Siidrioja - Carla Neggers

Скачать книгу

Christopher.

      Väikelinnad, mõtles ta.

      Justin, nagu ta nüüd mõistis, oli vabatahtlik tuletõrjuja. Aidanud tulekahju kustutada, oli ta viinud oma varustuse pikapisse tagasi ja liitunud siis temaga kivirahnu kõrval. Samantha oli pistnud käe külma ojavette ja teinud mida suutis, et tahma oma näolt maha pesta, kuid ta kahtles, et ta selle kõik maha sai. Kirbet suitsulõhna pole lihtne tema nahalt või riietelt eemaldada. Tal olid seljakotis reisirätikud ja puhtad rõivad, oletades, et need olid tules alles jäänud ega olnud suitsust liiga saastatud.

      Justin Sloanile ütlemine, et ta kadunud tabalukk on tema jakitaskus, ei tundunud praegusel hetkel eriti mõistlik käik olevat. Kuigi Justin ei näidanud seda välja, pidi ta olema adrenaliinirohkes tujus pärast sattumist leekides vanale siidrikojale, avastamist, et keegi naine on seal enam-vähem lõksus, tema väljakandmist ja seejärel aitamist tuld kustutada.

      Samantha mõistis, et ka tema adrenaliinitase on kõrge. Ta tõusis püsti, pükstetagune märg, ja nipsas sipelga oma põlvelt minema. Täiesti sundimatult. Otsekui polekski ta lukku lahti muukinud, et siidrikotta pääseda, ja tabalukk ei ole tema taskus.

      Nöökamine tuletõrjujate vahel, mida ta pealt oli kuulnud, oli kinnitanud tema kahtlust, et see vana siidrikoda kuulub ta päästjale.

      „Põrgut, Justin, see koht on isegi suurem prügimägi, kui ma arvasin.“

      „Ma ei suuda uskuda, et sa kulutasid selle peale tõelist raha.“

      „Tulelõks, Justin. Ma ütlesin sulle.“

      See viimane oli tulnud Christopher Sloanilt. Ilmselt oli ta üks kahest täiskohaga tuletõrjujast Knights Bridge’is. Kõik teised olid vabatahtlikud.

      „On nad su vennad?“ küsis Samantha. „Eric ja Christopher?“

      „Jah. Mu vennad.“ Justin plõksutas väljasirutatud käe sõrmi. „Mu tabalukk.“

      Mitte mees, kelle tähelepanu saaks kergesti kõrvale juhtida. Samantha püüdis välja näha, nagu poleks teda mõistnud. „Tabalukk?“

      „Seesama, mille sa lahti muukisid või lahti murdsid, et siidrikotta pääseda.“

      Ta langetas käe küljele, ent Samantha võis tema lõuajoone põhjal öelda, et ta ei andnud alla. Samantha ei tundnud end süüdlasena selle pärast, mida ta oli teinud, aga ta ei tahtnud hakata selgitama mehele, kes oli äsja ta põlevast hoonest välja kandnud ja aidanud tuld kustutada. Justin ei näinud välja, nagu oleks ta hea kuulaja isegi heal päeval. Kuna üks tema vendadest oli politseinik ja teine professionaalne tuletõrjuja – ja ta ise vabatahtlik tuletõrjuja –, ei kartnud ta teda. Justin ei olnud kõrilõikaja. Ta polnud lihtsalt heas tujus.

      „See oli ohtlik äikesetorm. Otsesõnu hirmutav ja ma olen olnud nii mõneski hirmutavas äikesetormis.“ Ta otsustas kõneainet muuta. „Muide, mu nimi on Samantha.“

      Mehe sügavsinised silmad kitsenesid. „Mis su perekonnanimi on, Samantha?“

      „Bennett,“ vastas ta, kõlades kidakeelsema ja vastumeelsemana, kui see talle oleks meeldinud. Ta polnud meelega oma perekonnanime vabatahtlikult pakkunud. Ta oli Eric Sloanile, politseinikust vennale öelnud, kuid too oli küsinud, jätmata talle valikut. Ta kahtles, kas Bennetti nimi tähendas midagi tema, Justini või teiste tuletõrjujate jaoks, kes olid kihutanud vana siidrikoja juurde, aga ta oli kavatsenud Knights Bridge’i ja sealt välja saada ühegi selle elaniku teadmata.

