ТОП просматриваемых книг сайта:
.
Читать онлайн.
See, kelle poole ma lauda lükkasin, puistates münte, kive ja kliente, komistas pisut. Tõmbasin rapiiri ja lõikasin tema randmesse, kui ta käsivars mu ees lehvis. Ta pillas mõõga, astusin ligi ja lõin teda jalgade vahele. Ta oigas ja tõmbus kössi. Lõin talle mõõgapidemega vastu pead ja ta vajus maha.
Liikusin teise poole. „Küllalt, Loiosh. Jäta ta rahule ja jälgi mu seljatagust.”
„Selge, boss.”
Mees püüdis oma mõõka haarata, kui lähenesin ja Loiosh temast lahkus, kuid minu oma oli juba väljas. Puudutasin otsaga tema kõri ja naeratasin. „Tahaksin juhatajaga rääkida,” ütlesin.
Ta lakkas liikumast ja vaatas mind külmalt, vähimagi hirmuta silmades. „Teda pole siin.”
„Ütle mulle, kes ta on, ja sa jääd ellu,” ütlesin. „Ära ütle, ja sa sured.”
Ta jäi vaikseks. Viisin oma mõõgaotsa ta vasaku silma juurde. Oht oli selge: kui ta aju on hävitatud, ei saa teda mingil tingimusel elustada. Ikka veel ei paistnud hirmu, kuid ta ütles: „Laris.”
„Tänan,” ütlesin. „Heida põrandale.”
Ta tegi seda. Pöördusin klientide poole. „See paik on suletud,” ütlesin. Nad hakkasid ukse poole suunduma.
Samal hetkel kostis õhuvuhinat ja veel viis Jheregit ilmusid tuppa, mõõgad peos. Oih. Sõnagi lausumata oli Loiosh mu õlal.
„Kragar, liigume.”
„Selge.”
Tekitasin hooletult sideme Kuuliga ja püüdsin teleporteeruda, kuid mul ebaõnnestus see. Vahel soovin, et telepordiblokid keelustataks. Sööstsin ühe Jheregi poole, lükkasin ta kõrvale, puistasin vasaku käega peotäie teravaid asju põrandale ja hüppasin läbi katkise akna välja. Kuulsin selja taga needvaid hääli.
Katsetasin kiiret levitatsiooniloitsu, mis pidi veidi töötama, sest maandumine ei teinud haiget. Jätkasin liikumist juhuks, kui ka neil on teravaid lendavaid esemeid. Proovisin jälle teleporteeruda ja see töötas.
Leidsin end selili otse poe ukse ees, mis sisaldas mu kontorit. Oksendasin.
Tõusin püsti, puhastasin mantli tolmust ja läksin sisse. Omanik vaatas mind uudishimulikult.
„Väljas tänaval on korralagedus,” ütlesin. „Puhasta see ära.”
„Laris, ah, boss?” ütles Kragar pisut hiljem. „Üks meie naabritest. Kontrollib umbes kümmet kvartalit. Siiani oli tal meie läheduses vaid paar tegevuspaika.”
Panin jalad kirjutuslauale. „Ta piirkond on rohkem kui kaks korda suurem kui mul,” mõtisklesin.
„Paistis, nagu ta otsiks probleeme, kas pole?”
Noogutasin. „Nii et kas ta vaid proovib meid või püüab tõesti meie piirkonda üle võtta?”
Kragar kehitas õlgu. „Raske kindlalt öelda, kuid ma arvan, et ta tahab meie piirkonda üle võtta.”
„Hästi,” ütlesin palju rahulikumalt, kui ma end tundsin. „Kas me suudame temaga asjad selgeks rääkida või on see sõda?”
„Kas me tahame sõda?”
„Muidugi mitte,” nähvasin. „Mul on ainult pool aastat oma piirkond olnud. Me oleksime pidanud midagi sellist ootama. Neetud.”
Ta noogutas.
Tõmbasin sügavalt hinge. „Hästi, kui palju ihukaitsjaid meil palgal on?”
„Kuus, arvestamata neid, kes on püsivalt kuhugi määratud.”
„Kuidas on meie rahaline seis?”
„Suurepärane.”
„See on igatahes juba midagi. Ettepanekuid?”
Ta paistis ebamugavust tundvat. „Ma ei tea, Vlad. Kas temaga rääkimisest võiks kasu olla?”
„Kust mina peaksin teadma? Me ei tea temast küllalt palju.”
„Nii et see,” ütles ta, „peab olema meie esimene samm. Teada saada nii palju, kui suudame.”
