LITMIR.BIZ

Скачать книгу

veel?”

      Laoghaire ajas pea kuklasse ja pahvatas naerma. See ei olnud meeldiv naer.

      „Kes siis veel?” ahvis ta. „Kes siis veel, tõepoolest, plika! Ja millisest naisest käib jutt?”

      Brianna tundis, kuidas veri ta palgeilt kaob ja käed Jenny pihkudes tarduvad, sellal kui taipamine temast läbi voogas. Sa idioot, mõtles ta. Sa viimane idioot. Seda oli ju kakskümmend aastat! Loomulikult ta abiellus uuesti. Loomulikult. Ükskõik kui väga ta ema ka ei armastanud.

      Ja selle mõtte kannul tuli teine, veel koledam. Kas ta leidis isa üles? Kas ta leidis isa ja tema uue naise üles ning saadeti minema? Jumal küll, kus ta on?

      Ta pöördus tuhmil pilgul ringi, soovides minema joosta, teadmata kuhu, või mida üldse teha, tundes vaid palavat soovi siit otsekohe kaduda ja oma ema üles otsida.

      „Nõbu, sa tahad kindlasti istuda. Tuled õige elutuppa, eks?” kostis ta kõrvu noore Jamie kindel hääl; Jamie käsi võttis tal ümbert kinni, pööras ta ringi ja suunas läbi halli ühe ukseni.

      Brianna vaevu kuulis jutuvadinat ümberringi, kogu seda selgituste ja süüdistuste segadikku, mis praksus ta kuuldekauguses nagu ilutulestik. Ta pilk riivas lühikest klanitud välimusega ja Märtsijänese näoga meest, kes paistis ülimalt üllatunud olevat, ja teist, märksa pikemat meest, kes Brianna sisse astudes püsti tõusis ja tema poole tuli, tahumatu maamehenägu murest kortsus.

      Pikk mees vaigistas kära, taastas korra ja noppis häältesuminast välja seletuse Brianna kohalviibimisele.

      „Jamie tütar?” Ta vaatas tüdrukut uudishimulikult, kuid näis tunduvalt vähem imestavat kui keegi teine siiani. „Mis su nimi on, a leannan?”

      „Brianna.” Küsitav oli liiga ähmis, et mehele naeratada, kuid viimast ei paistnud see häirivat.

      „Brianna.” Mees lasi end põrandapadjale, pakkus Briannale käeviipega kohta enda vastas ja viimane märkas, et mehel oli puujalg, mis jäigalt ühele küljele välja sirutus. Mees võttis ta käe, naeratas talle ja pehmete pruunide silmade pilk tegi tema enesetunde kohe hulga turvalisemaks.

      „Ma olen su onu Ian, tütreke. Tere tulemast.” Brianna pitsitas tahtmatult ta kätt, nagu klammerduks päästerõnga külge. Mees ei võpatanud ega tõmmanud kätt ära, vaid silmitses teda põhjalikult ja talle paistis Brianna riietus lõbu pakkuvat.

      „Oled nõmmel maganud, mis?” küsis ta, märgates rõivastel mullaja rohuplekke. „Kulla vennatütar, sa oled vist päris pika maa maha tulnud.”

      „Ta ütleb, et ta on su vennatütar,” sekkus Laoghaire. Ta oli ehmatusest toibunud ja piilus üle Iani õla, näol sügav vastumeelsus. „Küllap tuli lihtsalt uurima, mida siit saab.”

      „Tead, Laoghaire, pada ei peaks üritama katelt sõimata,” kostis Ian leebelt. Ta pööras ennast ja vaatas naisele otsa. „Või see ei olnudki sina, kes koos Hobartiga pool tundi tagasi üritas mult viissada naela välja pressida?”

      Laoghaire surus huuled kriipsuks ja kortsud ta suunurkades muutusid sügavamaks.

      „See raha kuulub mulle,” nähvas ta, „ja sa tead seda väga hästi! Nii lepiti kokku, sa kirjutasid kokkuleppele tunnistajana alla.”

      Ian ohkas. Ilmselt polnud see esimene kord tal täna seda kuulda.

      „Kirjutasin,” vastas ta kannatlikult. „Ja sa saad oma raha – niipea kui Jamiel on võimalik see saata. Ta on sõna andnud ja ta on aumees. Aga…”

      „Ah või aumees?” Laoghaire lasi kuuldavale ebadaamiliku nortsatuse. „Nii et aumehed peavad kaht naist, jah? Jätavad oma naise ja lapsed maha? Varastavad mu tütre ja rikuvad ta ära? Ah või aumees!” Ta põrnitses Briannat, silmad peas põlemas nagu hõõguvad söed.

      „Ma küsin veel kord, tüdruk – mis on su ema nimi?”

