LITMIR.BIZ

Скачать книгу

külmaks klombiks. Claire’il oli õigus – see siin ei olnud mingi pöörduksest läbiminek.

***

      Ja siis tulid kadumised… eraldi peatükis, korralikult dokumenteeritud kuupäeva, soo ja vanusega, kõik teadaolevad asjaolud juurde lisatud. Aa – seda need ristikesed tähendasid: kui mitu inimest on iga püha aegu kaduma läinud. Kadunuid oli rohkem kui surnuid, kuid nende kohta oli andmeid paratamatult vähem. Paljude juures olid küsimärgid – Rogeri oletamist mööda oli nende põhjuseks see, et ei olnud võimalik otsustada, kas kadumine kiviringi läheduses oli sellega seotud või mitte.

      Ta keeras lehte, peatus ja tundis, nagu oleks teda rusikaga kõhtu löödud.

      1. mai 1945, Craigh na Dun, Invernessi maakond, Šotimaa. Claire Randall, 27-aastane, koduperenaine. Nähti viimati varahommikul, kui ta ütles, et kavatseb minna kiviringi teatud haruldasi taimi otsima, ei naasnud pimedaks. Auto leiti pargituna mäejalamilt. Kiviringis mingeid märke ega jälgi vägivallast ei leitud.

      Roger keeras ettevaatlikult uuesti lehte, nagu kardaks, et see ta sõrmede vahel plahvatab. Niisiis oli Claire tahtmatult andnud Gillian Edgarsile ühe lisatõendi, mis oli viimase viinud omaenda katseni. Kas Geilie oli leidnud ka teated Claire’i tagasitulekust kolm aastat hiljem?

      Ei, ilmselt mitte, otsustas ta vastavaid lehti edasi-tagasi lehitsedes – või kui oli, siis ei olnud ta seda siia märkinud.

      Fiona oli talle toonud veel teed ja taldrikutäie värskeid piparkooke, mis olid seisnud puutumata seni, kuni ta lugema hakkas. Pigem kohusetunne kui nälg sundis teda üht piparkooki võtma ja sellest hammustama, kuid tugevamaitselised purukesed läksid talle kurku ning panid köhima.

      Raamatu viimane peatükk kandis pealkirja „Tehnikad ja ettevalmistused”. See algas nii:

      Siin peitub midagi, mis on vanem kui inimene, ja kivid säilitavad selle väge. Loitsudes räägitakse „maa joontest” ja väest, mis voolab mööda neid. Kivide mõte, ma olen kindel, on kuidagi seotud nende joontega. Aga kas kivid painutavad neid jooni või kõigest markeerivad?

      Piparkoogitükk paistis olevat kurku lõplikult kinni jäänud, ükskõik kui palju teed ta peale jõi. Ta avastas, et loeb aina kiiremini, diagonaalis, jätab lehekülgi vahele, kuni lõpuks vajus seljatoele ja sulges raamatu. Ülejäänut loeb ta pärast – ja mitu korda. Aga praegu peab ta välja saama, värske õhu kätte. Mõni ime, et see raamat oli Fiona endast välja viinud.

      Ta kõndis kiiresti mööda tänavat alla jõe poole, panemata tähele kerget vihma. Kell oli palju, kirikukell kutsus õhtupalvusele, ja õhtune jalakäijate tipptund, mis täitis sillad kõrtsiminejatega, kogus hoogu. Kuid üle kellahelina, inimhäälte ja sammukaja kaikusid sellise selgusega viimased loetud sõnad, nagu oleks Geillis need ise talle öelnud:

      Kas ma suudlen sind, laps, kas ma suudlen sind, mees? Kui teen seda, tunne hambaid mu huulte taga. Ma võin su tappa sama lihtsalt, kui ma sind emban. Võimu maitse on vere maitse – raud mu suus, raud mu käes.

      Ohvrit on vaja.

      33

      JAANILAUPÄEV

      20. juuni 1971

      Jaanilaupäeva õhtuti on Šotimaal nii, et päike ja kuu on korraga taevas. Suvine pööripäev, Litha püha, Alban Eilir. Peaaegu kesköö, valgus oli hämar ja piimvalge, kuid sellegipoolest valgus.

      Ta tajus kive ammu enne nende nägemist. Claire’il ja Geillisel oli õigus, mõtles ta, kuupäev luges. Varasematel kordadel olid kivid olnud pelutavad, kuid vait. Nüüd võis ta neid kuulda; mitte kõrvadega, vaid nahaga – mingi vaikne sumisev hääl, mis meenutas torupillide undamist.

      Nad tulid üle mäeharja ja peatusid kolmekümne jala kaugusel ringist. Tõusva kuu all laius pime ja salapärane org. Roger kuulis, kuidas tema kõrval sügavalt sisse hingati ja taipas, et Fiona on tõsiselt hirmul.

      „Kuule, sa ei pea siin olema,” ütles ta tüdrukule. „Kui kardad, mine parem alla, küll ma hakkama saan.”

