ТОП просматриваемых книг сайта:
Uinu vaikselt. Gwen Hunter
Читать онлайн.Название Uinu vaikselt
Год выпуска 2008
isbn 9789949842780
Автор произведения Gwen Hunter
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
Läksin tagasi auto juurde, avasin pakiruumi ja asetasin tenniskinga selle põhjale. See oli rumalus. Ei olnud… Ei saanud olla. Olin liiga väsinud ega suutnud loogiliselt mõelda. Lükkasin oma sugupuu tabelitest tehtud koopiad kõrvale, et ei määriks neid ega rikuks tõendeid. Kui see ikka oli asitõend.
Kallasin purjeriidest kandekotist, mis mul ikka veel käes oli, kõik välja ja panin koti auto küljele kinnitatud tagavararehvi kõrvale. Väljakallatud hunnikust tõmbasin välja paari siniseid lateksivabu kummikindaid, pintsetid, kotid asitõendite jaoks, mõõdulindi ja steriilse kile, millele asetasin kinga. Lisaks võtsin väikese diktofoni ja oma uue digifotoaparaadi, mis kuuluvad kohtuekspertiisi assistendi varustuse hulka. Kontrollisin kellaaega. Siis kõhklesin. Tundsin meditsiiniõeriietuse all külma, kui tõstsin käed tagaluugi kummiäärisele. „See ei saa olla see, mida kardan.”
Big Dog puhkis mu sõnade peale ja tõi kepi, istus siis viisakalt, esikäpp õhus. Kuigi ütlesin, et ta on osalt jahikoer, on ta tegelikult pooleldi krants ja pooleldi Pürenee mäestikukoer ning ulatub mulle üle vöökoha. Viskasin kepi ja koerad jooksid haukudes sellele järele.
Kas ma peaksin kutsuma politsei? Helistama kohe šerifi büroosse? Kui rikuksin asitõendid, olles ise kiitusega lõpetanud kohtuarstliku ekspertiisi kursused, tunneksin end mitte üksnes hädavarese, vaid ka idioodina.
Hingasin sügavalt välja. Hästi. Ma teadsin, kuidas säilitada tõendusmaterjali.
Olin liiga väsinud, et järele mõelda, ning mu jalad tuikasid ja selja alaosa valutas. Tahtsin vaid üht, jätta see tennis ja magama minna. Hais levis üle terve auto, kuni seal kõheldes seisin ja ainiti punast jalatsit vahtisin.
Mis siis, kui kutsuksin politsei ja see osutuks lihtsalt üheks esemeks prügilast, mis on omavoliliselt tekkinud farmi taha uusehituste juurde? Kui see ollus pärines vanast poolroiskunud hamburgerist, mis oli sattunud kinga sisse, või oli see surnud hiir? Tunneksin end veelgi enam idioodina. Ma ei pingutanud küll eriliselt uhkuse nimel, kuid oleks piinlik, kui kutsuksin korrakaitsjad siia koerte toodud prahti vaatama. Valves olevad poisid lõõbiksid mu kallal elu lõpuni. Olin Dawkinsi maakonna päästeteenistuses vabatahtlikuna piisavalt kaua töötanud ja teadsin, et saaksin uue hüüdnime – ja see ei oleks meelitav.
Ilmselt ei olnud siin midagi. Hiir. Kellegi lõunasöögi jäätmed. Hirmuhigi kadus. Panin kindad kätte ja kirjutasin kahele asitõendite kotile kuupäeva, kellaaja ja kinnitasin oma initsiaalidega. Ühele kotile kirjutasin: LEHED TENNISEPAELTE VAHELT. Lihtsalt igaks juhuks. Tegin digiaparaadiga kaks pilti ja kontrollisin ekraanilt, et tennis oleks nii korralikult kaadris, et kohus seda aktsepteeriks. Mitte et ma seda vajaksin. Olin täiesti… peaaegu kindel.
Lülitasin sisse diktofoni, reguleerisin helitugevuse valjemaks ja ütlesin kuupäeva, kellaaja, oma nime, asukoha ja kirjeldasin lühidalt, kuidas see jalanõu mu kätte sattus. Tõmbasin mõõdulindi lahti, seadsin selle vastu talda ja tegin foto, et tennise suurus kaduma ei läheks.
Samal ajal lugesin mõõdud valjusti diktofoni ja märkisin, et tegemist oli vasaku jala tennisega. Miskipärast näis see olulisena, kuigi olin kindel, et mu reaktsioon oli ema, mitte kohtueksperdi oma.
Tõmbasin pintsettide abil paelad laiali ning panin lehed ja oksaraod esimesse paberkotti. Sõrmitsesin tennisepaelte puntras sõlme, korjasin sealt välja kukkunud materjali kotti, isegi väiksemad mullatükid ja terad ja millegi, mis nägi välja nagu kahvatukollane liiv. Kui sain paelad sõlmest lahti, tõmbasin jäigad küljed laiali, nii et nägin tennise keelt, mis oli keerdunud pöiaosasse.
Tegin veel ühe foto ja kirjutasin teisele kotile: SISU: TENNIS, KEEL. Sikutasin pintsettidega tekstiilist keelt, tõmbasin selle sirgu ja korjasin kokku need vähesed osakesed ja taimse materjali, mis sealt sain, ning panin need teise kotti. Keel tuli nüüd väljapoole, kohmakas ja paindumatu, miski oli selle sees. Astusin eemale ja lasin varahommikusel päikesel paista sellele, mis sealt välja tuli.
