LITMIR.BIZ

Скачать книгу

rihmast, suundudes otsejoones lääne suunas, kuni saime üle esimese lameda künka, kuid siis näisid tal tekkivat probleemid. Ta liikus vasakule ja paremale ja uuesti tagasi, tegemata välja suure hobuse kapjadest. Ta oli nii süvenenud oma ülesandesse, et Mabel hirnahtas ja hoiatuseks jalgu trampis. „Tasa, tüdruk,” tõmbasin ohjest ja sundisin Mabeli seisma. Teise käega andsin Cheeksi rihma veidi järele, koera liikudes keris nailonrihm vurinal poolilt.

      Vana koer oli erutunud, jooksis vasakule-paremale, ringi ja tagasi. Võisin kujutleda teisi koeri selle tennisega mängimas, viskamas seda kõrgele õhku ja kinni püüdmas, kulli- ja asjade toomise mäng ühekorraga. Cheeks peatus, kintsud värisemas, nina kaevunud kõrge heina sisse. Teadsin, mida leian. Veel tükikesi ühest väikesest tüdrukust.

      Ootamatult valgusid pisarad mu silmadesse. Ühe ema ja isa kallis väike tüdruk… Pühkisin pisarad Jacki särgi kätisega ära ja püüdsin selgusele jõuda, mida edasi teha.

      Ma polnud selle peale mõelnud, mis saab siis, kui mul peaks olema vaja sadulast alla tulla. Sügavalt ohates ütlesin: „Noh, suurepärane.” Valikut polnud, nihutasin keharaskuse vasakule jalale, tõstsin parema jala kaarega üle mära selja ning laskusin alla… ja alla… maha. Maandusin raskelt. Mabel vaatas mind üle õla oma rahulike silmadega, ta paksud mustad mokad liikusid suuraudu mäludes. „Mis nüüd?” küsisin hobuselt. Mabel ohkas, ta suur tünjas rindkere laienes ja tõmbus kokku. Selge, et Mabelil polnud mingeid nõuandeid.

      Cheeks vaatas heina seest oma kurbade silmadega mulle otsa, nagu tahaks, et ma läheksin ja vaataksin, mille ta oli leidnud. Ma ei suutnud ette kujutada, kuidas saaksin minna koera juurde ja samas ka hobust enda juures hoida. Halb planeerimine. „Mis kohtuekspert minust saab,” pomisesin. „Paarsada meetrit tallist eemal ja juba pole minust mingit kasu.” Mabel langetas pea ja ampsas heina. „Kuidas oleks, kui jääksid natukeseks siia? Sobib?” Hiiglasuur hobune ei teinud minust väljagi ja nosis edasi. Muud võimalust ei olnud, lasin ohjad lahti, tõstsin koti sadulalt ja läksin Cheeksi juurde.

      Kahekümnesentimeetrises rohus oli teine varvas, rohkelt Cheeksi süljega kaetud. See oli mustunud, küüs pooleldi pealt ära, eresinine lakk säramas hommikupäikeses. Pisaratega võideldes tegin fotosid ja märgistasin koha kotist võetud kriiskavoranži värvipihusti abil. Pihustasin heinale värvilise ringi. Peaksin jätma varba kriminalistide tulekuni oma kohale, kuid kartsin, et mõni raipesööja võib sellega plehku pista. Tõstsin varba kotti, kirjutasin sellele: VARVAS 2, LÄÄNEPOOLNE KARJAMAA, juurde kuupäeva ja kellaaja, ning panin kandekotti. Mul polnud GPS2 – seadet, nii et kriminalistid peavad täpse asukoha dokumenteerima oranži värvi järgi.

      Kutsusin Cheeksi enda juurde, potsatasin tema kõrvale maha ja sügasin teda korralikult kõrvade juurest ja kaelalt. „Tubli koer,” ütlesin kurbusest pakatava häälega. „Oled küll. Tubli, tubli koer.” Köhatasin kurgu puhtaks ja lõdvestasin õlgu, rääkides koeraga, sest see lohutas mind. „Nood rumalad ei teadnud, millest nad loobusid, kui sind ära andsid, eks ju, Cheeks? Jaa, Cheeks on tubli koer.” Oleksin pidanud jäljekoerale midagi andma, kui tal edu on, kuid olin unustanud koeramaiustusi kaasa võtta. Paistis, et Cheeks ei pannud pahaks, vaid rõõmustas kogu selle kiituse üle, millega ta üle kuhjasin. Viimaks suutsin taas jalule tõusta.

      Mabel vaatas minu poole ja näis naeratavat, kui seadsin koti taas üle sadula ning püüdsin jalga jalusesse tõsta. Mul jäi sellest tublisti puudu. Mabeli turi oli üle 180 sentimeetri maast, minu pikkus oli 162 sentimeetrit. Kingadega. Ja ma polnud enam nii painduv kui varem.

      Viisin mära vana aiaposti juurde, seadsin koerarihma ümber posti ja tõmbasin Mabelit ringi. Ta muudkui käis, ikka ringi ja ringi. „Arvad, et see on naljakas, jah?” küsisin, püüdes leida õiget asendit sadulasse ronimiseks. Cheeks istus ja vaatas pealt, tema koerairve ässitas Mabelit ainult tagant, olin selles kindel. Ronisin posti otsast alla ja püüdsin taas teda õigesse positsiooni saada ning siis ronisin uuesti seedripuust posti otsa. Mabel liikus taas ja jäi seisma täpselt nii, et ma temani ei ulatunud, ja vaatas mulle üle õla otsa.

