LITMIR.BIZ

Скачать книгу

ajal paluti Gustavil maalida Viini teatri tegelikke pealtvaatajaid, kes oma eesriietega eraldatud loožides istuvad. Ta maalis edumeelseid Viini naisi, keda ta tundis ja imetles, nagu näiteks Serena Pulitzeri,41 üht vaimukatest Budapestist pärit õdedest Pulitzeridest, keda kunagi hiljem hakati meenutama kui Ameerika ajakirjaniku Joseph Pulitzeri sugulast. Ta maalis kultuuriheeroseid, nagu helilooja Johannes Brahms ja ooperilaulja Alexander Girardi. Klimt teadis, et oluline on jäädvustada ka keisri armuke Katharina Schratt. Kuid maalilt jättis ta välja Viini kurikuulsa antisemiitliku poliitiku Karl Luegeri. Kui seda tähele pandi,42 lisas ta vastumeelselt ka Luegeri. Aga nagu keegi hiljem Klimtile märkis,43 oli Viini juute maalil palju rohkem, kui Lueger soovinuks. Linnas, kus teater oli lavastatud draama suures eludraamas, tähendas Burgtheateri publiku maalile lisamine enamat kui prestiiži; see oli avalik tõendus Viini seltskonda kuulumisest. Klimti maalil ei olnud see seltskond lihtsalt hulk aristokraate, vaid midagi meritokraatiale lähenevat.

      Künstler-Compagnie noored kunstnikud olid väga mures selle pärast, kuidas nende seinamaalid vastu võetakse. Aga kui uus Burgtheater 1888. aasta oktoobris avati, siis ahhetas kogu Viin vaimustusest.

      Hämmastusest ja kergendusest uimasena44 võttis Klimt vastu keisri auhinna, krooniga kuldse teenistusristi. Ta oli siis kahekümne kuue aastane.

      „Kas meie oleme rumalad või on hoopis nemad?”45 urises Klimt oma vennale ja Matschile, kes olid kuue töökuu jooksul muretsenud, et seinamaalid ei saa piisavalt head.

      Vennad Klimtid olid maalimisega välja rabelenud oma lapsepõlve ebakindlusest ning pääsenud soojalt heakskiitvasse rambivalgusse. Viinis oli kunst võim ja vennad Klimtid olid nüüd noored jumalad.

*

      Saavutatud prestiiži varal söandas Ernst Helene Flöge isalt tütre kätt paluda. Ernsti õlul oli tohutu suur koorem: närviline ema ja püsimatud õed. Aga tema karjäär tõotas tulla hiilgav ning lisaks sellele oli tal ilus tõmmu välimus, mis pani südame kiiremini põksuma.

      Helene oli noorde nägusasse kunstnikusse kõrvuni armunud. 1890. aastal andis ka neiu isa abielule oma õnnistuse.

      Näis, et vendadel oli õnnestunud habras perekond lõpuks päästa. Aga 1892. aastal haigestus nende isa. Oma surivoodil ta nuttis ja anus, et vanim poeg vandega tõotaks ema ja kolme õe eest hoolt kanda, ning „võtta nende saatuse, mis ka ei juhtuks, oma kätesse ja südamesse”46, meenutas Gustav. Samal aastal hiljem suri Gustavi vend Ernst ootamatult südamepaunapõletikku, jättes endast maha lese ja tütretirtsu Helene.

      Gustav Klimt tõotas nende kõigi eest hoolitseda. Tema kohustused polnud sugugi tühised. Vaesus oli julm, eriti naiste suhtes. Vaesunud mehi kutsus armee oma ridadessse kahurilihaks. Sissetulekuta, meeleheitel naiste saatus oli kõigile silmanähtav. Viini tänavad olid täis tüdrukuid, kel ei jäänud muud üle kui hakata prostituudiks. Nende osaks olid külmetushaigused, tuberkuloos ja laialt levinud süüfilis, millesse pikaldast suremist Viinis kõik kartsid. Klimt jäi oma perekonna juurde. Tema vend ja õed „pidid hoolitsema selle eest, et igapäeva tülinad temast eemal hoitaks”, meenutas tema õde Hermine. „Ta tuli igal õhtul meie juurde, sõi ilma midagi eriti ütlemata ja läks varakult magama.”

      Klimt leidis tröösti kunstist. Ernsti surmaga kaotas Gustav huvi rikaste meeleheaks arhitektuuriliste kaunistuste maalimise vastu. Kunst oli tema pääste. See oli tugeva, kuid haavaarmidega kaetud hinge kaunis mask. Peagi kandusid Gustav Klimti deemonid tema tormilisest hingest üle ka tema maalidesse.

      Sobitatud abielu

      Adele oli alati teistsugune.

      Hooaja kõrgpunktis juhatas Therese elevusega valsi tantsimist ooperiballidel, keerutades ballisaalis, seljas lillakassinine avara dekolteega muareekleit sobivas toonis korsaažiga. Adele oli ennast samal ajal diivanile kerra tõmmanud ja luges Goethet või arutles palees uute kunstnike liikumise üle selle patroonidega.

