Siidrioja - Carla Neggers

Скачать книгу

mis koosneb Maine’i, New Hampshire’i, Vermonti, Massachusettsi, Rhode Islandi ja Connecticuti osariigist. (Tõlkija)

      Kaks

      Äikesetorm oli äge, intensiivne ja otsesõnu närviajav, aga Samantha kannatas selle tolmuses tühjas siidrikojas välja. Kui vihm lakkas ja äike ilmselgelt ida poole liikus, võttis ta jakitaskust vanaisa plasku ja pidas endamisi aru, kas rüübata kohe või oodata pimeduse saabumiseni.

      Siis haistis ta suitsu.

      Suits? Ta oigas uskumatusest. Kas see lõpetab tema päeva?

      Ta pistis plasku taskusse tagasi ja hingas sügavalt sisse, lootes, et suitsulõhn oli olnud tema kujutlusvõime trikk. Koda koosnes ühestainsast ruumist tahumatute puitseinte, laiadest laudadest põranda ja laega, mille asemel olid avatud sarikad. See läheks leekides taeva poole otsekohe, kui tuli seda tabaks.

      Lõhn ei hajunud ja polnud seega tema kujutlusvõime vili. See oli kindlasti suits.

      Kas võis tuul kanda suitsulõhna lähedal asuva talumaja korstnast?

      Millise lähedal asuva talumaja?

      Ta võis nüüd suitsu maitsta suus, tunda selle kipitamist silmades.

      Samantha sirutas käe jalge ees oleva seljakoti avatud lahtrisse, haaras oma 4x9 tollise dokumenditasku ja libistas selle jaki välitaskusse plaskutasku vastas.

      Veider sisisev heli näis tulevat põranda alt poole tosina vana puidust siidrivaadi kõrvalt, mis olid tõugatud vastu seina. Veel ühe hetke pärast keerles suits, nüüd juba nähtav, põrandalaudade pragude vahelt välja ja hõljus üles sarikate poole, otsekui oleks elav. Samantha põrnitses seda paigale tardunult. Ta ei saanud end petta. Ta oli tules.

      Tal ei olnud minutitki raisata. Ta hüppas tegevusse.

      Ta teadis, et pidi maha jätma kõik – telgi, magamiskoti, toidu, vee, tualett-tarbed, putukatõrjevahendi, esmaabikomplekti, flanellpidžaama ja oma meriinovillast pleedi, ema kingituse. Nii palju siis tähtede vaatamisest ja elu kujutlemisest siin 18. sajandi algul.

      Põrandalaudade vahelt valgus välja veel rohkem suitsu.

      Samantha laskus madalale, pidades meeles, et just seda tuli tõusva suitsuga tulekahjus teha. Ta tõmbas jakikrae üle suu ja nina ning viskus ukse poole.

      Ta võis vanduda, et kuulis leeke enda all siidrikoja keldris.

      Tema silmad olid ähmased ja vesised, ent ta nägi oranži tulekuma põhjaseinal. Nüüd tundis ta tule kuumust. Ootamatut, intensiivset.

      Kui kaua tal aega on, enne kui see vana kuiv puit leekidesse lahvatab?

      Lämmatanud paanikahoo, küürutas ta veelgi madalamale ja köhis, samal ajal kui suits suletud ruumi täitis. Ta jätkas liikumist. Ta pidi siit välja saama, enne kui suitsu sissehingamise tõttu kokku variseb.

      Leegid paiskusid läbi põrandalaudade vaatide kõrval ja roomasid mööda seina üles, hallis valguses eredad ja kohutavad. Tuli ja suits näisid ühinevat, moodustades koletise, valmis õgima kõik oma teel.

      Ta tõusis põlvili ja ahmis õhku. Tema käsi langes jakikraelt, paljastades suu ja nina veelgi rohkemale suitsule. Ta kattis need käsivarrekõverusega ja otsustas roomata kõhuli, kui tarvis… aga ta ei saanud liigutada ega hingata. Seal polnud ühtki võllaroast piraati teda päästmas. Ta pidi end ise päästma. Ta pidi jääma teadvusele, liikuma edasi, tüürima leekidest kaugemale.

      Eesuks paugatas lahti, ehmatades teda.

      „On siin keegi?“

      Mehehääl. Rahustav, kindel, võibolla veidi ärritatud. Või oli see tema ettekujutus või lõik lehekülgedelt, mille ta oma vanaisa kabinetist oli avastanud?

      Samantha püüdis jalule tõusta. „Kapten Farraday?“

      „Rahu. Kas said viga?“

      Ta raputas pead ja pilgutas silmi, kuid ei suutnud fokuseerida – ei saanud näha meest läbi suitsu ja omaenda põletavate pisarate.

