LITMIR.BIZ

Скачать книгу

edasiliikumisele ei jõutud neid aga Eestist välja saata. Teist korda ei tahtnud Möldrite pere midagi sellist üle elada. Nad said koha purjelaevale „Elli”, mis lahkus 1944. aasta 23. septembril, 300 inimest pardal, Saaremaalt Küdeva lahest. Laeva vedasid lahest välja kaks mootorpaati, mis pärast koos neil asuvate inimestega laeva taha sleppi võeti. „Hommikupoole ööd oli siis keegi, kes oli ühes mootorpaadis, piibu bensiinitangi peale välja koputanud, igatahes see mootorpaat läks põlema. Teisel mootorpaadil lasti siis kohe nööriots lahti, nad olid mures, et jäävad tule sisse. Põlevast paadist ronisid inimesed köit mööda meie laeva ja üks nendest ronijatest oli seitsmekümneaastane tädi.” Läbi suurte raskuste jõudis „Elli” siiski Rootsi. Veelgi dramaatilisem oli 25. septembril Lümanda rannast Rootsi poole teele asunud purjepaadi teekond. „Kurjaennustav kottpime öö. Torm rebiski ühe purjenurga lahti. Pimeduse tõttu ei saanud seda parandada. Võtsin rebenenud purjenurga kaenlasse ja surusin end sellega vastu paadikülge. Jäin väsimusest kohe magama. Korraga tundsin seljal midagi külma. Silmi lahti ajades selgus, et olen vees ja koguni paadi all. Sain kuidagi pinnale ujuda, teadmata, mis on juhtunud ja haarata paadi külgedel rippuvatest nööridest kinni, polnud karta põhjavajumist. Üks ilma sinelita sõdur sai ruttu paadile ja aitas siis minu. Hakkasime koos teisi veest välja korjama. Saime paati üheksa meest, kolm puudusid, neid kuskil ei näinud. Pimeduse tõttu ei võinud otsustada, kes jäid kadunuiks. Valgenedes selgus tõsiasi, rindekaaslane ja mõlemad eraisikud uppusid. Masendus oli suur.” Kui palju põgenikke tol 1944. aasta sügisel tormisel Läänemerel hukkus, pole kahjuks teada, kuid nende hulk polnud just väike.

      Kui viimased põgenikud istusid kipakatesse paatidesse ning alustasid ohtlikku teekonda üle Läänemere, ei osanud nad arvata, et nende mehed, isad, pojad ja vennad, kes olid 1941. aastal punaväkke mobiliseeritud ning juba Siberis surnuteks kuulutatud, viibisid neile lähemal, kui keegi oleks arvanud. Kodust lahutas Saaremaa mehi vaid Suur väin. Läbikäidud tuhandete kilomeetrite järel oli see vahemaa tühine – korpusepoisid oli koju jõudmas.

      VASTU TAHTMIST VÕÕRASSE VÄKKE

      Eesti rahvaväest punaväeks

      1939.–1940. aasta „hääletu alistumine” oli kahtlemata traagilisemaid sündmusi Eesti ajaloos. Võib vaid ette kujutada meeleheidet, mis haaras neil päevil Eesti kaitseväelasi, kes pidid Eesti vastupanuta sissetungijale loovutama ning jõuetult pealt vaatama, kuidas Vabadussõjas verega lunastatud iseseisvus hävitati. Need mehed olid andnud vande Eesti Vabariigile, ent sellesama vabariigi juhtkond käskis neil nüüd võitluseta alistuda. Nii kaitseväge kui kogu Eestit oli kasvatatud vaimus, et sissetungivale vaenlasele astutakse igal juhul vastu. Nüüd olid aga riigijuhid otsustanud vastase niisama maale lasta.

