Ka mu Arveni kojast pärit valvurid püsivad pidevalt vaateväljas, mundrid pimestavvalged ja võimeid vaigistav vägi mind lämmatamas. Nende kohalolu on ängistav.

      Kuninga hääl kajab üle Caesari väljaku ja peegeldub samaga vastava rahva seest vastu. Kusagil on ilmselt mikrofonid ja kõlarid, mis kannavad kuninga kibedaid sõnu üle kogu linna ning kahtlemata ka ülejäänud kuningriigi.

      „Siin on Ergava Kaardiväe juht Mare Barrow.” Oma olukorrast hoolimata peaaegu turtsatan. Juht. Ema surm ei ole ta valedele piiri pannud. „Mõrtsukas, terrorist, meie riigi suur vaenlane. Ja nüüd põlvitab meie ees, vereni alasti kistud.”

      Ahel rapsatab taas ja sunnib mind tasakaalu hoidmiseks käed laiali ettepoole vudima. Reageerin tuimalt, pilk maas. Milline etendus. Taibates, kui palju kahju see lihtne tegu Ergavale Kaardiväele põhjustab,

Скачать книгу