„Kui meil selleks aega jätkub,” ütlesin.
Kragar noogutas.
„Meil on veel üks probleem, boss.”
„Milline, Loiosh?”
„Vean kihla, et oled nüüd tõesti naistenäljas.”
„Oh, jää vait.”
Teine peatükk
„Ma vajan kaitset.”
Kui ma organisatsiooniga ühinesin, umbes kolm aastat tagasi, siis töötasin Nielari-nimelise mehe heaks sellena, keda me hüüame „muskliks”. Ta kontrollis väikest mängusaali Põhja-Garshose tänaval ja maksis andamit Welok Mõõgale. Welok oli teatud kesktaseme boss. Ta piirkond hõlmas Potituru tänavat põhjas kuni Millenialini lõunas ja Hobuse tänavast läänes Küünise tänavani idas.
Kõik need piirkonnad olid üsna ebakindlad ja kui ma läksin Nielari alluvusse tööle, oli põhjaosa Potituru juures eriti ebakindel. Minu esimene „töö”, ja kolmas, olid seotud Mõõga sooviga seda piiri kindlustada. Ta põhjapoolne naaber oli rahumeelne mees nimega Rolaan, kes püüdis Welokiga läbi rääkida, sest ta tahtis Potiturgu, kuid ei tahtnud sõda. Rolaan muutus veel rahumeelsemaks, kui oli ühel päeval oma kolmanda korruse kontorist välja kukkunud. Ta asetäitja Feet Charno oli veelgi rahulikum, nii et probleem oli kenasti lahendatud. Olen alati kahtlustanud, et Feet korraldas Rolaani surma, sest muidu ei suuda ma mõista, miks Welok Charno rahule jättis, kuid ma ei saanud kunagi kindlalt teada.
See juhtus kolm aastat tagasi. Umbes sel ajal lahkusin ma Nielari juurest ja läksin ise Mõõga juurde tööle. Mõõga boss oli Toronnan, kes tegeles asjadega dokist idas kuni Väikese Surmaväravani läänes, ja jõest lõunas kuni Issola tänavani põhjas.
Umbes poolteist aastat pärast seda, kui Rolaan oli läinud rännakule Surmavärava Kose juurde, oli Welokil lahkarvamus kellegagi Jheregi Vasakust Käest. Arvan, et üks võlur töötas Weloki territooriumil, kuid ma ei tea täpselt, milles oli probleem, sest meie huvid tavaliselt ei kattu. Ühel päeval Welok lihtsalt kadus ja tema paiga täitis üks ta asetäitjatest – mees nimega Tagichatn, kelle nime ma ei suuda ikka veel õigesti hääldada.
Olin töötanud Mõõga probleemilahendajana, kuid see uus mees ei pidanud idalastest eriti palju. Oma esimesel tööpäeval kõndisin ta kabinetti, väikesse paika Vase tänaval Garshose ja Malaki ringi vahepeal. Selgitasin, mida ma olin Weloki heaks teinud, ja küsisin, kas ta tahab, et teda kutsutaks isandaks või bossiks või et peaksin püüdma välja mõelda, kuidas ta nime hääldada. Ta ütles: „Hüüa mind Jumalbossiks,” ja me suhted olid selged. Ühe nädalaga hakkasin teda jälestama. Nädala pärast lõi veel üks Weloki eksleitnant meist lahku ja alustas oma territooriumi juhtimist otse keset Tagichatni oma. See oli Laris.
Kaks kuud Jumalbossi oli kõik, mida ma välja kannatada suutsin. Paljud meist, kes tema heaks töötasid, märkasid, et ta ei teinud ühtegi liigutust Larise vastu. Seda võeti nõrkuse märgina. Viimaks püüdis keegi kas Tagichatni organisatsiooni sees või sellest väljaspool seda ära kasutada. Ma ei tea, milleni see oleks viinud, kui ta poleks otsustanud enesetappu teha – pussitades ennast vasakusse silma.
Ta suri ühel õhtul hilja. Samal õhtul kontakteerusin Kragariga, kes oli koos minuga Nielari juures töötanud, ja paaril korral ka Weloki juures. Hiljuti oli Kragar töötanud Sadamasilla tänava kõrtsis väljaviskajana. Ütlesin: „Pärisin just veidi kinnisvara. Kas tahaksid aidata mul seda hoida?”
Ta küsis: „Kas see on ohtlik?”
Ütlesin: „Neetult õige, see on ohtlik.”
Tema ütles: „Ei, tänan,