LITMIR.BIZ

Скачать книгу

sa tead, milliseks muutub ööpott, kui seda pole paar päeva tühjendatud?”

      „Jah?”

      „Ja sa tead, et kui sa seda viimaks tühjendad, on kogu kraam põhja küljes kinni?”

      „Jah?”

      „Noh, see põhja küljes olev kraam meenutab seda, kuidas ma sellest asjast arvan.”

      „Täpselt.”

      „Jõuan kohe sinna.”

      Leidsin Morrolani koos Aliera ja pika Dragaera naisega, kellel olid Athyra Koja näojooned ja kes oli riietatud metsarohelisse. Too vaatas minu poole ülalt alla, otseses ja kaudses mõttes. On masendav olla Jhereg ja idalane mõlemat – dragaeralased irvitavad sinu üle nii ühel kui teisel põhjusel.

      „Vlad,” ütles Morrolan, „see on Võlur Rohelises. Võlur, see on baronet Vladimir Taltos.”

      Naine noogutas, peaaegu märkamatult. Kummardasin sügavalt ja tehtult, käsi põrandat puudutamas, öeldes:

      „Armas daam, ma olen täpselt sama võlutud sellest kohtumisest nagu sinagi.”

      Ta kirtsutas nina ja vaatas eemale.

      Aliera silmad pilkusid.

      Morrolan paistis murelikuna, siis kehitas õlgu.

      „Võlur Rohelises,” ütlesin. „Ma pole kunagi kohanud Athyrat, kes poleks võlur, ja roheline on silmaga nähtav, nii et ma ei saa ütelda, et see tiitel mulle midagi ütleks…”

      „Sellest aitab, Vlad,” sõnas Morrolan. „Ja ta pole…”

      „Vabandust. Tahtsin teile ütelda, et midagi on vahele tulnud. Kardan, et pean lahkuma.” Pöördusin võluri poole. „Mul on kahju seda sulle öelda, mu armas, kuid ära lase sel oma õhtut rikkuda.”

      Ta vaatas mind ja naeratas magusasti. „Kuidas sulle meeldiks olla vesilik?” küsis ta.

      Loiosh sisistas.

      „Ma palusin, et sa end tagasi hoiaks, Vlad,” sõnas Morrolan teravalt.

      Jätsin selle sinnapaika. „Ma lahkun siis,” ütlesin pead langetades.

      „Väga hea. Kui ma saan midagi teha, anna mulle teada.”

      Noogutasin. Tema õnnetuseks jätsin selle märkuse meelde.

*

      Kas teate, milline on kõige suurem erinevus dragaeralase ja idalase vahel? Mitte see, et nad on nii palju pikemad ja tugevamad kui meie; olen elav näide, et suurus ja tugevus pole nii tähtsad. Mitte see, et nad elavad kaks või kolm tuhat aastat, võrreldes meie viiekümne või kuuekümnega; selles seltskonnas, milles ma liigun, ei looda keegi väga vanaks elada. Isegi mitte see, et neil on loomupärane side Keiserliku Kuuliga, mis lubab neil kasutada võlukunsti; idalased (nagu mu hiljuti surnud isa) võivad osta tiitleid Jheregi Kojas või vanduda truudust mõnele Dragaera aadlikule, minna maale elama ja saada Tecklaks – nad võivad selle abil muutuda kodanikeks ja saada sideme Kuuliga. Ei, suurim erinevus, mille olen leidnud, on see: dragaeralane võib teleporteeruda, tundmata pärast end haigena.

      Saabusin tänavale oma kontori ette, sees keeramas. Hingasin paar korda sügavalt sisse ja ootasin, kuni mu sisikond rahunes. Olin lasknud ühel Morrolani võlureist mind kohale teleporteerida. Võin seda ise teha, kuid ma pole selles väga hea; rohmakas maandumine muudab enesetunde veel hullemaks.

      Mu kontor oli tol ajal Vase tänaval, väikese hasartmängusaali tagaosas, mis asus psühhedeeliliste taimede kaupluse taga. See koosnes kolmest toast. Üks oli ooteruum, kus istus Melestav, mu vastuvõtjaihukaitsja. Temast paremal oli Kragari kabinet, ja Melestavi taga oli minu enda kabinet. Kragaril oli väike kirjutuslaud ja üks kõva puutool – seal polnud ruumi millegi muu jaoks. Ooteruumis oli neli tooli, mis olid peaaegu mugavad. Mu kirjutuslaud oli pisut suurem kui Kragaril, kuid väiksem kui Melestavil, ja mul oli hästipolsterdatud pöördtool, kust võisin ust näha. Ukse kõrval olid kaks mugavat tooli, millest ühel istus Kragar, kui ta minuga rääkima tuli.

