LITMIR.BIZ

Скачать книгу

oli Georgianna oma pea kohal tundnud nüüd juba mitu kuud.

      Külma ja armutu Hawksmere’i hertsogina tuntud Zachary Black polnud küll vaenlane, keda ükski terve mõistusega inimene oleks endale soovinud.

      Ometi oli Georgianna temast oma vaenlase teinud.

      Teinud seda omatahtsi, uskudes, et muud valikut pole. Alles järgnenud kuudel oli neiul olnud aega mõelda ja oma tegusid sügavalt kahetsema hakata. Alles siis oli ta täpsemalt aru saanud, mis sorti mehe oli ta endale surmavaenlaseks saanud.

      Vaid mõnest minutist Hawksmere’i seltsis piisas, et selgelt tajuda, kui ohtlik on see mees oma lihvitud maneeride varjus; saada kinnitust, et hertsog on sedasorti mees, kes lugupidamatust või solvangut iialgi ei unusta.

      Ja Georgianna oli teda ülirängalt solvanud.

      „Ei, seda mitte, tänan teid,” vastas naine talle külmalt.

      „Soovin tõesti, et oleksite teisiti vastanud.”

      Georgianna ei lasknud ennast hetkekski petta ega arvanud, et Hawksmere kahetses sellepärast, et oli teda ekslikult lõbutüdrukuks pidanud. Ega arvanud ka seda, et mees teda voodisse viia tahtis. Hertsogi hääletoon oli olnud selle jaoks liiga emotsioonitu, nii jahe ja rahulik.

      Ta tõmbas end nüüd taas varju, sest tallimees avas ukse ja hertsog tõusis püsti. Siis astus mees välja munakiviteele, pani kübara pähe, keeras ringi ja sirutas käe tema poole.

      „Meie vestlus pole veel kaugeltki lõppenud,” ütles hertsog vaikselt, kuid rõhutatult, kui ta ei kavatsenudki mehe kätt vastu võtta.

      „Kui nõustute rääkima… minu nimel rääkima, teie hiilgus,” parandas Georgianna end, kui mees kortsutas süngelt kulmu, „siis tulen päeva või paari pärast teie vastuse järele. Praegu kavatsen siin veel mõne minuti oodata ja lahkun siis vaikselt. Arvan, et on parem, kui meid ei nähta Hawksmere’i hertsogi tõllast koos väljumas.”

      Mees oli tallimehe eemale saatnud ja kergitas pilkavalt kulmu. „Näib, et olete eksiarvamusel, nagu oleksin teie arvamusest vähimalgi määral huvitatud.”

      „Vastupidi, olen kindel, et see ei huvita teid.” Georgianna surus end veel rohkem nurka varju. „Mõtlesin pigem teie reputatsioonile kui enda omale.”

      Hawksmere naeratas kuivalt. „Mu parimad sõbrad räägivad, et mul on õnnemängija ja parandamatu liiderdaja kuulsus.”

      Georgianna taipas, et mees võimendas teadlikult sellist mainet, juhtimaks niimoodi tähelepanu kõrvale oma salajaselt töölt kuningakoja luureagendina.

      Oh, kahtlemata oli ta nii mängur kui seelikukütt. Tal oli enam kui piisavalt raha, et tegelda õnnemängudega, ja nii kõrkust kui ohtlikku veetlust, mille abil rahuldada oma teist huvi. Kindlasti saaks ta iga naise, kes nende hõbedaste silmade läbitungiva pilgu vaatevälja sattus.

      Noh, peaaegu iga naise, meenutas Georgianna endale, teades, et vähemalt üks naine oli pagenud nii hõbedase pilgu kui mehe enda tähelepanu eest.

      „Selles ma ei kahtle,” möönis neiu leebelt. „Ikkagi eelistaksin jääda tõlda, kuni olete ohutult majja jõudnud.”

      Zachary polnud tuntud kannatlikkuse poolest. Ega ka enesekontrolli poolest. Tõepoolest, ega ka ühegi teise imeteldava omaduse poolest, mille pärast kõrgema seltskonna mõned härrasmehed olid meelepärased nii noorte, alles seltskonda tulnud neidude kui ka nende kosjasobitajatest mammade silmis. Tegelikult otse vastupidi: tema ja neli ta lähimat sõpra olid viimase kümne või enama aastaga teeninud kõrgseltskonnas hüüdnime Ohtlikud Hertsogid. See nimi tulenes osalt tõsiasjast, et ükski neist polnud ei meeldiva käitumisega ega vastutulelik. Ega olnud vähimalgi määral huvitatud abiellumisest ühegagi neist närvesöövalt sädistavatest noortest naistest, kes aasta-aastalt tüütaval kombel abieluturule ilmusid.

