Tõrkeotsing - Heinrich Weinberg Sündmuste horisont

Скачать книгу

on?” küsis Kivinurk.

      „Arva ära, kus ta praegu on?” küsis Johansen võidurõõmsalt paarimehele otsa vaadates.

      „Kuskohas siis? Ära ütle, et surnud…”

      „Ei, ei ole surnud!” raputas Johansen energiliselt pead. „Ta on sisse kirjutatud Võnnu psühhoneuroloogia kliinikusse. Need kolm surnud sõdurit – Jämejala haiglas ja siis see Maris Alvin…”

      „Oot – mis mõttes!? Hullaris?” Kivinurk sirutas käe, et Johansen talle tahvli ulataks.

      Johansen näitas talle toimikut, kuid hoidis tahvlit enda käes. „Poolteist kuud tagasi,” ütles ta. „Pöördus ise haiglasse ja lasi end sisse kirjutada… Naah – Henry Bergmani nime all – tead, see on üks neid asutusi, mis võtab inimesi vastu nii raviks kui „puhkamiseks”. Kui sul on piisavalt raha, siis võid lihtsalt sisse astuda ja öelda, et vajad… Noh – ma ei teagi – mida iganes… aega oma sisemise minaga parema kontakti leidmiseks? Ning et üheski ametlikus dokumendis ei peaks sinu „puhkusest” jälgegi jääma. Arvatavasti poleks me ilma Orwellita teda kunagi leidnudki… Ühesõnaga – kõik neli sõdurit on teeninud selles Kaitseressursside ameti teadusuuringute osakonnas, kõik neli on olnud ja Alvin on praegugi vaimuhaigla patsiendid. Kokkusattumused? Paljuvõitu nagu veidi ja isegi kui nii on, siis ikkagi väärt uurimist.”

      „Kas Alvinil on siis raha?” küsis Kivinurk. „Oota – sa ütled, et Alvin?” Nüüd õngitses Kivinurk oma tahvli lagedale ja otsis süvenenult mõned minutid midagi. „Nojah siis…” pomises ta.

      „Mis on?” küsis Johansen.

      „See on see Alvin,” tähendas Kivinurk. „Maris Alvin on Valdis Alvini noorem poeg. Tema isa oli väidetavalt üks mõjukamaid allilma krahve, Ühiskassa liige ja mis kõik veel.”

      „Jah…?” Johansen kergitas kulmu.

      „Sa ei tea Alvinite suguvõsa?” imestas Kivinurk.

      „Ei… ei tea,” ütles Johansen. „Ma ei ole Eesti kriminalistikaajalugu õppinud. Mäletad – ma tulin otse sõjaväest, teenistusjärgse ülemineku programmi raames? Peamised menetlustoimingute alased kursused ja eeldus oli, et ülejäänud tuleb kuidagi iseenesest juurde. Noh – tõele au andes on mul need ajaloo konspektid seniajani läbi lugemata, sest pole väga aega olnud…”

      Kivinurk vangutas pead ja käivitas masina. „Eks sa siis pead sõidu ajal puudu jääva osa tasa tegema.”

      „Mis mõttes?” küsis Johansen.

      Kivinurk vaatas kella ja arvutas natuke mõttes. „Me peaks parasjagu õhtuks Võnnusse jõudma. Hommikul lähme ja ütleme Maris Alvinile tere ja vaatame, mis ta meile oma surnud või siis mitte nii väga surnud kamraadide kohta jutustab. Kui tal eriline jututuju peaks olema, siis võibolla räägib isegi sellest, mis nad seal Kaitseressursside ametis tegid. Ja kes on see dr Veinbaum ja mis põhjusel nad kõik neljakesti peast segi läksid ning Jämejalas lõpetasid.”

      3. VÕÕRAS KOOD

      (Praegu – võnnu Psühhoneuroloogia kliinik)

      Ega ma tegelikult uskunud, et mind niisama minna lasti. Henry ütleb mulle selle koha tavaliselt, et ma olen parandamatu optimist, kes eelistab mõelda, et maailm on siiski ilus koht elamiseks. Arvatavasti oli minu suhtes silm kinni pigistatud peamiselt tänu mu vennale Janisele, kes oli isa surma järel võtnud üle meie pereäri. Sellega kaasnes ulatuslik mõju, mis küündis ka kaitseväe muidu nii läbitungimatute müüride vahele.

      Sõjavägi oli minusse investeerinud miljoneid. Et asjad ei läinud just päris täpselt nii nagu loodeti, andis mulle lihtsalt natuke kauplemisruumi, võimaluse sõlmida kokkulepe ja minema kõndida. Aga need miljonid, eksole, ja kogu see informatsioon… Kui mitte muud, siis vähemalt hoiavad nad oma investeeringutel silma peal. Aga aastad olid möödunud, nad polnud mind tülitanud ja salamisi hingepõhjas ma lootsin, et ehk siiski… Seda valusamini torkas sealsamas hingepõhjas, kui ühel oktoobrikuisel päeval leidsin oma palati paksu klaasseina tagant kaks föderaalagenti.