      Naersin, kuigi ebakindlalt. Cheeks haukus rõõmsalt mu hääletooni kuuldes. Äkitselt oli minuga kõik jälle korras või nii korras, kui olla saab, kui sul on lapse varvas kotis. „Proovime veel kord,” ütlesin Mabelile pigem käskiva kui anuva häälega.

      Kui sain friislase nii kauaks peatuma, et jõudsin jala üle ta selja tõsta, hiivasin keha üles ja maandusin poolenisti sadulas. Mabel liikus taas ringi. Kuni sain mõlemad jalad kindlalt jalustesse, oli ta Cheeksi juurest eemale tiirutanud. Koer istus soojeneva ilma tõttu lõõtsutades, aga mina olin hakkama saanud. Olin korjanud asitõendi, mille närilised või linnud oleksid võinud hävitada, ja suutnud tagasi mära selga ronida.

      Olukord kontrolli all ja ohjad peos, võtsin Cheeksi rihma ja käskisin tal uuesti otsida. Tund aega hiljem, pärast sihitut kõmpimist mööda karjamaad ja kesa, peatus vana koer oja ääres ja larpis vett, sama tegi Mabel. Koera- ja hobuseaastates olid nad mõlemad üle seitsmekümne, nõus töötama, juhul kui nad ei pea kiiresti liikuma ja kui õhtul anti piisavalt juua ning määriti salviga haavu.

      Plaatanid olid otse ees, kahvaturohelised lehed ja krobeline puukoor ning just varre küljest vabanenud tiirlevad seemned. Oli kevad ja kõik tärkav roheline. Nagu tundes, et päevatöö on peaaegu tehtud, tiris Cheeks rihmast ja suundus otse puude poole. Maapind oli puudesalus taimedeta ja paljas. Keskne puu oli igivana, nii jäme, et ma ei ulatunud selle ümbert kinni võtma. Selle koor oli lahti ja ripnes tüvelt nagu raamatulehed.

      Siin paljal maapinnal ei olnud mingeid varbaid. Ei olnud mingit jälge laibast plaatanituka all. Kuid siin oli tugev muskusehais, nagu skungihais, vänge ja kibe. Cheeks kaotas jälje.

      Oli möödunud piisavalt palju aega, nii et arvasin, et kriminalistika meeskond on juba farmi saabunud. Peatasin hobuse ja koera puude all ja vaatasin mobiiltelefoni. Siin kiirtee I-77 lähedal näitas levi neli pulka ning valisin talli numbri. Telefonil oli seal vali helin, eriline kellamäng ja Johnny Ray võttis toru pärast neljandat helinat.

      „Davenport Downs,” ütles ta. Sain aru, et ta oli jooma hakanud ja tegelikult ei üllatanud see mind. Johnny Rayle ei meeldinud politsei. Mõte korrakaitsjatest talumaadel võis teda vabalt panna pudeli järele haarama.

      „Johnny Ray, kas politsei on juba seal?”

      „Nad on siin,” ütles ta hapult.

      „Las ma räägin vastutava ohvitseriga.”

      „See on teie sõber.”

      „Vabandust?”

      „Teie sõber. FBI3 agent. Ta siin võttis juhtimise üle. Teate, šerif trambib siin ringi, vannub omaette. Ta on hull püsti.”

      „Püsti hull.”

      „Ah?”

      Raputasin rahulolematult pead. „Las ma räägin Jimiga.” Hetk hiljem kuulsin taustal Jimi häält mingi varustuse mahalaadimist korraldamas. Siis ütles ta otse vanasse musta telefonitorusse: „Ramsey.”

      See ainus sõna andis mulle seletamatu kergendustunde, nagu oleks keegi mind emmanud ja öelnud, et kannab hoolt minu ja iga mu võimaliku probleemi eest. See tunne ei jäänud kauaks püsima. „Tere. Mul on hea meel, et sa…”

      „Ash? Mida kuradit sa mõtled, lähed kohale ja rikud kuriteopaiga. Neetud, kas sa ei tea, kui raske on nüüd laipa leida?”

      „Kas sul koerad on?”

      „Mida?” küsis Jim.

      „Koerad. Kas sul jälituskoerad on?” Ütlesin seda mesiselt, nii mesise häälega, et isegi mu ema ei oleks suutnud seda magusamalt serveerida. Jim Ramsey teadis, mis häält ma teen, kui mulle peapesu tehakse. Umbes sellist, nagu praegu tegin. „Tead küll, selleks, et laipa leida. Või on FBI-l mingi muu viis, kuidas seda otsida? Noh, näiteks nagu, ma ei tea, ekstrasensid?” Kui Jim ei vastanud, siis ütlesin: „Ei, sul ei ole koeri. Sest koerad on Fordi maakonnas. Kuid mul on farmis üks parimaid jäljekoeri kogu osariigis ja ta on suutnud jälge ajada kuni mu maade piirini. Seejuures leidis ta ka teise varba. Koht on selgelt

Скачать книгу