LITMIR.BIZ

Скачать книгу

kodudesse kottide viisi suhkrut ning magusat roosat kissellipulbrit, aga ka voodipesu, käterätiriiet ja muud vajalikku. Stebeli patarei keldritest avastati jahukotid. Sel ajal oli patarei põrand veel kuiv, vesi tungis sinna alles hiljem. Nõukogude ajal laialt räägitud jutt, kuidas patareid teadlikult üle ujutati, ei vasta tõele. Sõrve rahvas sai ka punaväe bensiini. Need olid enne põgenemist oma bensiinivaadid küll Mõntu külla Vändi metsa tühjaks kummutanud, kuid nutikad kohalikud avastasid, et kui maasse väikesed augud kaevata, siis koguneb sinna peagi bensiin. Pole ime, et Sõrve 1941. aasta lahinguid meenutatakse seniajani järgmiste sõnadega: „Sõuke sõda võiks iga aasta üle käia!”

      Saksa võimu all

      Kui esialgu võeti saabuvaid Saksa vägesid Saaremaal rõõmuga vastu, siis peagi hakkas suhtumine muutuma, nii nagu ka mujal Eestis. Esimestel kuudel näis kõik siiski veel pilvituna. Sunniviisiliselt Punaarmeesse mobiliseeritud eestlased lasti üldiselt koju, vabatahtlikult hävituspataljoni astujatega oli aga teine lugu. Kuna punane terror oli Saaremaal olnud eriti verine, oli verine ka kättemaks. Saaremaale põrandaalust tegevust arendama jäetud kohalikud kommunistid tabati kohalike elanike abil kiiresti. Kogu Saksa okupatsiooni aja suutis end varjata vaid Saaremaa julgeolekuülem Vassili Riis. Ainuüksi esimese kuu jooksul vahistati Saaremaal üle 600 inimese, aasta lõpuks oli vahistatute hulk tõusnud 800-ni, kellest 193 oli selleks ajaks juba maha lastud. Nende Saaremaalt pärit ja nimeliselt kindlaks tehtud inimeste arv, kes Saksa okupatsiooni ajal hukati, ulatub kuni 400 inimeseni. Aktiivselt osales kommunistide jälitamises vabatahtlik Omakaitse, mis korraldas kuni 1942. aasta alguseni haaranguid, kus tabati 453 end varjavat punaväelast ning 294 kohalikku kommunisti või nende käsilast.

      Peagi selgus aga eestlastele, et iseseisvuse taastamine, mida oli loodetud, ei kuulu sakslaste plaanidesse. Eesti oli lihtsalt taas peremeest vahetanud. Sakslased käsitlesid Eestit okupeeritud maana, tunda andis üleolev suhtumine eestlastesse. Nõukogude võimude poolt konfiskeeritud omandi tagastamine edenes aeglaselt või ei edenenud üldse. See tekitas elanikes kasvavat vastumeelsust Saksa okupatsiooni suhtes. Saksa julgeolekupolitsei raportite kohaselt ootas enamik saarlasi sakslastelt Eesti iseseisvuse taastamist, suhteliselt populaarne oli ka Suur-Soome idee. Vaid 3–5 % elanikkonnast oli nõus sellega, et Eesti liidetakse Suur-Saksamaaga selle autonoomse osana. Tõsist pahameelt tekitas rahvas sõjaaegne kaubapuudus, kõrged maksud ning täitmata lubadused. Nii panid võimud suurt rõhku kalapüügi edendamisele ning lubasid kaluritele kõrgeid preemiaid, kuid ei pidanud antud lubadusest kinni. Ehkki saadi aru, et juhul, kui Saksamaa oma väed Eestist tagasi tõmbab, tuleb eestlastel endil Punaarmeele vastu astuda, ei suhtutud sakslaste välja kuulutatud mobilisatsioonidesse ikkagi kuigi hästi. Mõnel pool tõmmati koguni paralleele nõukogudeaegse küüditamise või sundmobilisatsiooniga. Kokkuvõttes tõdes rahvas, et kommunismil ja rahvussotsialismil pole suuremat vahet, erinevus on ainult selles, et Saksa ajal saavat inimene vähemalt rahulikult kodus magada.