      Brianna lihtsalt vahtis jõuetult vastu. Krae lämmatas teda ja käed tundusid Iani kätesoojusest hoolimata jäised olevat.

      „Sinu ema,” kordas Laoghaire kannatamatult. „Kes ta oli?”

      „Mis see loeb, kes…” hakkas Jenny ütlema, kuid Laoghaire tormas ta juurde, nägu vihast punane.

      „Oo, see loeb, ja kuidas veel! Kui ta sai selle mõne armeehooraga või mõne litsaka toatüdrukuga, siis kui ta Inglismaal oli – see on üks asi. Aga kui see on…”

      „Laoghaire!”

      „Õde!”

      „Sa maokeelne mõrd!”

      Brianna lõpetas karjumise lihtsalt sellega, et tõusis püsti. Ta oli sama pikk kui mehed ja kõrgus üle naiste. Laoghaire astus kiirelt sammu tagasi. Kõik näod olid pööratud tema poole ja neil peegeldus kas vihavaen, poolehoid või pelk uudishimu.

      Pealtnäha külmavereliselt, mida ta tegelikult ei olnud, pani Brianna käe mantlipõues asuvasse salataskusse, mis oli sinna õmmeldud alles nädala eest. See tundus nüüd saja aasta taga olevat.

      „Minu ema nimi on Claire,” ütles ta lasi kaelakee lauale langeda.

      Toas valitses surmavaikus, kui välja arvata kaminas vaikselt loitva turbatule tasane susin. Kiiskav pärlikee lebas laual ja aknast sisse piiluv kevadpäike pani pärlite vahele lükitud kuldnaastud sätendama.

      Esimesena sai sõna suust Jenny. Ta sirutas kuutõbise ilmel välja oma peene sõrme ja puudutas üht pärli. Mageveepärlid, mida nende ainukordse, ebaregulaarse ja isikupärase kuju tõttu nimetati barokseteks.

      „Oh issand,” ütles ta vaikselt. Tõstis siis pea ja vaatas Briannale otsa, kaldus sinisilmades värelemas pisarad. „Ma olen nii rõõmus sind nähes – vennatütar.”

***

      „Kus mu ema on? Kas te teate?” Brianna vaatas näolt näole, süda rinnus peksmas. Laoghaire ei vaadanud tema poole; ta pilk püsis helmestel, nägu aga oli külm ja tardunud.

      Jenny ja Ian vahetasid kiire pilgu, seejärel ajas Ian puujalga kohmakalt paigale seades ennast püsti.

      „Ta on koos su isaga,” vastas ta Brianna käsivart puudutades vaikselt. „Ära muretse, tüdruk, nendega on kõik korras.”

      Brianna oleks kergendustundest peaaegu kokku varisenud. Kuid selle asemel lasi ta kinni hoitud hinge väga aeglaselt välja, tundes, kuidas muretomp kõhukoopas vähehaaval järele annab.

      „Suur tänu,” ütles ta. Ta püüdis Ianile naeratada, kuid tundis, et nägu on lõtv ja nagu kummist. Korras. Ja koos. Oo, suur tänu! mõtles ta sõnatus tänutundes.

      „Need kuuluvad seaduse järgi mulle,” ütles Laoghaire helmeste poole noogutades. Ta polnud enam vihane, vaid jahe ja ennast valitsev. Brianna mõistis, et kui kurjuseinetus ära võtta, oli kunagi tegu olnud väga ilusa naisega, ja ta oli praegugi kena – šotlase kohta pikk ja graatsiliste liigutustega. Tema nahk oli seda õrna tooni, mis kiirelt ära pleegib, ja ta oli keskpaigast paksenenud, kuid tema figuur oli endiselt sirge ja kindel ning näos peegeldus oma kunagisest ilust teadliku naise uhkus.

      „Ei ole!” kähvas Jenny. „Need olid mu ema pärlid, mille mu isa andis Jamiele, et see kingiks need oma naisele, ja…”

      „Ja mina olen tema naine,” segas Laoghaire vahele. Ta mõõtis Briannat pika pilguga.

      „Mina olen ta naine,” kordas ta. „Abiellusin temaga heas usus ja ta lubas mulle kinni maksta selle ülekohtu, mis ta mulle tegi.” Laoghaire pööras oma külma pilgu Jennyle. „Juba üle aasta pole ma pennigi näinud. Kas ma peaksin oma kingad maha müüma, et tütart toita – seda ainsat, kelle ta mulle jätnud on?”

      Ta ajas pea kuklasse ja vaatas Briannale otsa.

      „Kui sa oled tema tütar, siis on tema võlad ka sinu võlad. Ütle talle seda, Hobart!”

      Hobartil näis pisut piinlik olevat.

      „Ole nüüd, õeke,” ütles ta ja pani käe õe käsivarrele, üritades viimast rahustada. „Ma mõtlen, et…”

      „Ei,

Скачать книгу