LITMIR.BIZ

Скачать книгу

tunda sidrunite teravat hõngu ja mingit maist, ahvatlevat-hukutavat aroomi, mis Georgianna arvates sai olla vaid mehe enda lõhn.

      Kui nüüd, pärast kõike, mida Georgianna oli läbi elanud, laseb ta närvilisusel ja vastumeelsusel mehe vastu enda üle võimust võtta, ei aita see teda ta ürituses mitte kuidagi.

      „Selleks et korraldada mulle kohtumine ühega neist härrastest, pole teil vaja teada, kes ma olen,” jätkas neiu otsustavalt.

      „See peaks ikka jääma minu otsustada, kas pole?” Kiirustamata noppis hertsog oma musta piduliku kuue käiselt kübemekese, vaatas siis üles ning puuris neiut taas nende külmalt läiklevate silmadega. „Ja üldse, miks te selle küsimusega minu juurde tulete? Miks te ei lepi lihtsalt aega kokku ühega neist härrastest ega anna oma teadet otse edasi?”

      Georgianna langetas pilgu. „Sest ma kahtlen väga, kas keegi neist soostub lihtsalt mingi naisterahvaga kohtuma. Mitte ilma kellegi, näiteks teie, soovituseta.”

      „Te alahindate õrnema soo mõjuvõimu, proua,” venitas Hawksmere pilkavalt.

      „Kas tõesti?” Millegipärast Georgianna kahtles selles.

      Kümme kuud tagasi oli ta olnud vaevalt üheksateistkümnene, kui ta oma isa oli tema nimel vastu võtnud abieluettepaneku mõjukalt ja aadlitiitliga mehelt, mõtlemata hetkekski, kas Georgianna oleks sellises abielus üldse õnnelik.

      Tema nüüdseks surnud isa, meenutas Georgianna endale. Just eile, saabunud tagasi Inglismaale, oli ta teada saanud, et ta isa oli üheksa kuud tagasi surnud, ja nii oli viha, mida ta isa vastu selle kihluse pärast tundis, muutunud mõttetuks.

      „Ma arvan küll, jah,” viskas Hawksmere kalgilt. „Igal juhul pole mul kombeks kuulata uudiseid, mida toob mingi võõras naine – eriti veel selline naine, kes peab vajalikuks valetada, et minu juurde pääseda – ja veel vähem soovitaksin ma seda teha kellelgi teisel.”

      Georgianna oli valmis selliseks usaldamatuseks ja künismiks mehe poolt, kelle kohta ta teadis, et too laseb väga väheseid oma lähedaste siseringi – erandiks olid vaid neli kooliaegset sõpra, samuti hertsogid. Needsamad neli sõpra, kelle seltsis oli mees just õhtu ja enamiku ööst veetnud.

      „See, kes mina olen, ei mõjuta kuidagi selle teabe tõesust, mida tahan edasi anda,” jäi Georgianna kangekaelselt enda juurde.

      „Teie arvates.”

      „Iga patrioodi arvates.”

      Zachary Black kergitas ta ägeduse peale pilkavalt kulmu. „Mille patrioodi, proua?”

      „Inglismaa, muidugi.” Georgianna silmis loori all välkus tuli.

      „Ah jaa, Inglismaa,” venitas mees kuivalt. „Usun, et vabandate mu teadmatust, kuid arvasin, et Inglismaa ei ole praegu kellegagi sõjas? Et alles möödunud suvel tähistasime pidustustega rahu saavutamist?”

      „See ongi põhjus, miks…” Georgianna alustas tuliselt, kuid katkestas lause, et hingata sügavalt sisse ja end taas koguda. Selle härrasmehe juuresolekul polnud arukas enesevalitsust kaotada, sest too kasutaks selle nagunii ära. „Ma usun, et võin loota teie diskreetsusele?”

      Mees kergitas neid pilkavaid kulme. „Kas te poleks pidanud seda kindlaks tegema enne, kui otsustasite mu privaatsust rikkuda ja tõlda tulla?”

      Jah, oleks küll. Georgianna oli arvanud, et ta oli seda teinud. Ta poleks Hawksmere’i hertsogile lähenenud, kui poleks teadnud, et too on just õige mees, kellega tal on kõigepealt vaja rääkida.

      Ometi, nüüd temaga koos tõllas olles, kui oli ideaalne, täiesti privaatne võimalus veenda meest enda eest kostma, hakkas ta kõhklema.

      Riigi jaoks tervikuna oli Hawksmere’i hertsog sõjakangelane, ei midagi vähemat. Ta oli sõdinud pikka aega vapralt Wellingtoni armees ja õnnetuseks raskelt haavata saanud. See, et ta salaja ka kuningriigi teenistuses oli, polnud nii laialt teada, kuid sama kangelaslik. Lihtsalt Georgiannal oli isiklik vastumeelsus selle mehe vastu ja sellest tulenes ka tema kõhklus.

