Kodune sõda - Lois McMaster Bujold

Скачать книгу

viis-kuus aastat minu elust elasime me tegelikult Gregori juures keiserlikus residentsis,” vastas Vorkosigan. „Minu vanemate ja vanaisa vahel oli isa asevalitsemisperioodi varajastel aastatel mõningaid väikesi, ee… lahkarvamusi, kuid siis leppisid nad ära, pealegi läks Gregor ettevalmistusakadeemiasse. Minu vanemad kolisid siia ja võtsid endale kolmanda korruse, nii nagu mina haarasin nüüd endale teise. Pärija privileeg. Mitu põlvkonda ühes majas toimib kõige paremini siis, kui maja on väga suur. Vanaisa elas nendes ruumides kuni surmani, selle ajani, kui ma olin umbes seitseteist. Mul oli tuba vanemate korrusel, kuid mitte nendega ühes majatiivas. Nad valisid mulle selle toa, sest Illyan ütles, et sinna on kõige halvem tulistada… khm, ja sealt avaneb aiale hea vaade.

      Kas te sooviksite… ?” Vorkosigan pöördus, viipas, naeratas üle õla, läks ees toast välja ja trepist üles, keeras ümber nurga ja läks mööda pikka koridori natuke edasi.

      Toast, kuhu nad sisse astusid, oli tõesti aiale hea vaade, kuid kõik märgid poisieas Milesist olid kustutatud. Ruum oli seatud ümber lihtsaks külalistetoaks, kus oli vähe iseloomu peale selle, mida andis muinasjutuline maja ise. „Kui kaua te siin olite?” küsis Jekaterin ringi vaadates.

      „Tegelikult eelmise talveni välja. Kui mind tervislikel põhjustel sõjaväest erru saadeti, kolisin ma alumisele korrusele.” Vorkosigan kergitas oma tavalise nõksuga lõuga. „Selle aastakümne jooksul, mis ma Julgeolekus teenisin, olin ma harva kodus, ma ei arvanud kunagi, et mul oleks midagi enamat vaja.”

      „Vähemalt oli teil oma vannituba. Need Isolatsiooniajast pärinevad majad on mõnikord…” Jekaterin vakatas, sest selgus, et ukse taga, mille ta oli äraolevalt avanud, oli hoopis garderoob. Vannituppa viis järelikult kõrvaluks. Pehmelt hõõguv valgus lülitus automaatselt sisse.

      Garderoob oli topitud täis mundreid – lord Vorkosigani vanu sõjaväemundreid, nagu Jekaterin nende mõõtude ja suurepärase rätsepatöö järgi aru sai. Muidugi, tavaväljalaske rõivaid ei saanud ta ju kanda. Jekaterin tundis ära musta värvi välivormi, keiserliku sõjaväe piduliku ja igapäevase rohelise mundri ning sätendava ja hiilgava punasinise ametliku paraadvormi. Garderoobi ühest seinast teiseni seisis valvel rida saapaid. Kõik oli pandud ära puhtana, kuid väikesesse ruumi surutud kontsentreeritud Vorkosigani hõng läbis ikkagi kuiva sooja õhku, mis pahvakuna Jekaterini nägu paitas. Jekaterin hingas sellest sõjaväelisest-maskuliinsest lõhnasegust jahmununa sisse. Tundus, et see voolab ninast otse tema kehasse, hiilides ajust ringiga mööda. Vorkosigan vaatas talle näkku ja astus murelikult tema kõrvale, nii et hästivalitud lõhnavee – Jekaterin oli seda märganud juba terramobiili jahedas õhus – meelitav vürtsine tsitrusviljade hõng, mille all oli puhas mehelikkus, võimendus korraga tema lähedusest.

      See oli esimene spontaanse meelelisuse hetk, mida Jekaterin pärast Tieni surma tundnud oli. Oh, ma ei tundnud midagi sellist juba aastaid enne Tieni surma. See oli piinlik, kuid kummalisel kombel ka rahustav. Kas mu keha on allpool kaela siis ikkagi elus? Korraga taipas ta, et on mehe magamistoas.

      „Mis see on?” Jekaterin hoidis häält tagasi, et see väga peenikeseks kiuksumiseks ei tõuseks, ja sirutas käe, et tõmmata välja üks tundmatu hall munder, mis rippus riidepuul – raske lühike õlakutega kuub, millel oli palju suletud taskuid ja valged äärised, ning samasugused püksid. Triibud varrukatel ja mitmesugused auastet näitavad lõkmemärgid olid Jekaterinile täielik mõistatus, kuid tundus, et mõlemaid on kõvasti. Kangas tundus imelikult tulekindel, selline, nagu võib leida ainult tõsiselt kalli välivarustuse juures.

      Vorkosigani naeratus mahenes. „Nojah.” Ta tõmbas mundrikuue riidepuu pealt, mida Jekaterin hoidis, ja tõstis selle korraks üles, et seda vaadata. „Teie pole admiral Naismithiga ju kohtunud. Tema oli minu lemmikvariidentiteet salaoperatsioonide jaoks. Ta… mina juhtisin aastaid Dendarii Vabade Palgasõdurite Laevastikku, mis käis Julgeoleku alla.”

      „Te teesklesite, et olete galaktikust admiral?”

