LITMIR.BIZ

Скачать книгу

räägib, et mäletab igasuguseid asju.”

      Terens kummardus järsult ettepoole ja oleks äärepealt tüdrukul käest haaranud.

      „Igasuguseid asju? Milliseid?”

*

      Terensi mälus elustus päev, mil Rik leiti. Ta oli märganud poisikestesumma ühe niisutuskanali kaldal, just küla piiril. Nad olid läbilõikavalt kisanud: „Hei! Resident! Resident!”

      Ta oli jooksma hakanud. „Mis viga on, Rasie?” Külla saabudes oli ta võtnud vaevaks laste nimed selgeks õppida. See aitas emadega hästi läbi saada ja tegi niimoodi esimesed kuud lihtsamaks.

      Rasiel tundus vastik olevat. Ta osutas mingile valgele liigutavale hunnikule enda jalge ees.

      Seal oli midagi valget ja vingerdavat. See oli Rik. Poisid üritasid talle läbisegi seletada ja ta sai sellest aru, et nad olid mänginud mingit mängu, mis sisaldas jooksmist, peitmist ja luuramist. Nad üritasid talle seletada, kuidas see mäng läinud oli, ja olid omavahel vaidlema läinud, kes parasjagu „võitis”. Muidugi polnud sel mingit tähtsust.

      Rasie, kaheteistaastane musta peaga poisiklutt, oli kuulnud nuuksumist ja ettevaatlikult lähemale hiilinud. Ta oli arvanud leidvat mingi looma, näiteks põlluroti, mida oleks tore olnud taga ajada. Ta oli leidnud Riki.

      Kõiki poisse näis see veider vaatepilt omal viisil kohutavalt ligi tõmbavat – täiskasvanud mees, peaaegu alasti, sülg suust tilkumas ja end halisedes ja nutta tihkudes saamatult kägarasse kiskumas. Hetkeks olid ta silmad kohtunud Terensi omadega ning pilk oli muutunud nagu pisut mõtestatumaks. Siis oli ta aga käe tõstnud ja pöidla suhu pistnud.

      Keegi poistest oli naerma hakanud: „Resident, näedsa, ta lutsib ju pöialt!”

      Maas lebavat keha oli raputanud äkiline karjatus. Nägu tõmbus punaseks ja kortsuliseks, seejärel oli aga kostnud vaikset pisarateta tihkumist, kuid pöial oli jäänud kindlalt suhu. See oli nüüd märg ja roosa, võrreldes ülejäänud porise käega.

      Terens oli eneselt tardumuse raputanud: „Vaat mis, poisid, lõpetage nüüd see mööda kõrdipõldu traavimine ja taimede tallumine. Ise teate, mis juhtub, kui istandusetöölised teid sellelt tabavad. Minge kohe laiali ning vaikige sellest kõigest. Hei, sina – Rasie! Jookse õige doktor Jencuse juurde ja las ta tuleb kohe siia.”

      Ull Jencus oli lähim vaste doktorile, mis selles asulas olla võis. Ta oli ammustel aegadel olnud õpipoisiks tõelise arsti juures All-Linnas ning need teadmised olid ta vabastanud töötamisest põllul või veskis. Ta polnud päris lootusetu ja üht-teist ravida siiski mõistis – oskas mõõta temperatuuri, anda tablette, süstigi teha ning kui probleem osutus liiga tõsiseks, õigustada arusaadavalt ka hädalist reisi linna arsti juurde.

      Loomulikult pomisesid juhatajad omaette nina alla ja süüdistasid Jencust aeg-ajalt vandenõudes ja salasepitsustes, et inimesed töölt ära saata, kuid mõned ägedad pimesoolepõletikud ja ühe seljaaju meningiidi avastamine olid olnud ta tegevusele piisavaks õigustuseks.

      Doktor Jencus oli aidanud Terensil leitud inimene maaliikurisse upitada ja võimalikult märkamatult asulasse tuua. Kahekesi olid nad temalt küürinud paakunud pori ning doktor oli Riki hoolikalt läbi vaadanud.

      „Infektsioone tal minu meelest ei paista olevat, Resident. Ning ta on üsna kenas toitumuses – ribisid just lugeda pole võimalik. Ma ei tea, mida temaga peale võiks hakata. Mida teie arvate, kuhu ta nüüd panna?” küsis arst võrdlemisi pessimistliku hääletooniga, otsekui oleks selge, et mingit asjalikku vastust Residendilt oodata ei maksa. Terens võttis seda filosoofiliselt – kui küla oli just kaotanud oma eelmise Residendi, kellega oldi peaaegu poole sajandiga ikka väga ära harjuda jõutud, peab noor uustulnuk aru saama, et selles pole midagi isiklikku, kui temast ei oodata just palju.

