LITMIR.BIZ

Скачать книгу

tiitliga nagu alam.

      „… me soovime teenistusest lahkuda.” Kummalisel kombel venis Elena naeratus laiemaks, justkui oleks ta öelnud midagi meeldivat.

      Miles oleks peaaegu toolilt maha kukkunud. „Mida? Miks?”

      Elena heitis pilgu Bazile ja mees võttis jutujärje üle. „Ma sain tööpakkumise insenerikohale ühes Escobari orbitaal-laevatehases. Töötasu on piisav, et me mõlemad saaksime teenistusest lahkuda.”

      „Ma, ma… ei teadnud, et te ei ole palgaga rahul. Kui asi on rahas, annab midagi korraldada.”

      „Raha ei puutu asjasse,” vastas Baz.

      Seda oli Miles kartnudki. Jah, see oleks liiga lihtne…

      „Me tahame teenistusest lahkuda, et perekond luua,” lõpetas Elena.

      Mis selle lihtsa, mõistliku avalduse juures tõi Milesile vägisi meelde hetke, kui snaipri lastud kildgranaat tema rinna tükkideks rebis? „Ee…”

      „Dendarii ohvitseridena,” jätkas Elena, „saame loomulikult lihtsalt avalduse teha ja töölt lahkuda. Kuid sulle ustavust vandunud vasallidena peame paluma, et sa meid erakordse teenena vabastaksid.”

      „Ee… ma… ei tea, kas laevastik on valmis ühe hoobiga kahest kõige kõrgemast ohvitserist ilma jääma. Eriti Bazist. Ma loodan tema peale, kui ise ära olen – ja ära pean ma olema umbes poole ajast –, mitte ainult tehniliste küsimuste ja logistika osas, ta hoiab kontrolli all kõike. Hoolitseb, et eralepingud Barrayari huvidele varba peale ei astuks. Ta teab… kõiki saladusi. Ma ei näe võimalust teda asendada.”

      „Meie mõtlesime, et sa võiksid Bazi praeguse töö kaheks jagada,” pistis Elena abivalmilt.

      „Jah. Teine insener on edutamiseks täiesti valmis,” kinnitas Baz. „Tegelikult on ta paremgi kui mina. Ta on noorem.”

      „Ja kõik teavad, et sa oled Elli Quinni juba aastaid komandöriks saamiseks ette valmistanud,” lisas Elena. „Ta kibeleb kõrgemale. Ja on selleks valmis. Minu meelest tõestas ta seda läinud aastal küllaga.”

      „Tema ei ole… barraiar. Illyan võib närviliseks muutuda,” püüdis Miles aega võita. „See on ju nii oluline positsioon.”

      „Seni pole Illyanil tema vastu midagi olnud. Nüüd tunneb ta Quinni kindlasti juba piisavalt. Ja keiserliku Julgeoleku palgal on palju mittebarraiarist agente,” märkis Elena.

      „Kas te olete kindlad, et tahate päris ametlikult lahkuda? Selles mõttes, et kas see on vajalik? Ehk piisaks pikemast puhkusest, näiteks aastast?”

      Elena raputas pead. „Lapsevanemaks saamine… muudab inimest. Ma ei usu, et ma tahaksin tagasi tulla.”

      „Mina arvasin, et sa tahtsid sõduriks saada. Kogu hingest, rohkem kui midagi muud. Nagu mina.” Kas sul on aimu, kui suur osa sellest kõigest oli sinu pärast, ainult sinu pärast?

      „Tahtsingi. Ja ka sain. Ma… mulle aitab. Ma tean, et „küllalt” ei ole mõiste, millega sina eriliselt lähedane oleksid. Sinul ei saa ilmselt küllalt ka siis, kui oled meeletult edukas.”

      Sellepärast, et minu sees on selline tühjus…

      „Aga… kogu minu lapsepõlve ja noorusaja tagus Barrayar mulle pähe, et sõduritöö on ainus töö, mis loeb. Kõige olulisem asi, mis saab olla. Ja minul oli võimatu oluliseks saada, sest mul oli võimatu saada sõduriks. Noh, ma tõestasin Barrayarile, et ta eksis. Ma sain sõduriks ja pagana heaks sõduriks veel pealegi.”

      „Tõsi…”

      „Nüüd aga olen ma hakanud mõtlema, kas Barrayar võis eksida ka muus. Näiteks selles, mis on tõeliselt oluline ja kes on tõeliselt oluline. Eelmisel aastal, kui sa olid krüostaasis, veetsin ma palju aega sinu emaga.”

