LITMIR.BIZ

Скачать книгу

Sellise maastiku vastu võiks minul ka ühtäkki huvi tekkida. Milline profiil!”

      „Erakordne,” õhkas Miles, kelle mõtted mingi nägemus korraks mujale viis.„Janägupolekapaha,”lisasIvantedasilmitsedes.

      Miles oleks äärepealt söödast haaranud, kuid surus oma algse reageeringu alla ja muutis selle näokrimpsutuseks. „Ära mine ahneks. Kas sa ei rääkinud mitte, et sul on magus armulugu selle proua Vor-kes-ta-nüüdoligiga?” Miles tõmbas tooli lauast eemale ja räntsatas selle peale, pani käed ja sääred risti ning jäi Ivani pilukil silmadega seirama.

      „Aa. Õigus. Nojah. Paistab, et see läks vett vedama.”

      „Sa hämmastad mind! Kas järeleandlik abikaasa ei olnudki siis nii järeleandlik?”

      „See kõik oli nii jabur! Sest noh, nad kergitavad oma last ju tehisemakas. Tänapäeval ei saa ju enam keegi väikest sohilast sugupuu külge pookida! Igatahes õnnestus mehel krabada endale mingi koht koloniaaladministratsioonis ja ta viib naise Sergyarile. Ta ei lasknud meil õieti isegi viisakalt hüvasti jätta!” Tegelikult oli stseen olnud ebameeldiv, varjatud tapmisähvardustega. Vähimgi naisepoolne märk kahetsemisest või isegi murest Ivani tervise ja turvalisuse pärast oleks seda ebameeldivust ehk leevendanud, kuid naine rippus sel hetkel hoopis oma abikaasa käsivarre küljes ja paistis olevat tema territooriumi kaitsvast pasundamisest vaimustuses. Mis puutub aga sellesse murdeeas prolest terroristi, kellega Ivan oli pärast püüdnud oma murtud südant parandada… Ivan surus alla judina.

      Ta heitis oma minevikku vaatava masendushetke kõrvale ja jätkas: „Aga lesk, tõeline elus noor lesk! Kas sa tead, kui raske on selliseid tänapäeval leida? Ma tean peakorteris tüüpe, kes annaksid sõbraliku lese eest oma parema käe, ainult et nad peavad hoidma seda pikkade üksildaste ööde jaoks. Kuidas sa sellise aarde peale sattusid?”

      Nõbu ei suvatsenud vastata. Hetke pärast osutas ta plastpaberile, mis lebas rullikeeratuna Ivani tühja taldriku kõrval. „Ja mis see veel on?”

      „Aa.” Ivan silus paberi sirgeks ja ulatas Milesile. „See on plaan sinu peatseks kohtumiseks keisri, tulevase keisrinna ja minu emaga. Mamps tahab Gregorilt kõik pulma lõplikud üksikasjad välja pinnida. Kuna sina oled pulmas Gregori sekundant, on sinu kohalolek vajalik ja nõutud.”

      „Soh.” Miles laskis pilgul üle kirjaridade käia. Tema kulmude vahele ilmus hämmeldunud korts ja ta vaatas Ivanile otsa. „Ei saa küll öelda, et see poleks tähtis, aga kas sa ei peaks praegu peakorteris tööl olema?”

      „Hah,” tegi Ivan süngelt. „Kas sa tead, mida need närukaelad tegid?”

      Miles raputas pead ja kergitas küsivalt kulme.

      „Mind määrati pulmade läbisaamiseni ametlikult minu ema – minu ema – adjutandiks. Pagan küll, ma astusin sõjaväkke ju selleks, et emast eemale pääseda. Ja nüüd ühtäkki on ta minu otsene ülemus!”

      Ivani nõbu irves polnud vähimatki kaastunnet. „On võimalik, et selle ajani, kui Laysa on Gregoriga ilusti paari pandud ja saab Gregori seltskondliku elu korraldaja kohustused üle võtta, on sinu ema kõige tähtsam isik Vorbarr Sultanas. Ära alahinda teda. Ma olen näinud planeedivallutusplaane, mis pole nii keerulised kui see, mida keiserliku pulma jaoks kavandatakse. Pulmade õnnestumiseks on vaja tädi Alysi kõiki väejuhioskusi.”

      Ivan vangutas pead. „Ma teadsin, et oleksin pidanud taotlema enda planeedilt minema saatmist, kuni see veel võimalik oli. Komarrile, Sergyarile, mõnda armetusse saatkonda, ükskõik kuhu, ainult mitte Vorbarr Sultanasse.”

      Milesi ilme tõsines. „Ei teagi, Ivan. Kui ei tule just mõnda üllatusrünnakut, on see poliitiliselt kõige tähtsam sündmus – ma tahtsin öelda aastas, kuid tegelikult usun ma, et meie eluajal. Mida rohkem väikesi pärijaid saavad Gregor ja Laysa sinu, minu ja keisririigi trooni vahele tekitada, seda julgem meil on. Meil ja meie perekondadel.”