      „Kardan, et ei tea.”

      „Ta ei oska isegi kõndida. Ta on nagu väike laps. Ta tuli siia tuua. Mulle tundub, et… Ei, olen päris kindel, et ta on oma mälu kaotanud. Niipalju, kui ma aru saan, on ta imiku tasemel.”

      „Ehk on see mingi haiguse tagajärg?”

      „Minu arvates küll mitte. Võimalik, et tegemist on mingi psüühilise häirega. Kuid ma olen psühhiaatrias täielik võhik, säärased haiged saadan ma Linna. Oled teda varem näinud, Resident?”

      „Ma viibin siin alles esimest kuud.”

      Jencus oli ohates taskurätiku välja otsinud.

      „Mnjah. Vana Resident – vaat tema oli alles täitsamees. Hoidis meid hästi. Mina elan siin juba peaaegu 60 aastat, kuid mul polnud juhust seda tüüpi mitte kunagi näha. Arvatavasti oli ta pärit teisest asulast.”

      Jencus oli juba loomu poolest lihav mees ja istuv eluviis oli seda niivõrd süvendanud, et ta lõpetas tavaliselt iga vähegi pikema sõnavõtu puhkimisega, üritades suure punase taskurätikuga edutult laupa kuivatada.

      „Aga vaatame, mida ütleb patrull.”

      Patrull oli loomulikult kohale ilmunud. See oli vältimatu, sest poisid rääkisid oma vanematele ja need järgmistele. Ega seal külas ju palju ei juhtunud ja selge, et toda lugu rääkisid kõikvõimalikes versioonides kõik, kes ükskõik kus ükskõik mis asjaoludel kohtusid. Muidugi kuulis sellest ka patrull.

      Niinimetatud patrullijad olid Florina Patrulli liikmed. Nad polnud florinalased ega ka Sarki mõisnike kaasmaalased. Nad olid lihtsad palgasõdurid, kellega võis arvestada korda pidamisel selle raha eest, mis nad said, ja kuna nad polnud ise florinalased, ei seganud neid töös veresidemed.

      Neid oli kaks ja nendega oli kaasas üks veski eestöölistest, kah oma pisikest tähtsust täis. Seadusesilmad olid vaadanud igavlevalt ja ükskõikselt Riki poole. Arutu töllakas võis olla osa nende tööst, aga kindlasti mitte põnevaim osa.

      Üks neist pöördus eestöölise poole. „Noh, kaua tuleb oodata, et kuulda, kes ta sihuke on?”

      See raputas energiliselt pead. „Ma pole teda kunagi näinud. Ta pole siitkandist.”

      Patrullija pöördus Jencuse poole. „Oli tal mingeid pabereid?”

      „Ei. Tal oli ainult mingi räbal ümber. Põletasin selle infektsioonide vältimiseks ära.”

      „Mis tal viga on?”

      „Arutu, niipalju kui mina aru saan.”

      Siis oli Terens vahele astunud ja patrullijad eemale kutsunud. Kuna neil polnud vähimatki viitsimist asjaga tegeleda, eemaldusid nad meeleldi. See, kes oli küsimusi esitanud, pani oma märkmiku ära. „Olgu, see pole isegi mainimist väärt. See pole meie asi. Saage tast ise kuidagi lahti.”

      Ja nad läksid minema.

      Eestööline jäi maha. See oli tedretähnilise näo, punaste juuste ja suurte kohevate vuntsidega mees. Ta oli olnud eestööline juba viis aastat ja vastutus, mida ta seega kandis – et veski normi täidaks – oli temasse oma jälje jätnud.

      „Kuulge, midagi peab ette võtma. Kogu rahvas räägib sellest, selle asemel et tööd teha.”

      „Peaks ta linna haiglasse saatma,” ütles Jencus oma taskurätikut voltides. „Mina ei saa midagi teha.”

      „Linna! Haiglasse!” ahastas eestööline. „Kes selle eest maksab? Kes arved tasub? Ta pole ju meie oma?”

      „Ei, niipalju kui mina tean,” tunnistas Jencus.

      „Siis miks meie peame maksma? Uurime välja, kelle oma ta on. Las see maksab.”

      „Ja kuidas me selle välja uurime?”

      Eestööline mõtles. Pistis isegi keele suust välja, et sellega ülahuule kohevat karvkatet silitada. „Saame tast lihtsalt lahti. Nagu patrull soovitas.”

      Terens segas vahele. „Kuule! Kuidas sa seda mõtled?”

      „Ta võiks surnud olla. See oleks halastus.”

      „Sa ei saa tappa elavat inimest.”

      „Noh,

Скачать книгу