      Vaimukas, tasakaalukas ja vaimselt varaküps Adele igatses omandada haridust. Selle auahne soovi täitumine oli aga ebatõenäoline. 1897. aastal oli käputäiel naistel lõpuks lubatud saada 532-aastase Viini ülikooli üliõpilasteks, aga seda vaid filosoofia alal. Noortelt seltskonnaneiudelt nagu Adele oodati, et nad veedaksid aega näputööd tehes, lugedes või eraviisiliselt keeli või muusikat õppides, sest nende elusaatus oli saada abielunaisteks.

      Kuid Adele oli tohutult tüdinud lõpututest teejoomistest ja päevastest bankettidest, millega sisustasid aega seltskonnaneiud, kellelt oodati, et nad punastaksid, hoiduksid jõulistest arvamustest ning sosistaksid ja itsitaksid, „otsekui oleksid nad veidi nokastanud”47, märkis Bauerite perekonnasõber Stefan Zweig.

      Therese oli keenud elevusest oma esmakordse seltskonda astumise üle, kui saabusid noored õhtukleitides daamid ja uljad sabakuubedes noormehed kokkukäivate torukübaratega, mida nimetati chapeaux claques. Adele ei ilmutanud erilist huvi debüteerimise vastu. Ta talus vaevu moode, mida järgides noored naised „jäiga vaalaluust korsetiga herilasekujuliseks48 kokku nööriti, altpoolt vööd tohutu suure kella kujuliseks puhuti, kael kuni lõuani ära peideti, jalad varvasteni kinni kaeti”, kuni naised „ei suutnud enam vabalt ringi liikuda”, kirjutas Zweig.

      Adele meelest oli Viini seltskond igav ja pinnapealne võrreldes otse tema ukselävel avaneva kunstimaailmaga elust pulbitseval Ringstrassel. Bauerid elasid suures korteris, osadeks jagatud palees,49 mille omanik Hermine Wittgenstein50 oli veennud oma isa Karl Wittgensteini rahastama uut hoonet Gustav Klimti setsessiooniliikumise jaoks. Wittgensteinid olid olulised kunstipatroonid, kes võõrustasid oma häärberis Johannes Brahmsi, Gustav Mahleri ja Pablo Casalsi kontserte. Oma Ringstrasse palees üürisid nad välja kortereid teistele kunstimaastiku patroonidele. See oli joovastust tekitav asukoht.

      Immigrantidest vanemad, nagu Adele omad, olid tulnud vähem kosmopoliitsetest Baierimaa linnadest. Adele kasvas sellise põlvkonna liikmena, mis pidas kunstis suplemist oma sünnipäraseks õiguseks ja oluliseks maailma mõtestamise prismaks. „Sinust ei pea saama kunstieksperti, aga sa pead teadma, mis on ehtne, millisesse stiili see kuulub. Sa pead õppima nägema,” uskus Adele.51

      Tšehhi suhkrumagnaat Ferdinand Bloch (siin umbes aastal 1920) langes 17-aastase Adele Baueri lummusesse 34-aastasena.

      „Tuleb arendada52 endas kvaliteeditunnetust,” mõtiskles ta hiljem. „Kui oled kord õppinud nautima kunsti, plastika ja kirjanduse suuri teoseid, suudad hinnata ka inimesi – kas nad on väärtuslikud või vääritud.” Privilegeeritud viinlaste hõredas maailmas oli elu kunstimaailmas õilis, peaaegu usuline kutsumus, ja Adele oli selle uskumuse juba omaks võtnud. Tema vanemate püüdlused oma kõige noorema tütre suhtes olid aga hoopis tavapärasemad.

      Adele isa oli auahne mees, ajaga kaasas käiv ettevõtja, kes kõndis Rothschildide jälgedes. Selleks ajaks, kui Adele täisikka jõudis, oli Moritz Baueri pank Habsburgide impeeriumis suuruselt seitsmes. Bauer oli Orientbahni ehk Idaraudtee president. Orientbahn oli Viini osalus Saksa pankade rahastatud mastaapses skeemis rajada raudteeliin Berliinist Bagdadisse. Projektil, mille osas peeti läbirääkimisi vahetult Türgi suurvesiiriga ja mida ehitati vanadele karavaniteedele, hoidis hoolikalt silma peal Austria kroonprints Rudolf. Moritz muretses alatasa, et Balkani maade etniline püssirohutünn tõmbab kulukale ettevõtmisele kriipsu peale. Aga 1888. aastaks oli raudtee ehitatud juba Belgradi, Sofia ja Konstantinoopolini ning sellel veeresid Idaekspressi glamuursed luksusvagunid. Moritz nautis oma reputatsiooni maailma asjadega kursis oleva mehena, kes on avatud tehnilistele uuendustele. „Täna püüdsin ma Teid telefoni teel kätte saada. Teid ei olnud kohal ja arvestades Teie üldist

Скачать книгу