      Hawksmere’iga koos tema tõllas olles tundis Georgianna, kui väga mõjutas teda pelgalt mehe kohalolek, nii ei saanud ta unustada, et mees oli tuntud ka oma äärmise halastamatuse poolest.

      Taas ajas neiu selja sirgu nagu lahingusse astudes. „Te võite teeselda ja võtta selliseid hoiakuid, nagu soovite, teie hiilgus, aga olen kindel, et kui saame veidi pikemalt rääkida, otsustate te minu eest kosta.”

      Zachary pidi tunnistama, et oli mõnevõrra huvitatud, ja mitte vaid informatsioonist, mida see noor naine nii väga soovis jagada. Teda huvitas naine ise. Naise hääl oli küll nooruslik ja haritud, kuid oli kõlanud ka veidi naiivsena, kui kinnitas oma jäägitut lojaalsust Inglismaale. Väidetavat lojaalsust Inglismaale?

      Zachary tahtis teada, missugune see naine loori all välja nägi.

      Oli ta heledapäine või tume? Ilus või tavaline? Sale või ümar?

      Zacharys oli tekkinud uudishimu, ta tahtis kõigile neile küsimustele vastust. Näha seda noort naist, kas või ainult nii palju, et näeks ta nägu ja saaks siis ise otsustada, kas naine rääkis tõtt või mitte. Neli viimast kuningakoja salateenistuses oldud aastat olid talle selgeks teinud, et usaldada ei saanud mitte kedagi peale lähimate sõprade. See võis olla vabalt peen lõks temas huvi äratamiseks, et salapärane naine saaks Inglismaa valitsusele valeinformatsiooni ette sööta.

      Ja tema huvi oli kahtlemata äratatud.

      Nii väga, et ta ei tundnud enam vähimalgi määral sõpradega koos joodud veini ja brändi mõju.

      Nii väga, et tal polnud mingit kavatsust lasta sel noorel naisel tõllast lahkuda, eelnevalt teada saamata, kes see naine on ja kuidas sai see naine teada asju, mida ta poleks tohtinud teada.

      Ta vaatas aknast välja ja nägi, kuidas üle Londoni katuste oli laotumas koidupuna.

      „Teeksin ettepaneku,” keeras ta end tagasi naise poole ja suutis nüüd loori all vaevu eristada kahvatut näoovaali, „nüüd, kus paari minuti pärast jõuame mu kodu juurde, oleks teil ehk õige aeg jagada minuga vähemalt osa sellest teatest?”

      Naine sõlmis sõrmed loori all kokku. „Ma… See puudutab ühe… ühe tuntud isiku liikumisi. See mees resideerub praegu ühel Vahemere saarel.”

      Zachary pidi appi võtma kogu oma tohutu enesevalitsuse, et selle avalduse peale mitte mingit reaktsiooni välja näidata. Et mitte näidata, isegi mitte silmapilgutusega reeta, et naise uudised võiksid talle huvi pakkuda.

      Kes kurat see naine on?

      Mida ta täpselt teab?

      Zachary keeras end taas aknast välja vaatama, justkui oleks ta vestlusest tüdinud. „Nii palju kui mina tean, ei resideeru ükski mu tuttav hetkel mingil Vahemere saarel.”

      „Ma ei öelnud, et too mees on teie isiklik tuttav…”

      „Siis ma ei taipa, mis huvi see peaks mulle pakkuma,” katkestas Zachary naise järsult. Isegi vihje, et kõnealune kõrge isik on meessoost, võis olla ohtlik.

      Zachary oli oma teenrid ise valinud ja usaldas neid täielikult. See aga ei tähendanud, et ta soovis seda usaldust proovile panna, lubades kellelgi neist pealt kuulda tema ja selle naise vahelise vestluse üksikasju ja naise vihjet, et ta on kuningakoja salaluure agent.

      Noor naine, kelle silmad sätendasid ta vastas loori all. Tumedad silmad, pruunid või ehk tumesinised, raske öelda.

      „Ma kinnitan teile, see on väga huvitav…”

      „Teie aeg on otsas, ma kardan.” Zachary vastas ta pilgule külmalt, samal ajal peatus tõld Hawksmere House’i ees. „Võib-olla sooviksite sisse tulla ja lõpetaksime oma vestluse seal?”

      Ütles ämblik kärbsele, lisas Georgianna mõttes ja väristas end taas hirmust. Selle mehega kahekesi tema tõllas olek oli ta närvid juba rohkem kui proovile pannud. Zachary Blackiga koos tema majja minek ületaks kaugelt ta julguse piiri.

      Kuigi paljud seda ei usuks, tõdes ta raske südamega, teades,

Скачать книгу