      Inimesi haaranud meeleheitest annavad hea pildi päevikud ja mälestused. Eesti ohvitserkonna meeleolu võtavad lühidalt kokku leitnant Oskar Uluotsa sõnad: „Võib olla olid 1939. aastal vastuvõetud otsused poliitiliselt õiged, et säästa maad ja rahvast, kuid meie suhtes oli see ülekohus. Meil ei lubatud täita oma kohust. Meil ei lubatud surra ohvitseri surma. Meid tapeti niikuinii. Ja tapeti kui lojuseid, mitte aga mehi, kes olid andnud vande.” Hilisemate sündmuste mõistmiseks on oluline meeles pidada seda pettumuse-, isegi reedetusetunnet, mis tollel hetkel mehi haaras. Mitu kõrgematki ohvitseri tunnetasid, nagu oleks nende Eestile antud vanne ühepoolselt tühistatud, nad pidid nüüd ise vaatama, kuidas uues olukorras toime tulla. Senine elukorraldus ning põhimõtted tundusid suureneva kaose taustal mõttetute ja ülearustena, igaühel tuli vaid enda eest seista. Pettumus viis passiivsuseni, see tegi uutele võimukandjatele Eesti kaitseväe tasalülitamise lihtsamaks. Juba Nõukogude Liidu poolt ametisse nimetatud Johannes Varese nukuvalitsus oli võtnud suuna Eesti kaitseväe lammutamisele, kasutades samasugust sõjaväelaste komiteede süsteemi nagu see, mis oli 1917. aastal laastanud Vene sõjaväe. Ametlikult nimetati seda, tõsi küll, demokratiseerimiseks. Paralleelselt altpoolt õhutatud õõnestustööga vahetati välja sõjaväe kõrgem juhtkond, algas ka avalik terror sõjaväejuhtide vastu. Lõplikult likvideeriti Eesti sõjavägi pärast Eesti inkorporeerimist NSV Liitu 6. augustil 1940. Algselt oli kavatsetud Eesti, Läti ja Leedu sõjaväed lihtsalt laiali saata, ent hiljem otsustati need reorganiseerida ja punaväega liita. NSV Liidu kaitse rahvakomissari 1940. aasta 17. augusti direktiivi kohaselt reorganiseeriti Eesti, Läti ja Leedu sõjavägi Punaarmee territoriaalseteks laskurkorpusteks, mis pidid koosnema korpuse juhatusest, kahest laskurdiviisist ning korpuse eriüksustest – rahuaja koosseisuga kokku 15 142 meest. Territoriaalsed laskurkorpused tuli Punaarmee määrustike ja programmide alusel ümber õpetada, puhastada „mitteusaldusväärsest elemendist” ning teha võitlejatele selgeks vene keel. Reaalsuses tähendas reorganiseerimine Eesti armee seniste juhtorganite ja väeliikide likvideerimist ning kogu relvastuse, varustuse ja hoonete üleandmist Punaarmeele. 1940. aasta septembri keskpaigaks oli territoriaalkorpuse formeerimine paberil põhiliselt lõpule viidud. Korpuse staap jäi Tallinna, 180. diviis paigutati laiali Põhja-Eestisse, 182. diviis Lõuna-Eestisse. Septembri keskel täiendati korpust NSV Liidu kodanikega, kellest moodustati muuhulgas korpuse ja diviiside NKVD eriosakonnad4 ning kompartei algorganisatsioonid. Korpuseülema kohusetäitjaks sai Varese nukuvalitsuse aegne kaitseväe juhataja kindralmajor Gustav Jonson.