      „Meil kummalgi pole veel perekonda,” märkis Ivan. Nii et see on tal siis selle kauni lesega plaanis? Ohoo!

      „Kuidas me oleksime julgenud perekonda luua? Vähemalt mina mõtlesin selle peale iga kord, kui sain mõne naisega nii lähedaseks, et… pole tähtis. Kuid see pulm peab minema ladusalt, Ivan.”

      „Sellele ma vastu ei vaidlegi,” vastas Ivan siiralt. Ta kummardus, et keelata kassipoega, kes oli taldriku puhtaks lakkunud ja üritas nüüd tema läikimalöödud saabaste peal küüsi teritama hakata. Paar hetke süles silitamist jahutasid kassipoja indu ja loom seadis end nurrudes sisse, et asuda tõsiselt seedimise juurde ja kasvatada karvu, mida keiserliku sõjaväe mundritele ajada. „Ütle veel kord, mis selle sinu lese eesnimi on?” Tegelikult ei olnud Miles seda infokildu veel Ivaniga jaganud.

      „Jekaterin,” lausus Miles vaikselt. Tundus, et tema suu hellitas kõiki nelja silpi, enne kui neist vastumeelselt lahkus.

      Nii juba läheb. Ivan meenutas kõiki kordi, kui nõbu oli teda tema arvukate armulugude pärast töganud. Kas sa arvasid, et ma olen kivi, mille vastu sa saad oma keelt teritada? Paistis, et nüüd ripuvad silmapiiri kohal võimalused seisu tasakaalustada nagu vihmapilved pika põua järel. „Sa ütled, et ta on leinast murtud? Mulle tundub, et talle kuluks ära keegi huumorimeelega inimene, kes tema tuju tõstaks. Mitte sina, sest on selge, et sina oled jälle ähmi täis. Võib-olla peaksin ma pakkuma, et näitan talle linna.”

      Miles oli endale teed juurde valanud ja hakanud just jalgu kõrvaltoolile tõstma, kuid Ivani ähvardust kuuldes langesid need mütsatusega põrandale. „Ära mõtlegi! Tema on minu oma!”

      „Tõesti? Kas te olete salajas juba kihlunud? Kiire töö, nõbu.”

      „Ei,” tunnistas Miles vastu tahtmist.

      „Kas teil on mingit laadi kokkulepe, et te olete koos?”

      „Veel mitte.”

      „Niisiis on ta päris ausalt öeldes ainult iseenda oma. Praegusel hetkel.”

      Enda kohta tavatult võttis Miles aeglaselt lonksu teed, enne kui vastas. „Mul on kavas seda muuta. Siis, kui aeg on küps, mida see praegu aga selgelt veel ei ole.”

      „Kuule, armastuses ja sõjas on ju kõik lubatud. Miks mina ei tohi proovida?”

      Miles nähvas vastu: „Kui sa vahele tuled, tulebki sõda.”

      „Ära lase oma uuel taevakõrgusel staatusel endale pähe hakata, nõbu. Isegi Keiserlik Audiitor ei saa naist käskida, et see temaga magaks.”

      „Temaga abielluks,” parandas Miles jäiselt.

      Ivan kallutas pead ja tema naeratus venis laiemaks. „Jumal küll, sul on pea tõesti täiesti segi aetud. Kes oleks võinud arvata?”

      Miles paljastas hambad. „Erinevalt sinust pole mina kunagi teeselnud, et selline saatus mind ei huvita. Mina ei pea mingeid uljaste poissmehekõnede käigus öeldud sõnu sööma. Ega pingutama, et ülelinna-täku mainet hoida. Või – mis on tõenäolisem – et see unustataks.”

      „Oi, oleme meie täna alles tõredad.”

      Miles hingas sügavalt sisse, kuid enne, kui ta jõudis midagi öelda, pistis Ivan: „Tead, kui sa niimoodi vihaselt pea alla tõmbad, paistad sa rohkem küürus. Sa peaksid seda meeles pidama.”

      Pärast pikka ja külma vaikust küsis Miles tasa: „Kas sa heidad väljakutse minu… leidlikkusele, Ivan?”

      „Ee…” Õige vastuse leidmine ei võtnud kaua. „Ei.”

      „Väga hea,” sõnas Miles vaevukuuldavalt ja naaldus tooli seljatoele. „Väga hea…” Järgnes jälle pikk ja aina kõhedamaks tegev vaikuseviiv, mille kestel nõbu uuris Ivani pilukil silmadega. Viimaks tundus, et ta jõudis sisimas mingile otsusele. „Ivan, ma palun sinu kui Vorpatrili sõna – ainult meie vahel –, et sa jätad Jekaterini rahule.”

      Ivani kulmud sööstsid üles. „See on küll natuke ülbe. Sest noh, kas tema ei saagi arvamust avaldada?”

      Milesi ninasõõrmed laienesid.

Скачать книгу