Tõrkeotsing - Heinrich Weinberg Sündmuste horisont

Скачать книгу

ema ja keemikust isa koosmõjus valisin keskkonnatehnoloogia eriala. See on niisugune tore õppevaldkond, mis kuskil seal keemiateaduskonnas on tasa ja targu välja arenenud ja tegelikult on kõige enam selle tekkes süüdi hoopiski Põllumajandusülikooli inimesed, kes koos alma mater’i tudengitega pidasid vihaselt fosforiidisõda. Need olid siis 1970. ja 80. aastad.

      Kõik noored mehed, kel vähegi tervis kannatab, peavad läbima ajateenistuse. Muidugi on see kõige ehedam anakronism, kui vaadata laiemat maailma konteksti, aga mis teha – eestlasele on ilmselt juba Vabavalla päevist DNA tasemeni sisse programmeeritud teadmine, et mis tahes hetkel võib tekkida olukord „vaenlane on jälle maal” ja pole meil paremat Suurt Tøllu kuskilt mujalt otsida kui ikka iseendi keskelt. Niisiis – kaks aastat ajateenistust. Valikud on lihtsad: lähed kohe pärast keskkooli, või õpid alustuseks kaks aastat ja siis lähed, või lõpetad kõigepealt kõrgkooli ja loodad, et võibolla siis enam ei pea minema. Tõenäosus on kusjuures selline 50/50. Nagu kõigi tõenäosustega.

      Mul oli tegelikult kahe aasta möödudes õppimisest võrdlemisi kõrini. Mõned õppevõlad kaelas ja kui saabus järjekordne visiit sõjaväekomisjoni, siis mõtlesin, et mis seal ikka. Ja nii ma sõjaväkke sattusingi.

      Johansen kuvas mulle pildi surnukehast: rahuliku moega noorem mees, kõrbenud servadega väikesest haavast meelekohas tumedat verd immitsemas. Ei midagi šokeerivat, kui oled sõdurina põllul olnud. Lapsemäng selle jaoks, keda on laborilaua külge seotud ja silmini mingit sodi täis pumbatud ning elektrišokkidega töödeldud.

      Tõstsin pilgu pildilt ja vaatasin Johansenile silma. Ta vastas pilgule ja kuvas siis uue pildi tahvliekraanile. Ja siis veel ühe ja veel ühe. Näod muutusid, haavad vahetasid asukohta – sõnum oli sama.

      „Vaadake neid, härra Alvin!” ütles Johansen. „Me saame need teabeload niikuinii. Hoidke meie ja oma aega kokku ja rääkige meile asjast.”

      „Te olete lätlane, eksole?” küsis Kivinurk.

      „Ja see on rahvus, mitte amet!” nähvasin talle. „Mis see üldse asjasse puutub?”

      Mu isa oli lätlane. Läbi ja lõhki uhke selle üle. Nii uhke, et ei kartnud ka eesti soost naist võtta. Piisavalt uhke, et olla üle vähemusrahvusele omasest alateadlikust vihkamisest suurema vastu. Ja mu ema oli nii liberaalne, et saatis kõik pikalt, kes rahvusküsimust mingil moel ära kasutada tahtsid.

      Kivinurk kehitas õlgu. „Ma saan aru, et võibolla pole teil just kõige soojemad tunded föderaalvõimude ja -ametnike suhtes… Võibolla teie perekondlik taust on see, mis sisendab teisse instinktiivset umbusku politsei vastu. Aga võibolla peaksime minema ja vestlema teie emaga? Ta töötab Tartu Ülikoolis, eksole? Võibolla aitaks tema teid veenda, et oleks ikkagi hea mõte meiega rääkida? Või vahest oleks hoopis teie õde abivalmim? Ema on teil ju ikkagi hingelt anarhist ja kuulsusrikas mässaja…”

      Ma lajatasin käega vastu lauda, nii et nad mõlemad võpatasid ehmatusest. „Jätke mu ema rahule!” käratasin. „Te parem hoidke heaga mu perest eemale!”

      „Või muidu?” küsis Kivinurk naeratades. „Kas te ähvardate politseiametnikku, hr Alvin? Johansen – mina küll tunnen end ähvardatuna… Kuidas sinuga lood on?”

      „Ha-haa!” tegi Henry. „See oli küll haledasti sisse kukkumine! Sa oled ikka täiesti vormist väljas.”

      Mu pulss oli tublisti kiirenenud ja nägu ning kõrvad õhetasid vihast, mis koos arusaamisega, et mind oli tõesti lõksu meelitatud, asendus mõningase häbiga.

      „Me tahame teiega rääkida, hr Alvin,” sõnas Johansen otsekui vabandavalt. „Ja mulle meeldiks palju enam, kui te tuleksite meiega vabatahtlikult kaasa.”

      „Misjaoks?” küsisin. „Mis kasu te saate ühest hullust?”

