Kosmosehoovused - Isaac Asimov Sündmuste horisont

Скачать книгу

ärge tehke seda.” Ta oli võtnud oma käekoti, kus olid kõik ta viis krediidiühikut, viis sädelevat rahatükki. „Võtke, doktor. Ma hoolitsen tema eest. Ta ei tee kellelegi liiga.”

      Doktor oli pikalt raha silmitsenud. „Sa oled veskitööline, eks ole?”

      Ta noogutas.

      „Palju sulle nädalas makstakse?”

      „Kaks koma kaheksa ühikut.”

      Doktor hüpitas raha kõlinal käes ja andis siis tagasi. „Võta need, tüdruk. Ma ei võta seda vastu.”

      Lona oli löödult raha tagasi võtnud ja küsinud: „Sa ju ei räägi kellelegi, doktor?”

      Kuid doktor ütles: „Ma pean. Selline on seadus.”

      Tagasiteel oli Lona sõitnud poolpimesi ja aeglaselt, Riki meeleheitlikult ja tugevasti enda vastu surudes.

      Nädal hiljem märkas Lona hüpervideos teadet ühe doktori hukkumisest katastroofis, kui üks kohalikest energiakiirtest katkes. Nimi oli talle tuttavana tundunud ning öösel oma toas viibides oli ta seda paberil kirjapanduga võrrelnud. Nimed olid kokku langenud.

      Ta kurvastas, sest doktor oli olnud hea mees. Nime oli ta saanud kord ühelt teiselt veskitööliselt – et on olemas selline mõisnik, kes aitab, kui tõesti häda käes on. Ta oli olnud hädas ja doktor oli aidanud. Ent rõõm varjutas Lona muret – doktoril ei olnud aega Rikist ette kanda. Vähemasti ei tulnud mitte keegi kunagi külla asja uurima.

      Hiljem, kui Riki mõistus oli juba selgem, oli ta talle jutustanud doktorist ning sellest, mida too oli rääkinud. Ta tahtis, et Rik jääks külla ja oleks ohutus kohas.

*

      Rik raputas Lonat, teda taas käesolevasse hetke tuues.

      Ta ütles: „Kas sa ei kuule mind? Ma ei võinud olla kurjategija, kui mul oli nii tähtis töö.”

      „Aga kui sa ikkagi midagi valesti tegid?” alustas Lona kõhklemisi. „Isegi kui sa olid nii tähtis mees, nagu sa ilmselt olid. Isegi mõisnikud…”

      „Olen kindel, et ma ei teinud. Aga mõistad ju, et pean selle välja uurima, et ka teised usuksid. Teisiti ei saa. Pean veskist ja külast ära minema ja enda kohta rohkem teada saama.”

      Valona tundis, kuidas paanika temas kasvab. „Rik! See on ohtlik! Isegi kui sa analüüsisid Eimiskit, miks on see sedavõrd oluline, et sellest rohkem teada saada?”

      „Sest mulle meenus veel üht-teist.”

      „Ja mis sulle veel meenus?”

      „Ma ei taha sulle ütelda,” sosistas Rik.

      „Sa pead kellelegi ütlema. Muidu võid selle uuesti unustada.”

      Ta haaras naisel käest: „See on õige. Aga sa ei ütle kellelegi, eks, Lona? Sinust saab minu mälu – juhuks, kui ma unustan?”

      „Muidugi, Rik.”

      Rik vaatas ringi. See maailm oli imeilus. Valona oli talle kunagi rääkinud, et Ülemises Linnas, mõned miilid neist kõrgemal, oli hiigelsuur helendav kiri:

      „FLORINA – GALAKTIKA KÕIGE KAUNIM PLANEET”

      Ning praegu ringi vaadates suutis ta seda uskuda.

      „See, mis mulle meenus, on kohutav. Kuid kui mulle kord midagi meenub, siis on see tõsi. See meenus mulle täna õhtul, just nüüd.”

      „Jah?”

      Rik vaatas teda ainitise pilguga, silmis õudus:

      „Kõik sellel planeedil on hukkumisele määratud. Kõik, kes elavad sellel planeedil, peavad surema.”

      2. Resident

      Myrlyn Terens võttis parasjagu riiulist raamatfilmi, kui ukse taga helistati. Mehe näo üsna ümarad jooned olid rõhutatult järelemõtlikud, kuid nüüd see ilme kadus ja asendus palju tavalisema ilmetu ettevaatusega. Kohmanud umbmääraselt käega läbi hõrenevate punetavate juuste, hõikas ta valjusti:

      „Üks hetk.”