      „Aa.” Jah, Elena oli läinud tagasi koduplaneedile, kuhu oli kunagi kirglikult tõotanud enam mitte kunagi jalga tõsta…

      „Me vestlesime temaga palju. Ma olin alati arvanud, et ma imetlen teda sellepärast, et ta oli nooruses sõjaväelane, sõdis Escobari sõjas Beeta Koloonia eest, enne kui Barrayarile kolis ja sinu isaga abiellus. Aga kord, kui ta minevikku meenutas, luges ta ette, kes kõik ta on oma elus olnud. Näiteks astrokartograaf, maadeavastaja, laevakapten, sõjavang, naine, ema ja poliitik… see nimekiri oli lõputu. Ta ütles, et keegi ei oska öelda, kes ta on järgmisena. Ja mina mõtlesin… ma tahan samasuguseks saada. Ma tahan olla tema moodi. Mitte ainult üks asi, vaid lõputu hulk võimalusi. Ma tahan teada saada, kes ma veel olla saan.”

      Miles heitis vargsi pilgu Bazi poole, kes vaatas oma naist ja naeratas uhkelt. Polnud küsimustki, et selle otsuse taga oli Elena tahe. Kuid Baz oli täiesti arusaadavalt Elena armetu ori. Kõik, mida Elena ütleb, kehtib ka tema kohta. Pagan.

      „Kas te ei arva… et tahate tagasi tulla, pärast?”

      „Kümne, viieteist, kahekümne aasta pärast?” küsis Elena. „Kas sa arvad, et Dendarii Palgasõdurid on siis veel üldse olemas? Ei. Ma ei usu, et tahaksin tagasi tulla. Ma tahan minna edasi. Selles olen ma juba kindel.”

      „Kindlasti tahad sa mingit tööd teha. Midagi, kus sa saad oma oskusi kasutada.”

      „Ma mõtlesin, et võiksin hakata kapteniks tsiviillaeval. Sellega saaksin rakendada suurt osa oma väljaõppest, ainult seda osa mitte, mis puudutab inimeste tapmist. Ma olen surmast väsinud. Ma tahan elule ümber lülituda.”

      „Kindlasti… saad sa kõigega, mida otsustad teha, suurepäraselt hakkama.” Ühe hullumeelse hetke kaalus Miles võimalust neid mitte vabaks lasta. Te ei tohi minna, te peate minu juurde jääma… „Te ju mõistate, et ametlikult saan ma teid vabastada ainult ametikohustustest. Vasallisuhtest ma teid vabastada ei saa, nii nagu keiser Gregor ei saa mind vabastada Vori-seisusest. See muidugi ei tähenda… et me ei võiks üksteise olemasolu pikka aega ignoreerida.”

      Elena naeratas talle lahkelt ja see meenutas Milesile üsna jubedalt üht hetke emaga, kui tundus, et ema näeb kogu Vori-süsteemi hallutsinatsioonina, juriidilise väljamõeldisena, mida on võimalik omatahtsi muuta. Selles ilmes väljendus sisemine jõud, mis ei otsinud väljastpoolt… midagi.

      Polnud aus, et inimesed võtavad kätte ja muutuvad, samal ajal kui Milesi tähelepanu on parajasti mujal, sest ta on surnud. Nad muutuvad ette teatamata ega küsi selleks isegi luba. Ta oleks kaotusvalust ulguma hakanud, ainult et… sa jäid Elenast ilma juba aastaid tagasi. Seda muutust on olnud oodata algusest peale. Sa oled lihtsalt patoloogiliselt võimetu allajäämist tunnistama. Sõjaväelise juhi puhul on see mõnikord kasulik omadus. Kuid armastaja või lootusrikka armastajakandidaadi puhul on see paras nuhtlus.

      Miles viis siiski kombekohased Vori-rituaalid läbi, mõistatades ise, miks ta aega raiskab. Baz ja Elena põlvitasid tema ette ja asetasid oma käed tema pihkude vahele. Miles pööras pihud väljapoole ja vaatas, kuidas Elena pikad saledad käed tõusid lendu nagu puurist vabanenud linnud. Ma ei teadnudki, et olin su vangistanud, mu esimene armastus. Anna andeks…

      „Noh, ma soovin teile kõige paremat,” lõpetas Miles, kui Elena tõusis ja Bazil käest võttis. Milesil õnnestus isegi silma pilgutada. „Pange oma esimesele nimi minu järgi, eks?”

      Elena naeratas laialt. „Ma ei tea, kas see tüdrukule meeldiks. Milesanna? Milesia?”

      „Milesia kõlab nagu mingi haigus,” tunnistas Miles kohkunult. „Sellisel juhul parem mitte. Ma ei tahaks, et ta kasvaks üles mind vihates, kuigi pole mind näinudki.”

      „Kui ruttu me lahkuda saame?” küsis Elena. „Meil pole praegu uut lepingut. Laevastik peaks niikuinii ülevaatusse minema.”

      „Hoolduse- ja logistikaosakonnas on kõik korras,” lisas Baz. „Vahelduseks polegi ülesande järel remonti vaja.”

      Viivitus? Ei. Las saab sellega kiiresti ühele poole. „Ilmselt üsna ruttu. Ma pean muidugi kapten Quinnile teatama.”

      „Kommodoor Quinn…” noogutas Elena. „Selle

Скачать книгу