LITMIR.BIZ

Скачать книгу

kui lubate…” tegi ta ettepaneku.

      Üks majapidajanna noogutas ning Rowan hakkas Mary seltsidaame nende eluruumidesse juhatama. Ta kõndis ees ning kuulis enda taga palju prantsuskeelset kihistamist ja sosistamist. Rowan vangutas pead, olles hämmingus, et nad ei ole piisavalt teadlikud sellest, et paljud Šoti aadlikud oskavad seda keelt väga hästi. Mees sai aru, et nad arutasid tema riideid ja derriere’i1 ning tegid oletusi selle kohta, mis võiks peituda tema kildi villase kanga all.

      Nende seltskond ärritas meest pisut, temale pakkus pigem huvi see, kuidas Mary end nii teenijaskonna kui ka riigimeeste ees üleval peab. Ta ei olnud päris kindel, kas isegi James neid paari esimest tundi märkas, kui tuimalt kuningannat Holyroodis tervitati ja sisse seati.

      Mees näitas daamidele palee hiilgusi ja osutas nii kuninganna kui ka nende endi tulevastele eluruumidele, samal ajal kui Maryd temaga flirtisid. Nad olid kenad ja võluvad, lõbusad ja täis elurõõmu – kuid mees teadis, et ka sama vooruslikud kui nende noor käskijanna nüüd, leseseisuses. Ühel päeval peavad need daamid oma perekonna nõusolekul hea partii tegema, aga praegu ihkasid nad vaid lõbutseda, mis oli nende vanuses ka loomulik. Rowan andis endast parima, et nende vastu galantne olla.

      Aga nende hulgas oli üks, kes ei naernud ja kohe kindlasti ei flirtinud. Naine lihtsalt järgnes talle ja kuulas vaikides. Leedi Gwenyth.

      Rowan teadis, et naine jälgib teda ning pidi selle teadmise peale vargsi naeratama, kuigi teadis, et leedi Gwenyth on umbusklik ega usalda teda. Ta oli üsna kindel, et naisel on ükskõik, mis tema kildi all võib peituda. Ta ei meeldinud naisele üldse – või Gwenyth vaid arvas nii.

      “Kas te olete oma olukorraga rahul?” küsis mees temalt viimaks, olles näidanud naistele teed nende eluruumidesse. “Kas leiate oma tee üles?” Koridorid olid pikad, keerulise paiknemisega, kuigi mõnede Prantsuse uhkemate paleedega ei saanud neid võrreldagi. Aga nad saabusid ikkagi uude koju ning võisid pisut segaduses olla.

      “Ma usun, et saame ise väga hästi hakkama,” kinnitas naine.

      Rowan oli märganud, et Gwenyth hoidis teistest naistest pisut eemale, mis oli ehk loomulik. Ta ei olnud Šotimaalt lapsena lahkunud, nagu nii paljud Šotimaa pojad ja tütred, kuna Prantsusmaaga olid sidemed juba ammu loodud. Paljud Šoti aadlike pojad käisid Prantsusmaal koolis. Kahe riigi vaheline kaubandus õitses.

      Gwenyth vaatas teda nüüd kissis silmadega, näol ääretult umbusklik ilme. Aga samas oli ta ka väga kaunis, mõtles Rowan paratamatult. Gwenyth oli kõneosav, kindlasti haritud ja vaatamata tema sõnadele, uskus mees, et ta jagab muret kuninganna ohutuse suhtes. Samal ajal, vaatamata naise intelligentsusele ja mõõgana vahedale meelele, oli temas midagi naiivset.

      Rowan astus nüüd tema juurest eemale ning noogutas enda eemale tõrjumise peale järsult. Ta sammus mööda koridori sooviga jõuda tagasi Jamesi ja kuninganna juurde ning tabas end peatumast, et aknast välja vaadata.

      Oma kohalt nägi ta kivist Edinburghi kindlust. Taevas oli sama hall kui kindluse kivi, viimasel ajal oli ilm olnud märg ja külm, ning sagedane udu oli paljad kindlusemüürid enda sisse mähkinud. Hallis värvis oli kübeke kahvatulillat, mis tundus imekena sellele, kes seda koduseks pidas. Neile, kes olid harjunud sinise taevaga, tundus see ehk pahaendeline. Mees pööras pilgu Kuningliku Miili, kena tänava poole, kus asusid poed, mis müüsid kaupa kõikjalt maailmast. Holyrood oli ilus palee, Edinburgh ilus linn. Kuninganna leiab kindlasti palju, mida armastada nii siin kui ka oma rahvas, inimestes, kes olid tema saabumist hõisetega tervitanud.

      Ehk oli ta liiga kaitsev, muretses ilmaasjata. Aga ikkagi… Ta teadis, et paljud kuninganna Mary prantsuse kaaskonnast pilkasid seda maad. Nad ütlesid, et see on külm. Kalk nagu Edinburghi kindluse vankumatud, karedad kivid. Prantsuse poed olid paremad, Prantsuse paleed palju ilusamad – isegi kui Prantsuse meistrid olid Holyroodi ehitanud.