      Ta asendas filmi lugeris, vajutas kontaktile, mis laskis filmidel libiseda nende jaotusesse seinasektsioonis, ning sulges siis seina täielikult, muutes selle tavalisest eristamatuks. Lihtsate veski- ja farmitööliste jaoks, kellega ta tegelema pidi, oli ilmselt ähmane uhkuseküsimus, et üks nende endi hulgast, igal juhul sarnase sünnipäraga, omaks filme. Mingil viisil kergendas see nende endi mõtete hämarolekut. Ja siiski ei sobinud filme avalikult näidata.

      Filmide nägemine oleks võinud asjad ära rikkuda. See oleks võinud sulgeda nende niigi liiga kinnised suud. Nad oleks võinud kelkida oma Residendi raamatutega, aga kui nad neid tegelikult näeksid, oleks Terens võinud nende silmis liiga mõisnikuna paista.

      Muidugi pidi asja varjama ka mõisnike eest. Oli äärmiselt ebatõenäoline, et mõni mõisnik ta majast ette teatamata lihtsalt läbi astuks, kuid kui keegi peaks sisenema, olnuks suure filmikogu nähtavale jätmine kahtlemata veidi mõtlematu. Ta oli Resident ja tal olid omad privileegid, kuid polnud mõistlik nendega uhkeldada.

      Ta hõikas uuesti:

      „Ma tulen!”

      Resident suundus kiirustamata ukse poole, triikides käigu pealt oma tuunika kaelust. Isegi ta riietus oli mõisnike riietuse moodi. Mõnikord ta peaaegu unustas, et oli sündinud Florinal.

      Ukselävel seisis Valona March. Naine tegi kniksu ja langetas aupaklikus tervituses pea.

      Terens avas ukse pärani: „Tule sisse, Valona. Istu. Öörahu aeg on ammu käes. Loodan, et patrull sind ei näinud?”

      „Ei usu, et nägid, Resident.”

      „Loodame. Su toimik ei ole just päris plekitu.”

      „Jah, Resident. Ja ma olen väga tänulik selle eest, mida oled minu heaks varem teinud.”

      „Pole tänu väärt. Võid siia istuda. Soovid ehk midagi süüa või juua?”

      Valona seadis end tooliserval sisse, selg kramplikult sirge. Ta raputas pead. „Ei, tänan, Resident. Olen juba söönud.”

      Oli hea tava pakkuda külaelanikule keelekastet. Polnud kombeks pakkumine vastu võtta. Terens teadis seda ega käinud rohkem peale. Ta ütles:

      „Nii, mis siis lahti on Valona? Taas Rik?”

      Valona noogutas, kuid ei kibelenud täpsustama.

      Terens sõnas: „Kas tal on veskis probleeme?”

      „Ei, Resident.”

      „Siis jälle peavalud?”

      „Ei, Resident.”

      „Noh, Valona, ega sa ju taha, et ma jäängi arvama, milles asi?” lausus ta vaikselt. Ta pilk muutus teravaks: „Räägi nüüd välja, muidu ma ei saa sind aidata. Aga abi sa ju vajad, nagu paistab.”

      „Jah, Resident,” pahvatas Valona. „Kuidas ma seda ütlen? See kõlab nii rumalalt.”

      Terens surus maha impulsi teda õlale patsutada, sest ta teadis, et naine vajuks sellest veel rohkem kössi. Valona istus nagu alati, peites oma suuri käsi kleidivoltidesse, kuid Resident märkas, et naine mudib neid närviliselt.

      „Ükskõik, mis see oleks, ma kuulan.”

      „On sul meeles, Resident, kui tulin ja rääkisin linnadoktorist ja sellest, mida ta mulle ütles?”

      „Jah, Valona, ma mäletan. Ja veel mäletan ma sedagi, et keelasin sul edaspidi teha midagi sellist ilma minult nõu küsimata. Kas sina seda mäletad?”

      Valona silmad läksid suureks. Oli võimatu unustada, kui vihane Resident oli olnud. „Ma ei tee enam kunagi midagi säärast, Resident. Ma tahtsin vaid meenutada, et lubasid teha kõik, et Riki edaspidigi minu juures hoida.”

      „Aga seda ma ju teengi. Tähendab, patrullijad tundsid tema vastu huvi?”

      „Oh, ei… Resident, tähendab sinu arvates nad võivad küsida?”

      „Ma

Скачать книгу