      Saksa väejuhatuse jaoks puudus Saaremaal esialgu strateegiline tähendus. Suuremaid üksusi siia ei paigutatud. Nii jäi peamiseks sõjaliseks jõuks Saaremaal kohalik vabatahtlik Omakaitse. Omakaitse tekitas sakslastes vastuolulisi tundeid, nad pidasid seda liiga „Eesti oma väeks”. Ilmselt just seetõttu otsustas Eesti saarte sõjakomandant kolonel Walter Mylo (1880–1945) 1941.2 aasta 8. detsembril senise vabatahtliku Omakaitse laiali saata ning moodustada selle asemel neli palgalist kompaniid, mis läksid Wehrmachti alluvusse. Enne reorganiseerimist Omakaitsesse kuulunud 1637 mehest jäi alles 300. 1942. aasta jaanuaris likvideeriti Saaremaa Omakaitse sootuks, senised kasarmeeritud kompaniid liideti Saaremaal formeeritava 36. politseipataljoniga. Peagi formeeriti vabatahtlik Saaremaa Omakaitse aga uuesti, seekord kolme territoriaalpataljoniga, mis allutati Saksa välikomandandile. Omakaitse liikmete arv kasvas 1228 mehele, kelles ainult 37 olid palgalised. Saaremaa Omakaitse maleva pealikuks sai kapten Peeter Kangro. Kangro hoiakutele vihjab tema poja käitumine, kes keeldus 1943. aastal allumast Saksa mobilisatsioonile, põgenes Soome ning astus Soome sõjaväkke.

      Lisaks Omakaitsele formeerisid sakslased kohalikest meestest SD-kompanii, mis kasvas peagi SD eesti piirikaitse pataljoniks (Estnische Grenzbataillon). Ostlandi riigikomissariaadi tollipiirikaitse teenistuse moodustamise järel viidi pataljon SD alluvusest välja ja sellest sai eesti tolli-piirikaitsepataljon nr. 44. See allus administratiivselt Saksa korrapolitsei (Ordnungspolizei) Tallinna staabile, asus aga kogu oma eksistentsi aja saartel ja täitis tolli-piirikaitse (Zollgrenzschutz) ülesandeid. Pataljoni staabi moodustasid saksa ohvitserid ja allohvitserid, enamik liikmeid olid eestlased. Raskerelvi ega soomustehnikat tolli-piirikaitse käsutuses ei olnud. Nii tundus sõda Saaremaal teenivatele sakslastele kauge ning ohutuna. Pole imestada, et neile Saaremaal teenimine sedavõrd meele järele oli. 1944. aasta suvel tähistasid saksa piirivalvurid Sõrve säärel I maailmasõja suurtükipositsioonidel I maailmasõja alguse 30. aastapäeva veinijoomisega. Lauldi, lasti veinil hea maitsta ning tunti end hästi. Sel hetkel ei võinud keegi teada, et möödub vaid mõni kuu ning Saaremaa muutub veriste lahingute tallermaaks.

      Põgenemine Saaremaale ja Saaremaalt

      1944. aasta septembriks oli sõjaline olukord Eestis põhimõtteliselt muutunud. Rohkem kui poole aasta jooksul olid Saksa üksused eestlaste toetusel Narva all ja Sinimägedes suutnud hoida punaväge Eesti sisemaale tungimast, ent augustis tungis Punaarmee lõunast ikkagi Eestisse sisse. Septembri alguses langes sõjast välja Soome ning 16. septembril 1944 andis Hitler korralduse Eesti maha jätta. Koos sõjaväega lahkusid Eestist ka kümned tuhanded tsiviilpõgenikud. Aasta kommunistliku võimu all oli inimestel veel selgelt meeles, punaväe vägivald laialt teada – nii oli ainsaks lahenduseks põgeneda. Eesti täitus põgenikevooridest juba 1944. aasta augustis, kui punavägi vallutas suure osa Lõuna-Eestist. Septembris suundusid põgenikevoorid kas rannikule, lootes siit üle mere Rootsi pääseda, või lõunasse Saksamaa suunas. Märkimisväärne osa põgenikest võttis aga suuna Saaremaale.

