Valge laam - Roy Jacobsen

Скачать книгу

ja jäi mõttesse, ta oli arvanud, et vesi tõuseb, aga ta ei tundnud kübetki hirmu.

      Ta kõmpis üles majja ja jäi ahju ääres pingi peal magama ega ärganud enne õhtut. Ta oli külmast kangeks jäänud, ajas end nüüd püsti ja tegi tule ahju, valmistas süüa ja kaalus, kas peaks võrgud pimedas sisse viima, ajas selle mõtte peast minema ja tegi lahti ühe raamatu, mis tal kaasas oli, sealt ei olnud mitte kui midagi lugeda.

      Ta pani riidesse, tõi uue kai pealsest majast kaks võrku, läks saare lõunaossa väinaäärse kinnituse juurde ja tõmbas esimese neist justkui hääletu ämblikuvõrgu läbi musta ummiklainetuse, lasi teisel silmuse lõdvemaks ja tiris sellegi järele, kahest võrgust ahel, pole sugugi paha, ta tõmbas need viieteistkümne sülla kaugusele merre, kinnitas otsad ja läks koju.

      Ta magas vanemate voodis kaua ja alasti, tõusis ka järgmisel hommikul üles, käis võrke nõudmas ja võis nüüd värsket turska keeta, läks ja pani siis veel ühe võrgu välja. Kolm tükki. Ta võiks neid panna ka neli või viis. Tal oli mullusest talvest alles kuivatatud kala, välikelder kartuleid täis, tal oli laagerdatud soolasaidat ja pool tünni heeringat. Tal oli moosi, jahu, kohvi, siirupit, kuivatatud herneid, poevõid ja suhkrut. Nüüd oli tal ka värsket kala. Ajalehepaberi hunnik ei vedelenud enam köögipõrandal, vaid koos tulehakatusega ahju all puukastis. Pilvepilust ilmusid nähtavale kaks lennukit, ta kuulis, kuidas peasaare põhjaosas asuvat kindlust pommitati, pilved tõmbusid tagasi kokku.

      Järgmisel hommikul sai ta kaheksa turska ja ühe suure saida. Ta sõi jälle värsket kala ja maksa ja soolas ülejäänu sisse, istus tükk aega köögisoojuses ja vaatas ringi, kuni miski sundis teda püsti tõusma ja minema laudapealsele, kus hoiti hahasulekotte. Esimesel kotil oli silt kirjaga „Barrøy. 1 kilo. 1939.” Ta tegi selle lahti ja pistis käe ühe suve sisse. Ta sidus koti kinni ja avas teise. Sellel oli kirjas „1937”. Veel üks suvi. Ta mõtles, et peaks külasse sõitma ja kassi hankima.

      Ta läks tuppa tagasi ja pani vee tulele, pesi end puhtaks ja küüris küünevalle, kuni need narmendama hakkasid, pesi ka juuksed ja väänas need sõlmedesse ja lasi mööda keha alla rippu ja tundis, kuidas soe vesi üle kõhu ja puusade ja reite voolab ja siis palisse niriseb. Ta pani end riidesse ja istus köögilaua taha ja avas sellesama raamatu. Sealt ei olnud endiselt mitte midagi lugeda. Aga nüüd magab ta kindlasti nagu Nelly.

      Ta heitis voodisse ja mõtles kassist. Varsti tuleb Barbro. Mõte Barbrost. Ja Suzannest.

      Suzanne oli olnud Ingridile nagu tütar. Aga ta oli nii Ingridi kui ka Barrøy maha jätnud, kui ta oli kõigest neljateistkümneaastane, temagi oli läinud vabatahtlikult.

      Ingrid tõusis jälle üles ja läks elutuppa ja otsis välja kirjad tollest kummutist, mille isa oli kunagi hullusehoos ostnud, Suzanne kaunilt vormitud käekiri – pealinnast, kus ta oli esialgu olnud jõukas peres teenijaks, siis aga töötanud ühes päris suures ja muljetavaldava nimega keskjaamas telefonineiuna. Ingrid luges aeglaselt, õõtsus sõnade taktis kaasa, noogutas, raputas pead, pistis kirjad sahtlisse tagasi ning nägi vaimusilmas Suzannet tol päeval, kui tüdruk saarelt minema sõitis, kõige peenemates rõivastes, mis neil oli õnnestunud hankida, elevusest pulbitsev ja habras nagu klaas, ta ei olnud minema sõitnud mitte ainult oma väärtuslikus isikus, vaid kogu saare rahatagavaraga, see ei olnud sugugi ilus vaatepilt.

      Ingrid puhus lambi kustu ja läks pööningukorrusele ja magas nagu Nelly, enne aga mõtles jälle Barbro peale ja sellele, et ta tahab Margoti juurde panti viidud kella välja lunastada, tolle pommidega kella, millel on Rooma numbrid ja ornamentidega kaunistatud osutid, isegi saareelanik vajab vaikset vahepausi nende kahe päeva vahel, mil kell tuleb uuesti üles keerata.

      4

      Kui Ingrid oli Barrøyl olnud juba nii kaua, et paljas mõtegi kellavärgist oli haihtunud, sattus välimisse võrku hüljes.