      Kivinurk näitas näpuga mu kamraadide fotodele. „Meil on kolm surnud, aga võibolla mitte niiväga surnud sõdurit, kes mingi nipiga ise sooritasid kuriteo, või jätsid selle sooritajad nende DNA sündmuskohale jälgede segamiseks. Teie olete nende kolmega seotud. Sündmus ise on seotud Kaitseministeeriumile hankeid tegeva firmaga. Kõik te neli töötasite Kaitseministeeriumi haldusalas… Pealegi – kui meie teid siit üles leidsime, siis kes tuleb järgmisena küsimusi küsima? Võibolla eelistate siiski Kaitsepolitseid, hr Bergman?” Ta hääles kõlas õige kerge pilge.

      Silmitsesin Kivinurka ja juurdlesin natuke oma olukorra üle. Viimaks kehitasin resigneerunult õlgu. Tegelikult oli neil ju õigus: ma kohe üldse ei soovinud, et see keegi võimalik järgmine uksest sisse astuks.

      „Ja loomulikult allud sa heal meelel ilusa naise korraldustele,” itsitas Henry. „Dr Paolin on sind ikka igati taltsaks teinud!”

      *

      Tunnike hiljem astusime haigla peauksest välja niiskesse oktoobrikuu ennelõunasse.

      Parkimisplats hoone ees oli tagasihoidlik: sinna oleks ehk saanud mahutada mõnekümne sõiduki ringis. Töötajatele mõeldud parkla oli maja all ja selle sissepääs oli sisehoovis. Haiglahoone oli funkstiilis, liigendatud ehitis, mis seisis keset parki. Vana Võnnu mõis jäi poole kilomeetri kaugusele. Tõmbasin oma jope krae tihedamini koomale. Parklas seisis väiksemate masinate vahel kaht parkimiskohta hõivates suur transporter: iseloomulik sõiduk eriteenistustele olukorras, kus nad ei soovinud oma identiteeti eriti varjata. Lisaks oli seal veel üheksa erinevat sõidukit. Minu kogemust mööda ei tungelnud külastajad just parvedena siinseid patsiente külastama.

      Seisin trepiotsal ja hingasin värsket õhku. („Aaahh…” õhkas Henry. „Vabadus! Ma juba hakkasin mõtlema, et sa tõesti kavatsed mind igaveseks sinna urgu matta… Vaata nüüd ringi ja kasuta juhust!”) Johansen ja Kivinurk olid juba jõudnud erinevale kaugusele mööda treppi, enne kui taipasid, et ma ei järgne neile.

      „Mis mureks, härra Alvin?” küsis Johansen, kes seisis lähemal. Ta naeratas mulle ja astus sammukese trepist üles, tagasi minu suunas. Hingasin sügavalt ja rahulikult. Kaalusin mõttes erinevaid põgenemisstsenaariumeid. Värske õhk ja mõttetegevus aitasid natuke pinget maandada.

      „Sa oled loll!” teatas mulle Henry. „Mida sa arvad, mis nad sinuga teha kavatsevad? Pistavad su tagasi purki, surgivad-torgivad ja saadavad siis ülejäägid reoveepuhastisse.”

      Raputasin pead. Johanseni silmad suurenesid ja tema näol oli formuleerumas järgmine küsimus. Neetud jama! Mõned nädalad puhkust pidevast mõttedistsipliinist ja oledki oma kasulikud harjumused minetanud… Hullumaja seinte vahel ja sellest väljaspool kehtisid sisemonoloogi jaoks erinevad reeglid.

      Henry irvitas mu üle varjamatult.

      Suutsin näole manada rahulikuma ilme. „Ei ole hullu kedagi,” pressisin läbi hammaste ja liikusin edasi. „Lihtsalt – pole kaua värsket õhku hinganud.”

      Johansen ja Kivinurk vahetasid omavahel pilgu. Võibolla hakkasid nad kahtlema oma plaani mõistlikkuses? Tuua psühhiaatriakliiniku patsient vastu arsti soovitusi haiglast välja? Mitte just väga konventsionaalne käitumine.

      „Mul on rohud ilusasti kaasas!” ütlesin neile ja patsutasin oma kotti. „Mäletate? Dr Paolin kinnitas, et ma olen täitsa tipp-topp, kui ilusasti tablette neelan.”

      Kõndisime vaikides transporterini. Kivinurk ronis juhikohale, Johansen tõmbas lahti tagumise ukse ja lasi mu enda ees sisse. Maandusin tagaistmele, võimalikult kaugele Kivinurgast. Johansen istus minu vastu, seljaga sõidusuunda. Meie põlvede vahele jäi kümmekond sentimeetrit. Korraga olin ma väga selgelt teadlik tema vaevutajutavast, kuid meeldivast parfüümist…

      „Pilvedekaupa feromoone ja juba oledki pöördes!” naeris Henry. „Pole liiga kaua ühtegi naist näinud ega katsunud.”

      „Kuhu me läheme,” küsisin turvavööd kinnitades ja püüdes Henryst mitte välja teha.

      „Kuhu-kuhu – ikka sohu…” Henry käitus pealetükkivalt. „Niikuinii on sõit kuhugi salajasse laborisse. Mis sa ise arvad? Sa parem…”

      Hei! Lase

Скачать книгу