LITMIR.BIZ

Скачать книгу

hakkas taas ringi sammuma. “Teil on õigus, ma tean. Mul oli vaevalt aega matta oma abikaasa austusavaldustega, mida ta vääris, enne kui taipasin samuti, et minu tulevik tuleb ära otsustada. Täna, kui me kaldale astusime, pidin tahes-tahtmata mõtlema, kas teen ehk ränga vea. Te teate, et pakkumisi oli teisigi, katoliiklikest kuningakodadest. Ma kardan, et õiget sammu siin ei olegi. Kui ma sellisesse kuningakotta abielluksin, pööraksin šotlased enda vastu üles. Aga täna siin olles uurisin nende meeste mõtteid. Nad tahavad, et valiksin elukaaslaseks kellegi nende seast, mehe, kes austab kõike šotipärast, kellel on puhas šoti veri, kes kompenseerib selle, mida nad peavad minu kasvatuse puuduseks. Oh, Gwen, mis inimestel küll viga on? Kuidas ma saan olla mitte ustav sellele, mida mulle on kogu elu õpetatud, mida olen lugenud, olla mitte ustav jumalale nii nagu mina teda tunnen?”

      “Keegi ei oota seda teilt.”

      Mary raputas eitavalt pead ning Gwenyth pidi tunnistama, et kahjuks on tal üsna tõenäoliselt õigus.

      “Nad ootavad minult kõike. Aga ma ei ole heitlik kuninganna. Ma austan ja kummardan jumalat nii, nagu seda sobilikuks pean. Aga…” Ta pööras selja ja langetas pea.

      “Aga?” Gwenyth naeratas. Ta arvas, et oli Mary näos midagi näinud.

      “Noh…” Mary tõmbas sügavalt hinge. “Ma armastasin teda, aga mu kadunud abikaasa… ta ei olnud kunagi terve.”

      “Teie vahel ei olnud armusuhteid,” sosistas Gwenyth.

      Mary pöördus ja tõttas tagasi voodi juurde. “Kas ma olen kohutav? Ma olen näinud kedagi, kes… noh, ma olin äsja lesestunud, kui teda nägin. Ta on tegelikult mu kauge nõbu.” Ta vaatas üleannetul pilgul Gwenythi poole. “Ta on äärmiselt nägus.”

      “Kes ta on?”

      “Henry Stewart, lord Darnley.”

      “Aa,” pomises Gwenyth kõrvale vaadates, mõeldes, et Mary väärib tõelist õnne. Ta oli kogu elu teinud seda, mida temalt oodati, täitnud oma kohust. Gwenythi meelest oli väga nauditav kuulda sellist õrna elevust kuninganna hääles.

      Henry Stewart, lord Darnley oli nagu ka Mary, Margaret Tudori, kadunud Inglise kuninga Henry VII tütre lapselaps. Gwenyth ei tundnud seda meest, pigem oli temast kuulnud. Ta elas hetkel Inglismaal kuninganna Elizabethi niinimetatud külalisena selle tõttu, mida monarh pidas lordi šotlasest isa patuks talle vastu hakates. Kuid lord Darnley ema oli Inglise leedi, nii et mehe sealviibimist ei saanud tegelikult vangistuseks pidada.

      Gwenyth oli kord vaid põgusalt lord Darnleyga kohtunud, samal ajal kui mees oli tulnud kuningannale avaldama kaastunnet kuningas François’ surma puhul. Ta oli tõesti nägus, nagu Mary oli öelnud, ja ta oskas olla võluv. Gwenyth teadis, et teistele aadlikele – eriti paljudele mägismaa omadele – ta ei meeldinud. Lord Darnleyle meeldis joomine, hasartmängud ja igasugune liiderlikkus. Temas oli Stewarti verd, aga ka inglise verd. Samas oli seda paljudel Šoti aadlikel.

      Gwenyth vaatas nüüd Maryt selge rahutusega, kuigi õnnekombel ei pidanud Mary seda pilku isiklikuks halvakspanuks ainsa mehe suhtes, kes paistis valitsejannale tundeliselt meeldivat.

      “Ärge vaadake mind niiviisi! Miks ma ei võiks nautida tõsiasja, et olen kohanud meest, kes on vastuvõetav paljude jaoks ja meeldiv? Ärge kartke, ma ei ole pead kaotanud. Ma olen leinas ja vaatamata kõigele armastasin François’d väga, kuigi see oli… see oli pigem sügav ja õrn sõprus kui kirglik armastus. Ma olen ikka veel leinas ega kiirusta otsustamisega. Ma olen hoolikas ja kuulan nõunikke. Mõnda aega ei saa ühtegi otsust langetada. Ma kaalun endiselt läbirääkimisi Hispaania don Carlosega ja teiste välisriikide printsidega. Minu suurim tugevus seisab selles, mille kasuks ma otsustan. Ma ei unusta, et minu, veel rohkem kui teiste jaoks, on abielu poliitiline liit, mitte armastus.”

      “Mary, ma tean, et tegutsete õigesti, aga te peate kindlasti lubama endal unistada sellest, mis teeks ka teid õnnelikuks,” lausus Gwenyth.