      Ta sikutas looma kaldale ja nägi, et ta on surnud. See oli väike hüljes, vist hülgepoeg. Ta jättis selle sinnapaika kotkastele. Aga loom oli suure osa kalapüügivarustusest ära rikkunud, niisiis hakkas Ingrid võrguahelat põhja poole tarima, et see ära parandada, kui märkas veel üht hüljest, kes lebas lumel ja liigutas vaevalt loibi. Ta läks lähemale, loom piidles teda, üks silm must, teine valge. Neil oli saarel varemgi hülgeid olnud, kuid nad olid ujedad ja sukeldusid harilikult vee alla, kui inimesed neile peale sattusid. See siin näis olevat jõuetu ja haige, ta polnud suurem kui too surnud hüljes.

      Ingrid pani püügiriistad käest, kaevas välja ühe kivi ja lõi looma surnuks. Moltholmeni laiult tõusid õhku kaks kotkast ja lendasid tiibade laperdades tema poole. Ta vehkis käega, linnud jõnksatasid korraks, liuglesid oma hiiglaslikel tiibadel ja laskusid tagasi laiule, toksisid nokaga ja kiikasid tema poole. Ühe pea oli peaaegu valge, teine oli pruunikam ja pisut väiksem.

      Ingrid mõtles, kas peaks hülge ära nülgima, aga ei teadnud, kuidas seda teha, ja isa oli kunagi hoiatanud, et hülgelihaga tuleb ettevaatlik olla, selles võib leiduda keeritsusse.

      Ta tahtis edasi minna, ent silmas võrke tõstes lume all mingit pruuni rõivatükki, mis meenutas kalevit. Ta tõstis üles räbaldunud kuue ja sellest pudenes välja höövlilaastutuuste. Selle külge oli takunööriga kinnitatud pooliku säärega püksipaar ja veelgi höövlilaaste. Ingrid ei olnud kunagi sääraseid riideid näinud. Ta viis need kalakuivatusresti juurde ja riputas kuivama nagu pesu, läks uue kai pealsesse majja, tõmbas võrgud konksude vahele pingule, noppis neist adru ja mererohu välja ning otsustas, et tal on küllalt püügivarustust, et lasta neil rippuda senikaua, kuni need ära kuivavad, siis on neid lihtsam parandada.

      Ta mõtles, kas peaks uued võrgud sisse viima, ent jõudis järeldusele, et ta võib ju mõne päeva soolakala süüa, ning sammus kerges lumesajus kodu poole. Nüüd seisis taamal kalakuivatusrestil üks mees ja jälgis teda, ühe jalaga mees. Mehe selja taga asutasid kotkad kahekesi hüljest tükkideks rebima. Tundus, nagu vaataks ka mees linde, polnud aru saada, kuhupoole ta vahib, tal ei olnud pead.

      Ingrid astus tuppa ja valmistas süüa ja sõi, küüris puhtaks köögi ja tuulekoja ja esikupõranda, pühkis pööningutrepilt tolmu, otsis välja villase lõnga, nõelus kampsuniaugu kinni ja taipas, et see ei pärinenud mitte kalamajandi naelast, vaid fileerimisnoast. Homme kavatseb ta küpsetada, leiba, plaadisaia ja kartulikaraskit, täita maja elava kodu lõhnaga – ja tuimastavalt raske tööga.

      Ta läks laudapealsele ja otsis välja koti villaga ja asus seda puhastama ja kraasima. Ta tassis voki kööki ja kulutas ülejäänud osa päevast ketramisele. Rütm. Enam ei olnud seinte sisekülgedel udupiisku. Siin ei lõhnanud märja mulla järele. Ta oli elutoa kütmise lõpetanud. Sahvri seinal naela otsas rippus kalender, peagi võtab ta endale kassi, seinakella ei lähe tal enam tarvis, kedrus lippas villavahast libedate sõrmede vahel, ja iga kord, kui ta aknast välja vaatas, seisis see võõras seal eemal kalakuivatusrestil ja vahtis teda.

      Ta arutles endamisi, kas harjuda mehe olemasoluga, nagu oleks too hernehirmutis, või rebida räbalad restilt ja visata merre, matta maha, põletada ära …

      Enne pimeduse saabumist pani ta riided selga ja läks resti juurde, katsus neid nartse ja tundis, et pakane on need justkui kinni naelutanud. Kaks tumedat plekki lumel – rannal, kus olid lebanud hülged. Kotkaid ei olnud näha. Aga ta kuulis nende hääli, ka teise linnu oma, kosmilise tolmu pulseerivaid pahvakuid, mis järgnesid talle uue kai pealsesse majja, kus ta veendus, et võrgud on kuivad ja ta võib neid parandama hakata. Lindude hääled saatsid teda ka koduteel, aga siis oli öö ja meest kalakuivatusrestil ei olnud näha.

      5

      Saarel elada tähendab otsida. Ingrid oli otsinud sünnist saadik – marju, mune, hahasulgi, kalu, merikarpe, võrgukive, kiltkivi, lambaid, lilli, kalakasti laudu, hagu … saareelaniku silmad otsivad ühtelugu, ükskõik millega pea ja käed ka ametis on, rahutud pilgud üle saarte ja mere, mis haagivad end pisimagi muutuse külge, panevad tähele kõige tähtsusetumaidki märke, näevad kevadet enne, kui see saabub, ja lund enne, kui see oma valged pintslitõmbed kaljulõhedesse ja orgudesse maalib, nad märkavad loomi enne, kui need surevad, ja lapsi enne, kui nad kukuvad, ja silmavad meres valgete tiibade müriaadi all nähtamatuid kalu, nägemismeel on saareelaniku tukslev

Скачать книгу