      Ütlesin Melestavile, et ta teataks Kragarile minu kohalolekust, ja istusin oma kirjutuslaua taha ootama.

      „Uh, boss?”

      „Oh.” Ohkasin, nähes, et jälle oli Kragar sisse hiilinud nii, et ma ei märganud seda. Ta väidab, et ei tee seda meelega – et ta on lihtsalt loomupäraselt hiiliv.

      „Mida sul õnnestus teada saada?” küsisin Kragarilt.

      „Mitte midagi, millest ma sulle varem ei rääkinud.”

      „Hästi. Lähme uurime pisut asja.”

      „Meie mõlemad?”

      „Ei. Sina hoiad varju juhuks, kui nad jõhkraks muutuvad.”

      „Hästi.”

      Väljudes tõmbasin käega läbi juuste. Nii sain hõõruda kätt oma parema mantlihõlma vastu ja kontrollida, kas erinevad relvad on paigal. Vasaku käega kohendasin kraed ja ka vasaku külje relvadega oli kõik hästi.

      Tänaval vaatasin kiiresti mõlemale poole, siis kõndisin poolteist kvartalit mööda Malaki ringi. Vase tänavat nimetatakse pooleteise vankri tänavaks, see tähendab, et ta on laiem kui paljud teised. Majad on tihedalt kokku surutud ja enamikul on aknad vaid ülemisel korrusel. Malaki ring on ringtee, purskkaevuga, mis pole töötanud nii kaua, kui ma mäletan. Vase tänav lõpeb seal. Alam-Kieroni tee ristub Malaki ringiga, muutudes paremal pool pärast risti laiemaks.

      „Hästi, Kragar,” ütlesin, „kus…” Peatusin. „Kragar?”

      „Otse sinu ees, boss.”

      „Oh. Kus see on?”

      „Esimene uks Purskkaevu Kõrtsist vasakule. Sisse, trepist üles ja paremale.”

      „Hästi. Ole valvas.”

      „Loomulikult.”

      „Loiosh, püüa leida akent, kust saad sisse vaadata. Kui sa ei leia, siis lihtsalt ole käepärast.”

      „Hästi, boss.” Ta lendas minema.

      Läksin kitsast, käsipuuta trepist üles ja jõudsin mademele. Hingasin sügavalt sisse, kontrollisin veel kord relvi ja koputasin.

      Uks avanes otsekohe. Seal seisev mees oli riietatud Jheregi Koja musta ja halli ja ta kandis mõõka. Ta oli peaaegu seitse ja pool jalga pikk ja laiaõlgsem kui dragaeralased tavaliselt. Ta vaatas alla minu poole ja ütles: „Vabandust, Vuntsid. Ainult inimesed,” ja sulges ukse. Dragaeralased paistavad sageli mitte teadvat, kes on „inimesed” ja kes mitte. Et mind Vuntsideks kutsuti, ei teinud mulle muret – kasvatan teadlikult vurre, sest dragaeralased ei saa seda teha. Kuid et mul uks nina ees kinni virutati, kui see asutus ei tohiks seal minu loata olemaski olla, ajas mind põrgulikult vihaseks.

      Kontrollisin kiiresti ust ja leidsin, et see oli loitsuga suletud. Raputasin paremat rannet ja Loitsumurdja, kahe jala pikkune peenike kuldkett, langes mulle pihku. Nähvasin sellega ukse poole ja tundsin loitsu langevat. Panin keti ära, kui uks jälle lahti paiskus.

      Mehe silmad kitsenesid ja ta hakkas minu poole liikuma. Naeratasin talle. „Ma tahaksin omanikuga rääkida, kui tohib.”

      „Näen,” ütles ta, „et vajad abi trepist alla jõudmiseks.”

      Ta liikus edasi.

      Raputasin pead. „Kahju, et sa ei suuda lihtsa palve peale koostööd teha, surnud mees.”

      Ta lähenes ja mu parema varruka pistoda oli mul käes. Siis olin temast möödas, ta käte alt läbi sukeldudes. Lõin kuus tolli terast ta neljanda ja viienda ribi vahele ja pöörasin selle pidemeni ta rinnakusse. Astusin tuppa, kuuldes selja tagant ähmaseid oigeid ja köhivaid hääli, millele järgnes kukkuva keha mütsatus. Vastupidiselt tavapärasele uskumusele elab ta tõenäoliselt veel rohkem kui tund aega. Kuid vastupidiselt teisele tavapärasele uskumusele on ta šokis ega suuda teha midagi enda elus hoidmiseks.

      Tuba oli väike, ainult ühe

Скачать книгу