      „… leitnant Vorkosigan?” lõpetas mees irooniliselt. „Algas see tõesti teesklusena. Ma tegin selle tõeliseks.” Üks tema suunurk kerkis, ja pomisenud: „Miks ka mitte?”, riputas ta mundrikuue uksenupule ja puges oma hallist pintsakust välja, paljastades peene valge särgi. Tema vasakul küljel oli kaenlakabuur püstoliga, mille olemasolu polnud Jekaterin kahtlustanudki. Ta käib isegi siin relvastatult ringi? Relvaks oli küll ainult tugev uimastuspüstol, kuid Vorkosigan paistis seda kandvat sama loomulikult kui särki. Kui sa oled Vorkosigan, peadki sa ilmselt iga päev niimoodi riides käima.

      Vorkosigan vahetas pintsaku mundrikuue vastu ja tõmbas viimase selga: tema ülikonnapüksid olid värvilt kuuega nii sarnased, et mundripükse polnud tal vaja jalga tõmmatagi, et efekt mõjule pääseks või et mõju oleks efektne. Ta sirutas end ja kui ta jälle tagasi tõmbus, võttis tema keha hoiaku, millesarnast Jekaterin polnud varem tema juures näinud – ta oli lõdvestunud, pikem ja täitis mingil viisil suurema ruumi kui tema alamõõduline keha. Üks käsi tõusis ja toetus muretult uksepiidale ning tema kõver naeratus muutus millekski lõõskavaks. Absoluutselt täiusliku beeta aktsendiga, mis jättis mulje, nagu poleks ta Voride kastisüsteemist kunagi kuulnud, lausus ta: „Oh, ärge laske sellel tuimal poriimejast barraiaril oma tuju rikkuda. Jääge minuga, naine, ja ma näitan teile galaktikat.” Rabatud Jekaterin taganes sammu.

      Vorkosigan kergitas nõksuga lõuga, arulage irve endiselt näol, ja hakkas kuuehaake kinni panema. Tema käed jõudsid pihani, tõmbasid vöö sirgeks – ja peatusid. Vööotstel jäi paar sentimeetrit puudu, et keskel kokku saada, pannal ei ulatunud silmatorkavalt kinni isegi siis, kui mees seda vargselt sikutas. Vorkosigan jäi oma vöökohta tunnistama nii ilmse kohkumusega riiete sellise reetliku kokkutõmbumise peale, et Jekaterin pidi naerukihina alla suruma.

      Vorkosigan tõstis pilgu ja vastuseks Jekaterini lõbususest vidukil silmadele süttis ka tema silmis kahetsev naeratus. Tema hääl muutus tagasi tavaliseks barraiari hääleks. „Ma pole seda rohkem kui aasta selga pannud. Paistab, et me kasvame minevikust välja rohkem kui ühel viisil.” Ta puges mundrikuuest jälle välja. „Hmm. Noh, te kohtusite minu kokaga. Toit pole tema jaoks mitte töö, vaid püha kutsumus.”

      „Võib-olla tõmbus kuub pesus kokku,” püüdis Jekaterin lohutada.

      „Olge te tänatud. Aga ei.” Mees ohkas. „Admirali paks kattevari oli juba enne tema surmasaamist kõvasti räbaldunud. Naismithi päevad olid niikuinii loetud.”

      Tema hääl laskis kaotusel tühisena paista, kuid Jekaterin oli näinud kildgranaadist jäänud arme tema rinnal. Jekaterini mõtted pöördusid tagasi hoo juurde, mille tunnistajaks ta oli olnud enda ja Tieni kitsa korteri elutoa põrandal. Talle meenus Vorkosigani pilk pärast seda, kui langetõvetaoline torm oli temast üle käinud – segadus, häbi, abitu raev. See mees oli kihutanud oma keha tagant, ajanud selle üle piiride, uskudes nähtavasti, et ka ainult puhas tahe võib kõigest võitu saada.

      Ja võibki. Mõnda aega. Siis aga sai aeg otsa… ei. Aeg läks edasi. Ajal pole ju lõppu. Kuid inimene jõuab enda lõpuni, aeg läheb edasi ja jätab ta maha. Kui mitte muud, siis seda olid Tieniga elatud aastad Jekaterinile õpetanud.

      „Ilmselt peaksin ma need Nikkile mängimiseks andma.” Vorkosigan viipas ükskõikselt mundrite poole. Kuid tema käed silusid jälle riidepuule pandud kuue hoolikalt sirgeks, pühkisid ära nähtamatu ebeme ja riputasid kuue tagasi selle kohale toru küljes. „Kuni need veel talle selga lähevad ja ta on nii väike, et tahab nendega mängida. Ma arvan, et veel umbes aasta ja ta kasvab neist välja.”

      Jekaterin hingas järsult sisse. Mina arvan, et see oleks ebasünnis. Oli selge, et need reliikviad olid tähendanud mehele elu ja surma. Mis hullus teda haaras, et ta tahtis jätta mulje, nagu oleksid need tühipaljad lapse mänguasjad? Jekaterinil ei tulnud pähe ühtegi moodust, kuidas seda hirmutavat mõtet maha laita, ilma et jääks mulje, nagu põlgaks ta mehe pakkumise ära. Selle asemel pahvatas ta hetkelise vaikuse järel, mis ähvardas väljakannatamatuks venida: „Kas te läheksite tagasi? Kui saaksite?”

      Vorkosigani pilk muutus äraolevaks. „Nooh… see on ülimalt kummaline.

Скачать книгу