      Zachary oli lühikest aega ka ise flirtinud naisevõtumõttega, kuid see tulenes pigem vajadusest kui ta enese soovist. Ta isa testament nõudis, et poeg abielluks ja saaks pärija enne kolmekümne viie aastaseks saamist, muidu jääb ta ilma suurest osast Hawksmere’ide varandusest. Too kihlus oli lõppenud skandaalselt ja seetõttu oli Zachary siiani hoidunud uuesti proovimast. Kuigi nüüd, kus tal oli vanust kaks aastat üle kolmekümne, sai ta aru, et aeg hakkas halastamatult otsa saama ja varsti on ta ikkagi sunnitud tegema hooaja kaunitaride hulgast valiku.

      Worthing muidugi abiellub täna, kuid et tema abiellub ühe teise Ohtliku Hertsogi noorema õega, siis ei olnud see sama, lisaks polnud kaunis Julianna Armitage ei sädistaja ega närvesööv.

      Siiski oli Zacharyle seni tundunud, et ka musta looriga noore innuka naise kohta poleks saanud kumbagi iseloomustust kasutada.

      „Arvate siis, et ma olen ohus?” küsis Zachary leebelt. „Äkki hoopis teie kujutate minu jaoks ohtu?”

      „Kindlasti mitte,” ahmis neiu õhku. „Kinnitan teile, ma pole siia tulnud, et teile veel enam kahju tekitada…” Ta jäi äkitselt vait ja näis, nagu püüaks ta end veel kaugemale istme sisse suruda.

      „Veel enam kahju?” Zachary silmad läksid kissi, ta kallutas end ettepoole, kuni ta õlad täitsid kogu tõlla ukseava, pilk uurivalt loori taha varjunud kujul. „Kes te olete?” põrutas ta järsult.

      „Mitte keegi, teie hiilgus.”

      „Vastupidi, te päris kindlasti olete keegi.” Mees sirutas end tõlla pimeda nurga poole, haaras naisel ühest käest ja tõmbas teda istmelt enda poole. Pehme, sale käsivars vastas vähemalt ühele mehe varasemale küsimusele: noor naine loori all oli sale, vägagi sale.

      „Laske lahti.” Neiu rabeles vastu, tõstis kinnastatud käe ja püüdis mehe sõrmed oma käsivarre ümbert lahti kangutada. „Te peate mu lahti laskma, teie hiilgus.” Nüüd kostis ta hääl vaevatud nuuksumisena, sest ta püüdlused vabaks saada jäid tulutuks.

      „Ma ei arva seda,” ütles Zachary aeglaselt.

      Ta polnud algusest peale kavatsenud sel noorel naisel minna lasta. Mitte pärast seda, kui too oli maininud, et omab informatsiooni Bonaparte’i kohta, kuigi nimepidi polnud kedagi nimetatud, ainult vihjamisi.

      Lisaks sellele oli tema uudishimu naise kohta rohkem teada saada ainult süvenenud, kui daam oli maininud rohkemat kahju tekitamist.

      Kas too vihje andis mõista, et naine oli talle kunagi varem midagi halba teinud?

      Kui see nii oli, tahtis Zachary teada, kes see naine täpselt oli ja mil moel talle kahju teinud oli.

      Selleks küünitas ta end tõlda ja tõmbas naise kerge vaevaga enda vastu, nii et too, kuigi vastu võideldes, langes üle ta õla.

      „Mida te teete?”

      „Ma oleks arvanud, et see on ilmselge.” Zachary astus tõllast eemale, kohendas oma sulgkerge koorma mugavamalt õlale ja hoidis noort naist kõvasti ta reite tagant kinni. Ta naeratas rahulolevalt Lambile, kes vaatas uudishimulikult pealt, seistes hobuste juures ja hoides ohjest, et loomad paigal püsiksid. „Daam väljendas soovi mängida sellist mängu, et üks lõbujanuline piraat röövib teda ja viib ta oma urkasse.”

      Georgianna kisendas nördinult selle meelevaldse ja alandava väljamõeldise peale ja pöördus paluvalt stoilise näoga tallimehe poole. „Ärge uskuge sõnagi,” palus ta meeleheitlikult, veri oli talle pähe tõusnud ja seetõttu tundis ta kerget peapööritust. „Mind tõepoolest röövitakse, see pole mingi ihar piraat.”

      „Vait, libu.” Hawksmere’i hertsog andis ta istmikule tugeva laksu nagu piraadile kohane. „Soovi mulle edu, Lamb,” lisas ta kuivalt, „sest seda ma vajan.”

      „Teie mitte, hiilgus.” Tallimees irvitas lõbustatult. „Naised on samasugused nagu särtsakad märad ja ma pole näinud veel ühtegi, kelle taltsutamisega teie poleks hakkama saanud.”

      Georgianna põsed lahvatasid punaseks, peapööritus andis kogu olukorrale veidi unenäolise varjundi. Nagu istuks ta teatris ja vaataks mingit farssi.

      Mis muud sai see olla, kui ta seal üle Zachary Blacki, ohtliku Hawksmere’i hertsogi laia õla kõlkus?

      Nüüd

Скачать книгу