      Paralleelselt korpuse formeerimisega alustati sõjaväes põhjalikku puhastustööd. 1940. aasta 21. septembri ettekande järgi oli selleks ajaks sõjaväest erru saadetud 2351 inimest, nende seas juhtivast koosseisust 212. Praktilistel kaalutlustel jäeti esialgu alles Eesti sõjaväe vormiriietus, millele õmmeldi peale Punaarmee eraldusmärgid. Eestis, Lätis ja Leedus ei korraldatud esimesel okupatsiooniaastal kutsealuste väkkekutsumist, mistõttu 22. territoriaalkorpuse koosseis hakkas kiiresti vähenema. 7. juuniks 1941 oli selles vaid 9025 meest. Lisaks pingelisele väljaõppele allutati korpuse koosseis massiivsele poliitilisele kasvatustööle, mille käigus üritati sõduritest kasvatada nõukogude võimule kui mitte lõpuni ustavaid, siis vähemalt käsku kuulavaid teenreid. Erilist mõju poliitilisel kasvatustööl siiski polnud. Lisaks vastumeelsusele vägisi kehtestatud kommunistliku süsteemi, Venemaa ning Stalini ülistamise vastu tekitas eestlastes võõristust ka uute võimukandjate positiivne lähenemine Hitleri-Saksamaale. 1941. aastal välja antud poliitõppe grupijuhtide õpiku järgi otsustades õigustati poliittundides Saksamaa agressiooni Euroopas, Poola jagamist Saksamaa ning NSV Liidu vahel ning anti eestlastele vastuvõetamatu tõlgendus NSV Liidu rünnakust Soome vastu. Sellisel propagandal võis olla vaid loodetule vastupidine tulemus.

      Rahvuslik meelsus ja protestivaim ei kadunud territoriaalkorpusest seega kuhugi. Kuigi mingi osa sõduritest ja ohvitseridest kasutas olukorda karjääri tegemiseks, suhtus meeste enamik pealesunnitud muudatustesse eitavalt ega hoidnud oma suhtumist vaka all. Lisaks eluolu puudutavatele protestidele, mida on värvikalt kirjeldanud Juhan Peegel, osaleti ka suurematel stiihilistel meeleavaldustel. Nii oli see näiteks 20. juulil 1940 Rakveres, kus Virumaa uued kommunistlikud juhid tegid teatavaks „Rakvere töötava rahva” palve võtta Eesti vastu NSV Liidu koosseisu ning protestiks selle vastu tekkis Vabadussõja monumendi juures stiihiline meeleavaldus, kus osales arvukalt 5. jalaväepataljoni ning 1. sidekompanii sõjaväelasi. 5. jalaväepataljoni nooremallohvitser Eduard Marrand pidas rahvale sütitava kõne, mille järel lauldi Eesti hümni. 1940. aasta septembris toimus sõjaväelaste stiihiline meeleavaldus Narva raudteejaamas, kus lauldi rahvuslikke laule ning demonstreeriti isamaalist meelsust. Peagi saadi siiski aru, et oma hoiakute avalik demonstreerimine on otseselt ohtlik. Korpuse eriosakonnad alustasid kiiresti tööd ja arreteerisid mehi juba esimese kahtluse korral. Nii arreteeris eriosakond 1940. aasta 20. septembril 180. diviisi 86. polgu rooduülema major Aleksander Uuki (VR II/3) selle eest, et ta ei suutnud „ära hoida” eelpoolkirjeldatud meeleavaldust Narva jaamas. 23. aprillil 1941 mõistis NKVD vägede Balti ringkonna sõjatribunal ta surma ning ta lasti 23. juunil 1941 Tallinnas maha. Sellised juhtumid õpetasid, et targem on keel hammaste taga hoida ning tunded maha suruda. Sõjaväelaste seast kadus senine usalduslikkus, enam ei teatud, keda võib usaldada, keda mitte. Punaarmee juhtkond ei varjanud oma umbusku Eesti sõjaväelaste vastu, see omakorda suurendas veelgi trotsi nõukogude korra vastu.

      Nii läks territoriaalkorpus 1941. aasta suvele vastu väliselt rahustatuna, ent seesmiselt käärivana. Piisas vaid Saksa-Nõukogude sõjal 22. juunil 1941 alata, kui vaoshoitud emotsioonid

Скачать книгу