      Rowan sundis end vaatama linna nii, nagu teised võisid seda näha. Hallil, pahaendelisel päeval kõrgus loss nagu kõle ja kohutav kindlus. Inimesed ise olid sama karmid ja kalgid.

      Kivi marmori vastu. Vill siidi vastu.

      Rowan krigistas hambaid. Nad vajasid lihtsalt aega. Aeg toob muutused, mida kuninganna ja tema kaaskond vajas.

      Sidemed, mida Šotimaa Prantsusmaaga oli jaganud, olid kauaaegsed ja tugevad. Aga siiski…

      Ükski liitlassuhe ei põhinenud puhtalt sõprusel. Nii šotlased kui ka prantslased olid võidelnud inglastega ning see ühine vaenlane oli teinud nad liitlasteks, isegi sõpradeks. Aga sõprus oli väga sageli pinnapealne ning seda oli kerge murda, kui isekamad vajadused esile kerkisid. Ja selles seisneski dilemma.

      Mis tegelikult peitus selle liidu sügava vee all nüüd, kui prantslaste troonile pandud kuninganna oli koju tulnud?

      Teine peatükk

      “Ma olen rampväsinud,” ohkas Mary, viskudes oma toas voodile. Ta vahtis lakke ja naeris vaikselt, meenutades hetkeks iga teist noort naist. “Tegelikult on siin täitsa kena,” sõnas ta ruumi silmitsedes. Ta pööras pilgu Gwenythile, kes seisis läheduses. “On ju?” sosistas ta ning Gwenyth teadis, et kuninganna igatseb Prantsusmaad.

      “Siin on väga tore,” kinnitas Gwenyth.

      Mary laskus taas voodile. “Kroonid,” pomises ta. “Küll need on rasked.”

      “Mu kuninganna…” alustas Gwenyth.

      Mary tõusis istukile, vangutades pead. “Ma palun, lõpetage praegu formaalsused. Me oleme üksi ja ma pean teile pihtima. Teie ei ole siit nii kaua eemal olnud, ei otsi mingit tasu ega pane mind proovile. Kasutage mu eesnime, nagu me oleksime lihtsalt sõbrad. Sest te olete tõesti mu sõber ja praegu on just see, mida vajan.”

      “Mary, ma usun, et teie saabumine oli täielik õnnestumine. Teie rahvas on rõõmus, et nende noor ja kaunis kuninganna naasis.”

      Naine raputas pead. “Need inimesed tunduvad nii eemalepeletavad.”

      “Nad on…” Gwenyth vaikis, teadmata, mida öelda. Ta kehitas õlgu. “Nad on eemalepeletavad,” nõustus ta. Kõhkles hetke ja jätkas siis. “Sellise suhtumise võlgnevad nad John Knoxile ja sellele, kuidas nad on oma kiriku vastu võtnud.”

      “Õigus. Nad ei saa järgida inglasi, taevas hoidku, aga nad ei taha uskuda ka vanasse religiooni, niisiis peab neil olema oma kirik.” Kuninganna ohkas ja patsutas siis oma rikkaliku baldahhiiniga voodit, kutsumaks Gwenythit enda juurde. Niipea kui Gwenyth istus, kallistas Mary teda tuliselt. “Siin on külm, kas olete tundnud?”

      “Siin põleb kena tuli,” sõnas Gwenyth.

      “Teil on õigus. Ja varsti hakkab see sooja andma. Aga see on nii kummaline paik. Prantsusmaal, kui mu abikaasa elas, andis kuningannaks olemine nii imelise turvatunde. Aga siin… mind nagu pandaks proovile, kuna olen kuninganna.”

      “Te peate meeles pidama, et teie poolvend lord James on olnud võim trooni taga sellest ajast peale kui teie ema suri. Aeg on möödunud ja asjad muutunud. Aga nüüd on nii lordid kui ka kirikumehed kokku tulnud, et teid tagasi koju tuleku puhul tervitada. Te peate seda meeles pidama. Kõik saab olema imetore.”

      “Kas arvate?”

      Mary tõusis ja kõndis tule juurde, et käsi soojendada. Hetkeks paistis ta olevat segaduses, isegi traagiline. “Kui ainult…” Siis muutusid ta õlad jäigaks ja ta pöördus ümber. “Ma vaevalt saabusin, me kõik oleme hallides ja mustades leinariietes ning kas teate, mis oli nende suursuguste ja õilsate lordide peas, kes meid tervitasid ja meid paleesse eskortisid?”

      “Mis?”

      “Minu abiellumine.”

      Gwenyth naeratas. “Mu armas kuninganna…”

      “Sõbrad, täna õhtul oleme sõbrad.”

      “Mary, mul on kahju seda öelda, sest tunnen teie südant ja tean, et abikaasa surm kurvastas teid väga, aga sellest hetkest alates, kui Prantsusmaa kuningas suri, hakkasid aadlikud ja monarhid kõikjal maailmas teie järgmist abielu

Скачать книгу