Sätendav eresiniseks värvitud küüs oli ülejäänud koematerjalist eraldunud. Erk toon, sama ere kui Vahemeri. Tumenenud kude. See oli lapse varvas.
Kauguses haukusid koerad, hirnus hobune, paukus uks. Vares kraaksus, justkui naeraks mõnitavalt, närviajavalt.
Läks aega, enne kui sain hingata, valjult ja karedalt. Ahmisin kiiresti õhku. Mu vaateväli ahenes, muutus servast tumedamaks, pilk keskendus eresinisele varbaküünele. Kummardusin ettepoole, nõjatusin keharaskusega auto tagaluugile. Tahtsin oksendada. Istusin raskelt selgroo ragisedes maha.
Jahe õhk tundus nüüd ootamatult soe ja äkitselt tundsin, et mul on palav ja higistan. Mu hingamine kiirenes, hingeldamine oli reaktsioon šokile. Laulurästa laul, mida ma polnud seni kuulnud, kõlas liiga valjult, liiga vulgaarselt. Kauguses viskas üks hobune pea selga ja norsatas. Väike terjer Cherry müksas mu jalga ja lidus klähvides ümber auto. Ma polnud kohtumeditsiini assistendina tegutsenud veel ühte kuudki ja nüüd oli mul siin jalanõu, varvas sees. Mulle ei oldud õpetatud, mida peaksin edasi tegema.
Kust olid koerad tennise leidnud?
Ei olnud kahtlust, mul oli autos midagi tähtsat, midagi jubedat. Tükike väikesest tüdrukust… see ajas judisema. Tükike väikesest tüdrukust…
Ja ma olin rikkunud asitõendeid. „Noh…” ütlesin, tahtes öelda midagi kangemat. Kordasin vaiksemalt: „Noh,” teadmata ühtegi asjakohast vandesõna, millest sellises olukorras piisanuks. Mida öeldagi, kui koer toob sulle tükikese väikesest tüdrukust? Vastiku maitsega sülge neelatades võitlesin kasvava iiveldustundega. Judisesin. Tükike väikesest tüdrukust… Langetasin pea ja püüdsin hingamist aeglustada.
Kui nägemine selgines ja nõrkus üle läks, tõusin auto tagaotsale toetudes taas püsti. Põlved naksusid, nagu olid viimastel kuudel tegema hakanud. Iiveldus kasvas ja vaibus siis. „Hästi,” ütlesin. „Hästi. Saan sellega hakkama.” Ma ei olnud selles nii kindel. Samas teadsin, et järele jätta on juba liiga hilja.
Üllatavalt kindla käega kerisin diktofonilindi tagasi kohta, kuhu olin viimati rääkinud, ja jätkasin juttu. Võtsin käsile tennise, kirjeldades, mida olin avastanud. Sundinud end hingama sügavalt ja aeglaselt, tegin digifotosid ja kontrollisin, kas kõik seni tehtud võtted on fookuses. Kas jalatsi suurus on selge, kas varvas on kingakeele vahel näha. Lisasin lindistusele varba pikkuse ja laiuse; tegin, mida olin õppinud kohtuekspertiisi ja asitõendite kogumise tundides. Võtsin kohtuekspertiisi paberite pakist ametliku ankeedi ja täitsin selle, võrreldes kellaaegu fotodel olevatega.
Hoolikalt, ise ikka kõneldes, keerasin keele tagasi tennise sisse ja asetasin selle kolmandasse tõendikotti sildiga: VÄIKE PUNANE TENNIS/VARVAS. Korjasin üles kile ja panin selle veel ühte kotti. Panin kõik tõendikotid suurde kilekotti, mille peal suurte punaste tähtedega: ASITÕENDID.
Võtsin kindad ükshaaval käest. Hoides vasaku kinda randmeosast, tõmbasin selle üle sõrmede pahempidi. Vasak kinnas paremas käes, tõmbasin parema kinda üle sõrmede ja teise kinda, nii et see jäi kindlalt säilitama tõendusmaterjali, mida olin puutunud. Säilitama lõhna. Kindad läksid viimasesse tõendite kotti koos eraldi ankeediga. Lülitasin diktofoni välja ja pakkisin kohtuekspertiisi asjad tagasi, seades asitõendite koti auto peale.
Sulgesin auto tagaluugi ja jätsin tõendid sisse, võtsin kinnaste ja ankeetide koti endaga majja kaasa. Seejärel pesin hoolikalt käsi köögi kraanikausis, hävitades viimsed asitõendid.
Jas oli hommikul kodust läinud ning maja oli tühi ja vaikne. Tema jogurtine ja mustikamüsline kauss oli klaasi kõrval kraanikausis, vett täis. Mul polnud huvi söömise vastu, kuigi tütar oli jätnud lauale karbi hommikusöögihelvestega ning puhta kausi ja lusika. Mu lapsuke hoolitses mu eest, nagu oli teinud Jacki surmast alates, tuletades meelde, et pean sööma.
Üleminek lapsest hooldajaks oli Jasi elus saabunud vara. Selle sundis peale ta isa surm neli aastat tagasi ja minu langemine leinamasendusse. Olin viimased kaks aastat talle kinnitanud, et minuga on nüüd kõik korras, kuid neid harjumusi, mis ta oli Jacki matuste järgsetel nädalatel