      „Loll, ega ma siis enda pärast karda,” pomises too ja surus rusikas käed sügavamale taskutesse. Siis pöördus ta kõrvale, lasi pea kummargile nagu väike pull ja silmitses teerada. „Lähme siis.”

      Lepavõsa Rogeri õla lähedal kahises ja soojadest riietest hoolimata läbis ta keha külm kahtlusevabin. Korraga tundus ta riietus naeruväärsena; see koosnes pikahõlmalisest mantlist, paksust villasest vestist, samasugustest pükstest ja kootud sokkidest. Kolledžis tehakse näitemängu, oli ta need rõivad õmmelnud rätsepale öelnud.

      „Lollil on ikka õigus,” ümises Roger omaette.

      Fiona astus esimesena ringi; ta ei lubanud Rogeril ei järele tulla ega pealt vaadata. Kuulekalt keeras mees selja, et tüdruk võiks teha, mis tal vähegi plaanis oli. Fional oli kilest poekott, mis ilmselt sisaldas tseremooniaks vajalikke asju. Roger oli talt küsinud, mis kotis on, kuid tüdruk oli vaid napilt vastanud, et see pole Rogeri asi. Tüdruk on peaaegu sama närvis kui mina, mõtles Roger.

      Undamine häiris teda. See ei kostnud ta kõrvus, vaid kehas – naha all, luudes. See pani ta käsivarte ja jalgade pikad luud plõnisema nagu pingul keeled, kipitas veres ja tekitas tahtmise ennast pidevalt sügada. Fiona ei kuulnud seda; Roger oli seda küsinud, et olla kindel tüdruku ohutuses, enne kui lubas tal ennast aidata.

      Roger lootis südamest, et tal on õigus – et ainult need, kes kivide häält kuulevad, võivad neist läbi minna. Ta poleks endale iial andestanud, kui Fionaga oleks midagi juhtunud – ehkki too oli talle meelde tuletanud, et on tulepühade aegu siin kiviringis viibinud korduvalt, ilma et midagi halba oleks juhtunud. Roger heitis salamisi pilgu üle õla, nägi lõhenenud kivi jalamil väikest tulukest ja keeras pea kiiresti tagasi.

      Fiona laulis vaikselt kõrgel häälel. Sõnadest Roger aru ei saanud. Kõik ülejäänud ajarändurid, keda ta teadis, olid olnud naised. Kas see tõesti toimib tema peal?

      Võib toimida, mõtles ta. Kui kivide läbimise võime on päritav – umbes nagu võime ajada keel torusse või värvipimedus –, siis miks mitte? Claire oli seda teinud ja Brianna oli seda teinud. Brianna oli Claire’i tütar. Roger teadis peale nende ainult üht ajarändurit, see oli nõid Geillis – ja Roger oli tema järeltulija.

      Ta trampis jalgu ja raputas ennast nagu kärbseid peletav hobune, püüdes vabaneda undamisest. Jumal küll, see oli nagu sipelgapesas istumine! Kas Fiona laul tegi asja hullemaks või oli see ainult tema ettekujutus?

      Ta hõõrus kipitsuse vähendamiseks rinnaesist ja ta käsi puudutas ema medaljoni, mille Roger oli kaasa võtnud talismanina ja granaatkivi pärast. Ta olid Geillise oletuste suhtes omad kahtlused – näiteks ei kavatsenud ta proovida vereohvrit, ehkki Fiona näis omalt poolt välja käivat tule –, kuid lõpuks ei tee vääriskivid kurja, ja kui neist on abi, siis… Jeerum, kas Fiona ei võiks natuke kiiremini teha? Roger väänles ja tõmbles oma riiete sees, püüdes pääseda välja mitte üksnes rõivastest, vaid ka nahast.

      Püüdes mõtteid mujale viia, patsutas ta uuesti oma põuetaskut, kus asus medaljon. Kui see mõjub… kui ta saaks… see mõte oli talle tulnud alles äsja, kui kiviringi kätketud võimalus oli küpsenud tegelikuks plaaniks. Aga kui see oleks võimalik… Roger katsus väikest ümmargust eset ja Jerry MacKenzie nägu ilmus hämaralt tema vaimusilma ette.

      Brianna oli läinud oma isa otsima. Kas tema ei võiks teha sedasama? Jumal küll, Fiona! Ta tegi asja hullemaks; Rogeri lõualuud valutasid ja nahk tulitas. Ta raputas ägedalt pead, kuid jättis peapööritust tundes järele; kolju liitekohad hakanuks otsekui lahti hargnema.

      Siis äkki oli Fiona tema juures, väike kogu, kes haaras tal käest, ütles midagi ärevalt ja juhatas ta kiviringi. Roger ei kuulnud teda – hääl ta sisemuses oli palju hullem, nüüd oli see jõudnud talle kõrvadesse, pähe, tumestanud ta pilgu ja ajanud selgroolülide vahele tulised orad.

      Hambaid kiristades tõrjus Rogeri pilk undava pimeduse niikauaks tagasi, et ta pilk jõuaks peatuda Fiona ümaral hirmunud näol.

      Roger

Скачать книгу