      Tugevad käsivarred haarasid ta ümbert kinni. „Hoia madalale,“ käskis ta päästja. „Me peame kiiresti liikuma.“

      Mees oli ta sülle võtnud, enne kui Samantha mõistis, et teda kantakse. Mõne pika sammuga oli ta Samantha uksest välja ja kiviplaatidest trepist alla saanud ning väikese veskitiigi kaldale maha pannud. Samantha vajus külma märga rohtu ning veeres kõhuli, köhides, sülitades, puhast õhku ahmides.

      „On sul meditsiinilisi probleeme?“

      Jälle see mees. Samantha tõusis istukile, silmad ja kurk põlemas ja valutamas. Ta maitses suitsu ja tahma ja tundis, kuidas süda rinnus taob. Ta pilgutas kiiresti silmi, vaadates üles mehe poole, kes seisis tema ja siidrikoja vahel. Ta oli pikk, kõrgudes Samantha kohal. Samantha nägi tumedaid lühikeseks lõigatud juukseid, sügavsiniseid silmi, kindlat suud, kandilist lõuga, laiu õlgu. Mees kandis musta presentkuube üle musta T-särgi ja teksaste, mille sääred olid topitud nahksaabastesse.

      Tema väljatassimine siidrikojast polnud meest ilmselt mingilgi määral koormanud, aga ta ei paistnud selle üle õnnelik olevat. Samanthal polnud aimugi, kes ta oli. Matkaja? Kohalik mees? Kas see siidrikoda kuulus talle? Ta polnud arvestanud, et peab võibolla kokku põrkama omanikuga või et omanik võib olla karm huumorita mees, mitte palju vanem kui ta ise.

      „Vabandust,“ ütles ta, selitanud kurku. „Mida sa minult küsisid?“

      Mees imes kiiresti õhku sisse. „On sul astma, allergia, südamepuudulikkus, ükskõik mida…“

      „Ei. Ei midagi. Ei mingeid meditsiinilisi probleeme.“ Samantha hääl oli kare ja pingul. „Minuga on kõik korras. Aitäh sulle.“

      Mees ei ilmutanud mingit märki valvsuse nõrgenemisest. „Tuletõrje on teel. Ma pean tööle hakkama. Sina istu vagusi.“

      „Mida ma saan teha, et aidata?“

      „Ära ette jää.“

      Mees polnud kõhelnud isegi poolt südamelööki, enne kui oma vastuse välja tulistas. Ta ei oodanud Samantha vastust, vaid jooksis siidrikoja poole. Avatud uksest tuprus tihedat suitsu jahedasse selgesse õhku. Leegid kumasid oranžilt akende räpase kile ja purunenud klaaside taga.

      Samantha jälgis, kuidas tema päästja peatus tolmhalli pikapi juures, mis oli pargitud nii, et selle kapott oli suunatud vastu augulist porist sissesõiduteed. Ta oli sekundite jooksul selga tõmmanud tuletõrjujavarustuse – kiivri, maski, kuue.

      Tuletõrjuja?

      Mees haaras kirve ja suundus siidrikoja poole.

      Tuli näis olevat ukse kinni imenud. Mees lõi selle jalaga lahti ja läks sisse.

      Kes tahes ta ka oli, tema päästja oli tugev ja ülimalt kartmatu.

      Samantha värises jahedas õhus. Ta polnud meest ometi kapten Farradayks nimetanud, või oli? Mitte valjusti. See polnud lihtsalt võimalik.

      Ta kuulis sireene ja mõistis, et tee oli lähemal, kui ta oli arvanud. Kolmekümne sekundi pärast tulid mööda kallakut tuletõrjeautod ja üksik politseiauto. Samantha läks väikese kivirahnu juurde oja kõrval. Äikesetormis alla sadanud vihmaga oli vesi kõrgel, tormates üle kivide, sambla ja muda.

      Kui ta jälgis tuletõrjujate töölehakkamist, tundis ta tabalukku oma jakitaskus.

      Ta ei näinud mingit põhjust seda mainida, kui keegi selle kohta ei küsi.

      Kolm

      Tema päästja nimi oli Justin Sloan.

      Või nii ta Samanthale ütles, enne kui nõudis temalt oma tabalukku.

      Mees sirutas mõhnalise käe välja. „Kus see on?“

      Tuli oli kustutatud, siidrikoda terve, kuigi kahjustatud. Tuletõrjujad olid oma varustuse peale laadinud ja lahkunud ning kaks vormis politseinikku olid neile järgnenud mööda rööpalist sissesõiduteed maantee poole. Üks politseinikest oli teda küsitlenud. Ta oli rääkinud politseinikule tõtt, kuidas ta siidrikojas

Скачать книгу