      Mary, oma karusnahaga ääristatud rüüs nii pikk ja elegantne, vaatas tema suuri kauneid tumedaid silmi. “Ma kardan,” sosistas ta. “Kardan, et ükskõik kui palju ma ka ei püüa õigesti tegutseda, ei suuda ma oma rahvast õnnelikuks teha.”

      “Oh, Mary! Te ei tohi nii mõelda. Kojutulek oli imeline. Ja teist saab imeline kuninganna. Te olete imeline kuninganna.”

      “Siin on kõik nii… teistsugune.”

      “See on teie rahvas. Nad armastavad teid.”

      “Nad on nii…” Mary vaikis ja kinkis siis talle naeratuse. “Nii šotlaslikud.”

      “Tõsi, see ei ole Prantsusmaa. Aga Mary, see on imeline maa, täis imelisi inimesi. Keda otsitakse, kui on vaja sõjaväelist abi? Nad pakuvad suurt tasu, püüdes meelitada šotlasi oma võitlusi pidama, sest me oleme tulised, tugevad ja ustavad.”

      “Aga mina otsin rahu.”

      “Muidugi. Aga rahu saavutatakse tihti jõuga.”

      “Šotimaal mitte.”

      “Ah, Mary. See ei ole alati tõsi. Meenutage. Me oleme riik William Wallace’i ja Robert Bruce’i suguste meeste sihikindluse ja vapruse tõttu, kes olid teie enda esivanemad. Šotlased on ka poeedid ja teadlased. Nad käivad kõikjal mujal koolis ja õpivad maailma kohta kõike. Teie peate vaid šotlasi armastama ja siis armastavad nemad ka teid.”

      Mary tõi kuuldavale vaikse ohke. “Ma palvetan… jah, ma palvetan. Ja ma tänan teid – mu sõber. Minu neli Maryt on kõik mulle väga kallid, aga nemad ei tunne seda maad nii nagu teie. Nemad on siit liiga kaua ära olnud nagu minagi. Ma vajasin täna õhtul teie sõprust ja mõistmist väga ja te ei ole mulle pettumust valmistanud.”

      “Mary, igaüks kes teid tunneb, teab ka, et teil on suurepärane süda ning et te olete nii lahke kui ka tark. Te ei vaja mind. Te peate vaid ise endasse uskuma ning soovima oma rahvast mõista.”

      “Ma kavatsen püüda. Sest ma kavatsen olla suurepärane kuninganna.” Mary kõhkles. “Isegi suurepärasem,” lausus ta vaikselt, “kui mu nõbu, kes istub Inglise troonil.”

      Üle Gwenythi selja roomas külmavärin. Elizabeth osutus väga võimsaks valitsejaks. Ta oli Maryst kümme aastat vanem ning nüüdseks mitu aastat Inglismaa kuninganna olnud. Poliitilisel maastikul oli ta Mary oponent, sest kui Mary Tudor oli surnud, oli Prantsuse kuningakoda kuulutanud Mary Stewarti mitte ainult Šotimaa ja Prantsusmaa kuningannaks, vaid ka Inglismaa ja Iirimaa omaks, pidades Elizabethi Henry sohilapseks, mistõttu tal puudus õigus valitseda.

      Poliitika võis olla väga ohtlik mäng. Gwenyth teadis, et Mary ei soovinud oma nõbu troonilt tõugata, aga ta oli ustav oma usule. Oli saanud üsna ilmseks, et inglased mitte ainult ei soovinud kedagi teist kui oma Bessi, vaid ei tahtnud ka mingit pistmist teha katoliiklasest valitsejaga, ning sellest võis kujuneda välja potentsiaalne – või paratamatu – konflikt.

      Sajandeid olid sõjad Inglismaaga Šotimaad lõhestanud. Keegi ei soovinud, et inglased suruksid neile peale veel üht verevalamist, kuigi iga liit oli nagu pistoda torge mõne teise riigi südamesse. Inglased jälgisid umbusklikult Šotimaa sõprust prantslastega ning Hispaania jälgis neid kõiki, nii et nemad tegid sedasama vastu. Sellised mured pidid avaldama olulist mõju Mary tulevasele abielule. Ta võis leida nendele kasuliku liitlase – ja leida ka terve rea vaenlasi.

      Mary oleks nagu Gwenythi mõtteid lugenud ja lausus vaikselt: “Ma usun tõesti, et on hea, kui ma seekord oma riigisiseselt abiellun. Ja ta on ju nägus, eks ole?”

      “Kes?”

      “Lord Darnley.”

      “Ah, jah.”

      Mary kissitas lõbustatult silmi. “Nagu ma aru saan, mõtlete, et keegi teine on samuti nägus? Ma usun, et tean, kellest te mõtlete.”

      “Kas tõesti?”

      “Lord Rowanist.”

      Gwenyth võpatas ning tundis selga jäigaks muutumas. “Ta on väga järsk.”

      “Ta on otsekohene ja teie olete ju see, kes mind

Скачать книгу