      „Mis võib väga vabalt tähendada, et see tulemüür, mis Janis su ümber on püstitanud, kipub vist murenema…” ümises Henry mulle vaikselt kuklasse.

      Üritasin neid koikul teist külge keerates ignoreerida (Puudub igasugune alus arvata, et Janis mu külma kätte jätaks… sisendasin rohkem endale kui Henryle), kuid dr Paolin, minu raviarst vajutas mikrofoni nupule ja tema suitsetamisest kähisev hääl kraapis mu kõrvu: „Henry, sulle on külalised… Nad… ee… oleksid tänulikud, kui saaksid sinuga rääkida.”

      „Kasutagu parem oma vaikimisvabaduse õigust ja jätku mind rahule!” torkas Henry.

      Ikka enesekeskne, arvab, et kõik keerleb ümber tema. Võibolla on nad siin hoopis minu pärast, ah? Võibolla pole neil sooja ega külma sellest häälest mu peas ja neid huvitab hoopis noorim Alvin?

      „Soovmõtlemine!” torises Henry.

      Noh – födekate ilmumine tähendas vähemalt, et esialgu polnud mulle jälile saanud need, kelle eest ma olin siia maapakku tulnud… Kuid ilmselt oli mu väike peitusetrikk mõju kaotamas, kui neil oli õnnestunud mind siit leida. Keerasin end uuesti ümber ja eirates Henry torisemist, silmitsesin külalisi põhjalikumalt. Umbes minuvanune, keskmisest veidi lühem mees ja tõrksate punakaspruunide juustega naine, pigem noorem kui mina… Mehe suu oli kriipsuks surutud ja ta tundus kuidagi pingul olema. Ilmselgelt olin mina – ja noh, arvatavasti kogu see muhe Võnnu hullar, mille patsient ma olin – selle ebamugavuse põhjustajaks. Naine seevastu silmitses mind uudishimulikult, kerge naeratus mänglemas suul.

      „Endine sõjaväelane,” ütles Henry. „Sugulashinge tunneb kohe ära. Ja mitte mingi niisama seelik, kellele meeldivad suurte poiste mängud või kel on tarvidus isakomplekse kompenseerida. See tüdruk on saabastes ja tööriistadega põllul käinud.”

      Nooremleitnant, pakkusin mõttes. Või mine sa tea – äkki on päris LT…?

      „Tea miskit – ma pakuks pigemini nooremveeblit või veeblit,” arvas Henry. „Tundub rohkem selline rakenduslik tüüp, mitte mingi teooriaohvitser… Kogu minu lugupidamise juures ohvitseride vastu!” Ta ei püüdnudki tegelikult oma sarkasmi varjata.

      Dr Paolin oli mikrofoni välja lülitanud. Klaassein summutas heli, nii et nägin ainult tema huulte liikumist ja žeste, võisin lugeda tema näoilmeid ja jälgida külaliste kehakeelt. Punapea kuulas Paolini selgitusi minult pilku pööramata, mees väljendas oma ilmetega skeptilisust. Naisel oli ametimärk keti otsas kaelas, mees oli selle kinnitanud vööle, nii et see vilksatas neil hetkedel, kui ta liigutas, mantlihõlmade vahelt. Silmitsesin tähelepanelikult ametimärki naise rinnal. Tegemist oli Kaitsepolitseiga.

      „Naah – polegi vanad sõbrad teadusuuringute osakonnast.” Henry olnuks justkui isegi natuke pettunud. „Siis on vist küll asjalood natuke muutunud, võrreldes selle ajaga, mil hea dr Veinbaum su ajudes surkis.”

      Dr Paolin selgitas neile parasjagu minu haiguslugu, mille oli kuvanud klaasseinale: osa sellest oli puutetundlik tasapind, mille minupoolne külg oli muutunud piimjaks ruuduks küljepikkusega ligikaudu nelikümmend sentimeetrit. Nägin seal üksnes varjude mängu, kui ta libistas andmeid kiiresti silme eest läbi. Mida ta muidugi ei teadnud, oli see, et esiteks peegeldasid tema prillid seda, mida ta kuvas, ja teiseks suutis Henry huultelt lugeda. (Mis puhttehniliselt tähendas seda, et mina oskasin huultelt lugeda.)

      „Ei midagi uut ja huvitavat,” kinnitas ta mulle. „Ikka seesama vana jutt PTSH-st ja isiksusehäiretest.”

      Silmitsesin uuesti naist teiselpool klaasi. Ta oli oma juuksed kuklas patsiks kogunud, kuid nii mõnigi tõrksalt lokkis salk turritas siin-seal kooslusest välja. Tal oli keskmisest ehk natuke tõmmum jume ja tema ninajuure ning võib-olla natuke eba-eestlaslikult kõrgete põsesarnade ümber olid tedretähnid. Rohekad silmad, mis jälgisid hoolega iga minu vähimatki liigutust, selmet pöörata tähelepanu dr Paolini poolt kuvatavale informatsioonile. Tal olid jalas madala

Скачать книгу