      „Oled sa Sam või Samantha?“

      „Käivad mõlemad.“

      „Enamasti Sam?“

      „Tegelikult enamasti Samantha.“

      „Noh, Samantha, sul on põrgulikult vedanud, et sa sealt õigel ajal välja said.“

      „Ei vaidle vastu. Ma märkasin suitsu umbes viisteist minutit pärast seda, kui torm lõppes. Kas tulekahju põhjustas välk?“

      Justin noogutas lühidalt. „Paistab, et see lõi katusesse ja liikus mööda külgseina keldrisse. Tulekahju algas seal ja levis mööda seina ülespoole. Meil on sel viimasel kuul ränki äikesetorme olnud ridastikku.“ Ta vaatas Samantha poole, nagu oleks tema võinud põhjustada hiljutise ebaõnne ilmaga. „Üks mikropuhang tabas paar nädalat tagasi kesklinna. Juuris puid üles ning kahjustas mõningaid kodusid ja ärisid. Tõsiseid vigastusi ei tekitanud.“

      „See on hea. Ma pidasin silmas vigastusi.“

      Samantha vaatas üles taevasse, mis oli nüüd hämaruses hallinemas. Tuleb seda laadi jahe ilus öö, mida ta oli oodanud. Ta oli Bostonist tulles oma mobiiltelefonis ilmateadet kontrollinud, aga oli kahe silma vahele jätnud mistahes viite jõule ja kiirusele, millega külm front New Englandi sellesse ossa liigub.

      Muidugi oli see lihtsalt Bennettile iseloomulik, et välk teda tabab.

      „Mida sa siin tegid?“ küsis Justin.

      „Matkasin.“

      „Enamik inimesi matkab Quabbinis või ühes osariigi metsadest. Miks sa selle koha valisid?“

      „Ma tahtsin järgida Siidrioja kohani, kus see Quabbinisse voolab.“

      „Mõnel erilisel põhjusel?“

      „Täna hommikul tundus see hea mõte olevat.“ Ta naeratas, tundes end nüüd, kui tuli oli kustutatud, vähem närvilisena. „See võib olla mu perekonna moto: see näis tollal hea mõte olevat.“

      Justinile ei paistnud see nalja tegevat.

      Samantha lisas tõele vastavalt: „Mulle meeldib nimi Siidrioja. Ilus, kas pole?“

      „Ma ei ole sellest kunagi mõtelnud. Kus su auto on?“

      „Mul ei ole autot.“

      „Kas keegi tuleb sulle järele?“

      „Täna mitte.“ Ta viipas ebamääraselt siidrikoja ja ümbritseva metsa poole. „Kavatsesin siin telkida.“

      Justin raputas pead. „Seda ei juhtu. Enamik su varustusest on armetus seisukorras ja ma ei saa sind siidrikotta lasta, kuni olen veendunud, et see on ohutu.“

      Noh, see oli ebamugav. Samantha vaagis oma valikuid. Amherst, kus tema onu ja nõbu ööd veetsid, ei olnud väga kaugel, aga ta pidi välja nuputama, kuidas sinna saada. Kui nad peavad tegema ringi, et ta varakult peale võtta, ei tuleks etteheidetele kunagi lõppu. Onu Caleb muudkui räägiks, miks ta polnud tormist teadnud, enne kui see tabas, tõenäosusest, et välk võib hoone põlema panna, ja mida ta kavatseb teha nüüd, kui on sattunud kohalike tähelepanu alla. Ta võis praegugi teda peaaegu kuulda: „Sa poleks üldse tohtinud Knights Bridge’i minna.“

      Kuid ta oli ja nüüd pidi ta välja mõtlema, mida teha. Saatma Justin Sloani oma teed ja siis… mis siis? Ostma uue telgi ja magamiskoti? Kust? Kuidas jääb õhtusöögiga? Veega? Rõivastega? Kui tema asjad olid jalge alla trambitud, vettinud, tules põlenud või lihtsalt haardeulatusest väljas, peab ta alustama nullist. Tal ei olnud isegi hambaharja.

      „Sealpool mööda teed on võõrastemaja,“ ütles Justin, katkestades ta mõtted. „Võid täna ööseks sinna jääda. Ma viskan su kohale.“

      Carriage Hilli talu. Pidi olema.

      See kuulus naisele, kes oli kihlatud Dylan McCaffrey, Duncan McCaffrey pojaga.

      Samantha kontrollis hoolikalt oma näoilmet, nii et ta ei näeks välja, nagu oleks ta päästja kutsunud teda praegu lõvikoopasse. Tal oli raske oma mõtteid varjata. See polnud lihtsalt tema loomulik seisund. Tema loomulik seisund oli olla avatud, aus ja otsekohene, aga ta pidi olema nüüd ettevaatlik, kui tulekahju oli lõpetanud ta madala profiiliga olemise Knights Bridge’is.

      „Tänan, Justin.“ Tal õnnestus isegi naeratada. „Olen tänulik kõige eest, mida sa oled teinud.“

      „Pole tänu väärt.“

      „Mul on hea meel, et su siidrikoja kahjustused ei olnud hullemad. Hea, et sa õigel ajal siia jõudsid, eks ole?“

      „Jep.“

Скачать книгу