Kompass: noorte inimõigushariduse käsiraamat.2012. a. täielikult läbi vaadatud ja muudetud redaktsioon - Grupi autorid

Скачать книгу

seda juhatada keegi õpilastest, mitte õpetaja.

      Veel üks debati vorm on arutluskoosolek, kus kuulajate küsimustele palutakse vastama rühm osalejate endi seast valitud „eksperte”. See on hea võimalus jagada teavet, soodustada uudishimu, võimaldada inimestel tutvuda erinevate seisukohtadega ning näidata inimõiguste teemade keerukust. Näiteks jagage harjutuse „Makah’ hõimu vaalapüük” (lk 215) rollikaardid kaheksale vabatahtlikule nii, et neljast vaidluspoolest igaühte esindaks kaks inimest. Kaartide põhjal valmistavad need kaheksa ette oma seisukohad ning istuvad siis ülejäänud klassi ette laua taha, et vastata küsimustele ja kaitsta oma vaatepunkti. Tunni lõpus võib klass hääletada, kas vaalapüük tuleks keelustada või mitte.

      Arutelud väikestes rühmades

      Sageli on aruteluharjutusi parem läbi viia väikestes rühmades, sest nii saab igaüks rohkem võimalusi oma arvamust avaldada. Lisaks sellele, et inimesed on väikestes rühmades julgemad, jääb igaühele rääkimiseks ka rohkem aega.

      Aruteluharjutused eeldavad mingisugust algtõuget, mis tavaliselt esitatakse kaartidel. Arutelu tõukeandjaks võivad olla näiteks teleuudised, plakatid, väitekaardid, juhtumivaatlused või pildid. Tõukematerjalide ettevalmistamisel on oluline mõelda sihtrühmale ning mitte kasutada teavet, mis võib mõjuda solvavalt või olla liiga isiklik. Nooremate vanuserühmade puhul tuleb arvestada nende lugemisoskuse ja mitmekultuuriliste rühmade puhul keeleoskusega ning kasutada lihtsat keelt. Kaartidel esitatav teave peaks olema võimalikult lühike, soovitavalt 2–8 rida ja mitte üle poole A4.

      AAA BBB CCC

      See on väga kasulik meetod, kui eesmärk on kasvatada inimeste teadmisi ja mõistmist neid otseselt „õpetamata”. Osalejad töötavad väikestes rühmades ja viivad end kurssi käsitletava teema mõne kindla aspektiga. Seejärel jagatakse rühmade liikmeskond ümber, et saadud teadmisi vahetada.

      Valmistage iga rühma jaoks ette teemakohased väite- või küsimusekaardid. Igale rühmale tuleks anda uurimiseks ühe keskse teema teatud eriaspekt.

      Paluge osalejatel moodustada kolm väikest rühma: A, B ja C. Andke igale rühmale kokkulepitud hulk aega küsimuse või probleemi läbiarutamiseks. Seejärel jagage rühmad ümber nii, et igas uues rühmas oleks üks liige igast algsest rühmast. Seega moodustuvad algse liikmelisuse järgi nn ABC-rühmad. Paluge ABC-rühmadel lahendada mõni probleem või jõuda konsensusele nii, et iga liige saaks anda oma panuse.

      Väited kübaras

      See meetod võimaldab osalejatega arvestavalt teemasid sisse juhatada, inimesi rääkima saada või ideid genereerida. Valmistage ette mõned väite- või küsimusekaardid ja pange need kübarasse. Seejärel laske kübar ringi käima või asetage see ringi keskele. Paluge osalejatel üksteise järel võtta välja üks kaart ja seda kommenteerida.

      Selle asemel, et ise kaarte ette valmistada, võib korraldaja paluda osalejatel ka ise oma väite- või küsimusekaardid koostada. Nii saavad inimesed esitada oma küsimusi rühmale anonüümselt, mis on eriti kasulik, kui tegemist on tundliku teemaga.

      Pingerida

      See on kasulik meetod väikestes rühmades sihipärase arutelu stimuleerimiseks. Igale rühmale on vaja ühte komplekti väitekaarte. Ühes komplektis võiks olla üheksa kuni kaksteist väidet. Valige välja käsitletava teemaga seotud lihtsad väited ning kirjutage igale kaardile üks väide.

      Rühmad arutlevad väidete üle ning püüavad kokku leppida nende tähtsuse järjekorra. Järjestus võib olla redeli- või rombikujuline. Redelikujulise pingerea korral asetatakse kõige tähtsam väide esikohale, tähtsuselt järgmine selle alla ja nii edasi kuni kõige vähem tähtsa väiteni.

