LITMIR.BIZ

Скачать книгу

suudlus. Tema suu oli kuum ja joovastav nagu alati. Võib-olla vallandasid Milesi kehas alateadlikult adrenaliinitulva Taura kihvad, kuid peamiselt oli selle taga lihtsalt tema puhas imeline… Tauralikkus. Taura nautis elu, ahmis uusi kogemusi, elas lõputus Praeguses ja tal oli selleks ka enam kui küllalt põhjust… Miles sundis oma mõtted eemale allakäigukõverast selles osas tulevikust ja ka kõigis teistes osades ning libistas käe naise kuklale, et avada tema korralikult nõeltega kinnitatud mahagonikarva juuksepalmik.

      „Ma käin värskendamas,” ütles Taura mõne aja pärast laia naeratusega ja tõmbus Milesist eemale. Ta sättis oma halli mundrikuube, mis oli eest lahti tehtud.

      „Naudi vannitoamõnusid, nii palju kui süda lustib,” soovitas Miles südamest. „Siin on kõige sübariitlikumad võimalused, mida ma näinud olen, kui Dyne’i jaama suursaadiku vannitoakompleks välja arvata.”

      Miles taandus oma vannituppa, võttis mundri ja auastmetunnused ära ning asus kiirustamata ettevalmistuste meeldiva rituaali juurde, mille juurde käisid depilatsioon, hügieenitoimingud ja lõhnastamine. Taura oli väärt parimat. Lisaks oli ta ära teeninud nii palju aega, kui ise tahab. Ta sai harva ajada maha karmi seersandi kesta ja paljastada häbelikult selle alla peidetud naiseliku mina. Väga harva võis ta kedagi usaldada ja ennast niimoodi haavatavaks teha. Miles mõtles temast kui haldjaprintsessist. Paistab, et meil kõigil on salajased minad.

      Miles keeras endale soojendatud paksu ja pehme vannilina ümber nagu sarongi ning läks voodile istuma ja valvsalt ootama. Kas Taura oli oodanud, et nad saavad koos olla, ja kui oli, siis millise napi riideeseme ta seekord oma reisikotist välja toob? Ta nõudis alati, et saaks Milesi peal neid loodetavalt seksikaid asjakesi proovida ega mõistnud ilmselt, kui väga jumalanna moodi on ta juba siis, kui tal pole kehakatteks midagi muud peale tema voogavate juuste. Nojah, hea küll, need polnud voogavad, sest kui need omapäi jätta, kippusid need minema jäigaks ja tõrksaks ja harali ning kõditasid Milesi nina, aga Taurale need sobisid. Miles lootis, et kohutavast punaste sulgedega roosast kostüümist on Taural õnnestunud lahti saada. Viimane kord oli vaja läinud kogu Milesi taktitunnet, tegemaks Taurale selgeks, et kostüümi värv ja kujundus ei too võib-olla tema parimaid jooni esile, ilma et ta oleks ainsagi sõnaga mõista andnud, et tema maitses või väljanägemises oleks midagi viltu. Taura oleks suutnud ta ühe käega pooleks murda, aga tema oleks suutnud Taura tappa ainsa sõnaga. Mitte iialgi.

      Kui Taura tagasi tuli, lõi varjamata rõõmust särama Milesi enda nägu. Taural oli seljas midagi kreemikat ja siledat ja küütlev-siidist – meetrite kaupa kangast, mis oli nii õhuke, et selle oleks saanud vähese vaevaga läbi sõrmuse tõmmata. Jumalanna-efekt oli kenasti võimendatud, Taura määratu sisemine väärikus jäi aga kahjustamata. „Oh, imeline!” lõõritas Miles teesklematu innuga.

      „Kas sinu meelest on tõesti?” Taura keerutas end ning siid hõljus laiali ja koos sellega hõljus laiali vürtsikas-muskuseline aroom, mis tundus minevat Milesi ninasõõrmetest ilma segavate vahepeatusteta otse väikeajusse. Taura paljad varbad ei klõbisenud põrandal – ta oli targu kõik küüned ära lõiganud ja nüriks teinud ning siis kuldse lakiga üle värvinud. Seekord ei teki Milesil raskestiseletatavat vajadust õmbluste ega haavaliimi järele.

      Taura heitis Milesi kõrvale pikali ja kõrvaldas sellega nende pöörase pikkusevahe. Nüüd viimaks saavad nad ehk rahuldada oma nälga teise inimese – või peaaegu inimese – puudutuse järele, küllastumiseni, ilma et keegi neid segaks, ilma et keegi midagi ütleks… Miles tõmbus sisimas kaitsvalt turri, mõeldes võimalusele, et keegi võiks neid näha, et korraga kostab naerupahvak või mingi sarkastiline vaimukus. Kas ta on nii närviline sellepärast, et rikub iseenda tehtud reegleid? Ta ei uskunud, et keegi teine nende suhtest aru saaks.

      Kas ta ise saab sellest aru? Kunagi oleks ta võib-olla pobisenud midagi põnevuseotsimisest, kinnismõttelisest huvist mägironimise vastu, jupatsi ülimast seksfantaasiast. Hiljem ehk midagi sellest, et annab surmale elu kaudu vastulöögi. Võib-olla on kõik aga lihtsam.

      Võib-olla on nende vahel lihtsalt armastus.