      19. sajandil oli prohvet ja selgeltnägija Järva Jaan kuulutanud, et metsaline võtab kord Eesti üle, kuid Saaremaale teda ei lasta. 1944. aasta sügisel leidus Eestis arvukalt inimesi, kes seda ennustust tõena võtsid. Septembri viimastel päevadel tunglesid nad Virtsu sadamas, et pääseda Virtsu ja Kuivastu vahel tihedalt liikuvatele põgenikepraamidele. Soomepoiss Heino Susi meenutab kohtumist Tartumaalt pärit põgenikega, kes kindlalt uskusid, et Järva Jaani ennustus punaväe edasitungi seisma paneb. Põgenikud kinnitasid kui ühest suust: „Järva Jaan ennustas, et Saaremaa saab täis olema nagu tikutops, aga Metsaline sinna ei pääse!” Kas sellel põhjusel või lihtsalt seetõttu, et kuskile mujale enam põgeneda polnud, igal juhul siirdus Saaremaale 1944. aasta septembris tuhandeid põgenikke. Nende suure hulga tõttu meenutasid Saaremaa ning eriti Kuressaare 1944. aasta septembri viimastel päevadel tohutut põgenikelaagrit. Kuressaare tänavatel võis mälestuste kohaselt neil päevil kohata paljusid Eesti avaliku elu tegelasi. Nii põgenikud kui siia väiksemates rühmades taandunud sõdurid paigutati Saaremaalt ametlikus korras Saksamaale suunduvatele laevadele. Mitu põgenikelaeva suutsid sakslasi pettes aga Saaremaalt hoopis Rootsi suunduda. Nii võttis sakslaste poolt sõidukõlbmatuks kuulutatud vana purjekas „Elli” 1944. aasta 23. septembril, 500 inimest pardal, ametlikult küll suuna Saksamaale, ent sõitis tegelikult Rootsi. Sama trikki kasutas Kõiguste sadamast teele läinud mootorpurjekas „Helena”. Ning Pidula rannast suundusid Rootsi rahvusliku vastupanuliikumise tegelased Otto Pukk ja Nikolai Kaasik.

      Mandrilt Saaremaale taandunud sõdurite koondamiseks ning evakueerimisvõimaluste tutvustamiseks tsiviilelanikele saatis 20. eesti SS-diviisi staap 27. septembril 1944 Saaremaale oma sõjakirjasaatjate rühma, kuhu kuulusid Elmar Tõnismäe, Helmut Asson, Avo Keerend ja Karl Gailit.

      Saaremaal liitus nendega Eesti SS-leegioni kindralinspektuuri kirjasaatja Uno Andre, mootorratturiks-sidepidajaks oli Virumaalt pärit Siirak. Rühm pidi avaldama teadaande diviisi taasformeerimisest Neuhammeris, teavitama Saaremaale jõudnud põgenikke evakueerimisvõimalustest ning jälgima sõjategevust. 28. septembril jõuti Roomassaare sadama kaudu Saaremaale ning peagi saadi saarte sõjakomandandi kindralleitnant Hans Schirmeri staabist ka luba asuda „Saarte trükikotta” Kuressaares Pikk tänav 6 ning alustada eestikeelse ajalehe „Kodumaa” väljaandmist. Ilmus vaid kaks numbrit – 1. ja 5. oktoobril. Leht andis ülevaate sõjasündmustest,

Скачать книгу