      Rombikujulise järjestuse jaoks läheb vaja üheksat väitekaarti. Rühma ülesanne on leppida kokku, milline on kõige olulisem väide, seejärel kaks tähtsuselt järgmist väidet, siis kolm keskmise tähtsusega väidet ja nii edasi vastavalt joonisele. Rombikujuline järjestus on sageli sobivam kui lihtne pingerida, sest tihtipeale puuduvad küsimustele lihtsad ja selged vastused. Selline järjestus võib olla loomulikum ja seetõttu osalejatele vastuvõetavam. Samuti annab see paremaid võimalusi konsensusele jõudmiseks. Pingeridade meetodi üks versioon on selline, kus väited kirjutatakse kaheksale kaardile ja üks kaart jäetakse tühjaks, et osalejad ise saaksid sinna kirjutada enda arvates sobiva väite.

      Juhtumivaatlused

      Juhtumivaatlused on probleemi näitlikustavad jutukesed inimeste või sündmuste kohta. Sarnaselt väitekaartidega aitavad nad edastada teavet mittedidaktiliselt. Samuti aitavad nad tekitada osalejate ja probleemi vahele distantsi, mis võimaldab teema üle julgemalt arutleda. Näiteks kui rühmas on kiusajaid ning te tahate kiusamise probleemi käsitleda, võite rääkida tegeliku olukorraga sarnaneva loo kiusamise kohta. Osalejad loevad juhtumikirjeldust, analüüsivad probleemi ning püüavad anda soovitusi probleemi lahendamiseks.

       Näitlemine

      Ideede ja probleemide uurimine näitlemise abil võib avada inimestele võimaluse väljendada selliseid tundeid, mõtteid, unistusi ja loovust, mis muidu võiksid varju jääda. Näitlemine haarab isikut tervikuna, tema pead, südant ja jäsemeid, nii et kaasatud ei ole ainult mõistus, vaid ka tajud ja tunded. Tänu sellele on näitlemine võimas töövahend. Lisaks on see kõige tõhusam meetod, sest see meeldib igasuguse õppimisstiiliga inimestele: auditiivselt, visuaalselt, kinesteetiliselt ja taktiilselt õppijatele.

      Näitlemisega seotud harjutuste, nt rollimängude ja imiteeringute järel on analüüsi läbiviimine eriti oluline. Osatäitjad võivad vajada aega rollist väljumiseks, enne kui nad on valmis rääkima oma tunnetest ning põhjendama tehtud otsuseid.

      Rollimäng

      Rollimäng on osalejate etendatav lühinäidend. Kuigi osalejad lähtuvad rollide mängimisel oma elukogemustest, on rollimängud enamasti improviseeritud. Rollimängud võivad aidata olukordi paremini mõista ning kasvatada empaatiat rollides kehastatavate inimeste suhtes. Nad võimaldavad osalejatel kogeda probleemseid olukordi turvalises õhkkonnas.

      Rollimänge tuleb kasutada taktitundeliselt. Esiteks on oluline anda inimestele lõpus aega rollist väljumiseks. Teiseks peavad kõik austama teiste inimeste tundeid ja rühma liikmeskonna eripära. Näiteks rollimängus puudega inimeste teemal tuleks arvestada, et ka mõnel osalejal võib olla puue (mis ei pruugi olla nähtav) või tal võib olla puudega sugulasi või lähedasi sõpru. Sellised osalejad ei tohiks tunda tõrjutust, piinlikkust ega survet oma olukorda teistele avaldada. Kui midagi sellist siiski juhtub, suhtuge sellesse tõsiselt, paluge vabandust ja selgitage.

      Samuti olge väga ettevaatlik stereotüüpide suhtes. Kui osalejad rollimängus kedagi kehastavad või matkivad, siis see paljastab nende arvamuse teiste inimeste kohta. Samal põhjusel on see harjutus sedavõrd lõbus. Analüüsi ajal oleks kasulik küsida: „Kas teile tundub, et teie kehastatud inimesed on ka päriselt sellised?” Pedagoogiliselt on alati kasulik teadvustada inimestele vajadust igasugust teavet kriitiliselt hinnata. Küsige osalejalt, kust pärineb see teave, mille põhjal nad oma rolli lõid.

      Imiteeringud

      Imiteeringuid võib pidada laiendatud struktureeritud rollimängudeks (improvisatsiooni osatähtsus on neis väiksem), kus osalejad asetatakse neile võõrastesse olukordadesse ja rollidesse. Näiteks harjutuses „Ravimite kättesaadavus” (lk 87) muudetakse ruum kohtusaaliks ning osalejad saavad üksikasjalikku teavet oma rollide kohta. Imiteeringud eeldavad suurt emotsionaalset

Скачать книгу