      Palju, palju hiljem Miles ärkas ja vaatas magavat Taurat. See näitas Taura usaldust, et Milesi kerge liigutamine ei toonud teda üliärkvele, nagu temasse geneetiliselt programmeeritud tungid tavaliselt nõudsid. Kõigist Taura paljudest ja lummavatest reaktsioonidest oli tõsiasi, et ta magas Milesi juures, kõige kõnekam, kui tema lugu teada.

      Miles uuris valguse ja varju mängu Taura väga pikal elevandiluukarva kehal, mida nende läbiräheldud linad pooleldi katsid. Miles laskis oma käel voolata mõne sentimeetri kõrgusel naha kohal mööda Taura kehakumerusi, hõljuda tema kuldsest nahast õhkuvas palavikulises kuumuses. Taura hingamisega kaasnev kerge liikumine pani varjud tantsisklema. Tema hingamine oli, nagu alati, natuke liiga sügav, natuke liiga kiire. Miles oleks tahtnud seda aeglustada. Nagu ei oleks loetud mitte Taura päevad, vaid tema hingetõmbed, ja kui need on kõik ära kulutatud…

      Taura oli viimane ellujäänu oma kaasprototüüpide hulgast. Neile kõigile oli lühike elu geneetiliselt sisse programmeeritud, osalt võib-olla kaitsemehhanismina, osalt võib-olla selleks, et sisendada sõdurijulgust mingi segase teooria kohaselt, et lühike elu tuuakse lahingus kergemini ohvriks kui pikk. Milesi meelest ei mõistnud teadlased päriselt julguse tähendust ega ka elu. Supersõdurid surid kiiresti, kui aeg kätte jõudis, nad ei pidanud pikki aastaid kannatama vana ea vaevuste käes, mis neid tasapisi elust võõrutavad. Nemad kannatasid ainult mõne nädala, kõige kauem kuu, nende keha allakäik oli sama tormakas, kui oli olnud nende elu. Nad olid justkui loodud leegitsedes taevasse tõusma, mitte häbiga langema. Miles silmitses tillukesi hõbedasi sätendavaid täppe Taura mahagonikarva juustel. Eelmisel aastal neid täpikesi veel ei olnud.

      Jumal küll, ta on ju ainult kahekümne kahe aastane.

      Dendarii laevastiku arst oli Taurat hoolikalt uurinud ja andnud talle rohtusid metsiku ainevahetuse aeglustamiseks. Nüüd sõi Taura ainult kahe, mitte nelja mehe eest. Aasta-aastalt pikendati Taura elu, justkui tõmmataks kuuma kuldtraati läbi augu. Kuid millalgi katkeb see traat niikuinii.

      Kui palju on veel aega? Aasta? Kaks? Kui Miles järgmisel korral dendariide juurde tagasi tuleb, kas Taura on veel seal ja tervitab teda avalikult määrustikupärase Tere, admiral Naismith-iga, omaette jäädes aga ülimalt määrustevastaselt, rääkimata sellest, et ebaviisakalt ja kähedalt: Tere siis ka, kallis…?

      Väga hea, et ta armastab just admiral Naismithi. Lord Vorkosiganile käiks see üle jõu.

      Miles mõtles pisut süüdlaslikult admiral Naismithi teisest kallimast, avalikust ja tunnustatud Quinnist. Seda, miks kaunisse Quinni armunud ollakse, ei pidanud seletama ega sellele ettekäändeid otsima. Quinn oli ilmselgelt talle võrdne paariline.

      Ja ta ei murdnud ju Elli Quinnile otseselt truudust. Tegelikult tuli Taura Quinnist varem. Ja Miles ei olnud Quinniga vahetanud mingeid vandeid, tõotusi ega lubadusi. Kuigi mitte sellepärast, et seda poleks palutud, sest Miles oli seda Quinnilt palunud valusalt palju kordi. Kuid ka Quinn armastas just admiral Naismithi. Mitte lord Vorkosiganit. Ainuüksi mõttest, et temast saab leedi Vorkosigan ja ta peab jääma igaveseks konutama planeedile, mille ta ise oli häbimärgistanud nimega „tagurlik porikera”, oleks piisanud, et kosmoses kasvanud Quinn jookseks karjudes minema, või siis vähemalt vabandaks ja lahkuks kohmetult.

      Admiral Naismithi armuelu meenutas teismelise unistust – piiramatu ja mõnikord ka hämmastav seks ilma igasuguste kohustusteta. Miks talle tundus, et enam see ei toimi?

      Ta armastas Quinni, armastas tema energilisust ja arukust ja edasipüüdlikkust, nad mõlemad armastasid kirglikult sõjaväelaseelu. Quinn oli üks imelisemaid sõpru, kes Milesil oli eales olnud. Kuid kokkuvõttes oli see suhe… viljatu. Milesil polnud temaga ühist tulevikku loota rohkem kui Elenaga, kes oli seotud Baziga, või Tauraga. Kes on suremas.

      Jumal, see on valus. On peaaegu kergendus pääseda admiral Naismithist ja minna tagasi lord Vorkosigani juurde. Lord Vorkosiganil puudub igasugune armuelu.

      Miles jäi mõtlema. Aga… millal see oli siis tekkinud, see… puudujääk tema elus? Tegelikult juba üsna ammu. Kummaline. Varem polnud ta seda

Скачать книгу