LITMIR.BIZ

Скачать книгу

väga,” suutis ta öelda.

      Mees suundus üle toa naise juurde ja päästis ta ülesseatud juuksed valla. ”Niimoodi. Nii on parem.”

      Gwen noogutas. „Nad toovad kotid üles.”

      „Arvan, et meil on mõni hetk aega,” ütles mees ja puudutas sõrmeotsaga ta alahuult. Aga siis koputati uksele.

      „Teen akna lahti,” ütles Gwen taganedes, rõõmus, et leidis võimaluse, kuidas varjata oma rumalat hirmu pakikandja eest.

      Toast avanes vaade ookeanile ning akent lahti tehes nägi ta kaugemal hõbekuldset säbarlainetust, päike püüdmas laineharju. Just seda oli ta soovinud, ent kodu tundus olevat väga kaugel ning ta tundis pisaraid kurku tõusmas. Ta sulges silmad ja kuulis pakikandjat kotte tarimas, ning siis, kui too läinud oli, pöördus ta Laurence’ile otsa vaatama.

      Mees naeratas tehtult. „Kas midagi on valesti?”

      Gwen langetas pea ja põrnitses põrandat.

      „Gwen, vaata mulle otsa.”

      Gwen pilgutas kiiresti silmi, tuba tundus vaikseks jäävat. Peas tormlesid mõtted, kuidas selgitada tunnet, et oled paisatud maailma, millest sa aru ei saa, ehkki asi polnud mitte ainult selles – ka tunne, et mehe pilgu ees on ta alasti, oli teinud ta rahutuks. Et mitte lasta kimbatusel endast võitu saada, vaatas ta üles ja astus siis väga aeglaselt mõned sammud mehe poole.

      Mehe nägu ilmestas kergendustunne. „Tundsin juba korraks muret.”

      Gweni jalad hakkasid värisema. „Ma käitun rumalalt. Kõik on nii uus… Sinagi oled nii uus.”

      Mees naeratas ja astus Gweni juurde. „Noh, kui asi on ainult selles, siis seda saab kergesti parandada.”

      Gwen nõjatus mehe najale, ja kui mees ta kleidi seljanööbi kallal kohmitses, tundis ta kerget peapööritust.

      „Las ma ise,” ütles ta, ja küünitanud käe selja taha, libistas nööbi nööpaugust välja. „Siin on oma nõks.”

      Mees naeris. „Pean selle selgeks õppima.”

      Tund aega hiljem Laurence magas. Pika lahusoleku tõttu oli vahekord olnud kirglik, kirglikum kui pulmaööl. Gwen meenutas maale saabumist, oli tunne, nagu oleks ere Colombo päike imenud ta kehast kogu energia. Kuid see polnud õige. Temas oli piisavalt tarmukust, ehkki nüüd, lebades ja kuulatades välismaailma helisid, tundusid käed ja jalad rasked ning uni hakkas võimust võtma. Ta sai aru, kuivõrd loomulikuna tundus lebada Laurence’i kõrval ning muheledes varasema närvisoleku üle, nihutas end veidi, et saaks Laurence’it vaadata, tajudes ikka veel mehe keha tugevust oma kehal, seal, kus mees tundus temaga lahutamatult kokku kuuluvat. Kõik muud emotsioonid peale ühe olid tagaplaanile jäänud, Gweni armastus oli justkui koondunud selleks täiuslikuks hetkeks. Kõik läheb hästi. Veel mõne minuti hingas ta sisse mehest tulvavat muskuse lõhna, jälgides, kuidas varjud toas üha pikemaks venisid ja tuba kiiresti pimenes. Sügav hingetõmme ja ta sulges silmad.

      II

      Kaks päeva hiljem ärkas Gwen varahommikusse päikesepaistesse, mis voogas sisse musliinkardinate vahelt. Ta ootas hommikusööki Laurence’i seltsis, mille järel pidi teda viidama suurele ringkäigule. Voodi äärel istudes põimis ta lahti juuksepalmiku, seejärel sirutas jalad siledakarvalisse karusnahast vaipa. Ta vaatas maha, liigutas valgel vaibal varbaid ja mõtles, mis loomale selline karvkate küll kuuluda võis. Voodist väljas, libistas ta üll kahvatu siidist hommikumantli, mille keegi oli asetanud tooli seljatoele.

      Nad olid jõudnud mägisel maal asuvasse istandusse eelmisel õhtul just päikeseloojangu ajal. Kurnatusest valutava peaga, pimestatud õhtutaeva vägivaldsetest punastest ja purpursetest toonidest, oli Gwen jalapealt voodisse kukkunud.

      Nüüd astus ta piki puidust põrandalaudu üle toa akna juurde katteid eest tõmbama. Kui ta esimesel hommikul oma uues maailmas aknast välja vaatas, hingas ta sügavalt sisse, ning eredusest silmi pilgutades taganes õhku täitva sumina, vilistamise ja sirtsumise turmtule eest.

      Ta pilgule avanesid lilli täis aiad, mis langesid kolme terrassi nõlvadena kuni järveni, kõigi kolme terrassi vahele olid plaanipäraselt rajatud teed, trepid ja pingid. Järv ise oli kõige uhkemalt sillerdav hõbe, mida ta eales näinud oli. Kõik mälestused eelmise päeva autosõidust mööda hirmu tekitavate järskude kurvide, sügavate jäärakute ja iiveldama ajavate küngastega teed kadusid silmapilkselt. Järve taga ja selle ümber laius roheline sametvaip – teepõõsad, nii sümmeetriliselt, nagu oleksid ridadesse õmmeldud. Nende vahel noppisid teed silmatorkavalt eredavärvilisi sarisid kandvad naised, kes nägid välja nagu toitu nokkivad tikitud linnud.

      Otse magamistoa akna taga oli greibipuu ühe teise talle tundmatu puu kõrval, mis nägi välja nagu oleks üleni kirsse täis. Korjan neid hommikueineks, otsustas ta. Väljas seisvalt laualt põrnitses naist väike ümmarguste alustassitaoliste silmadega olend, kes nägi välja pooleldi ahvi ja pooleldi öökullina. Gwen pöördus ja vaatas tohutu suurt nelja sambaga voodit, mida ümbritses moskiitovõrk. Satiinist voodikate polnud üldse kortsus, kummaline, et Laurence polnudki ööd koos temaga veetnud. Küllap tahtis ta, et Gwen end pärast reisi korralikult välja puhkaks. Avaneva ukse kriuksatuse peale keeras Gwen ringi: „Oh, Laurence, ma… ”

      „Proua. Te pidama teadma. Mina olen Naveena. Olema siin, et teid teenindama.”

      Gwen silmas väikest ruudukujulist naist, kel üll pikk sinikollane ümber puusade mähitav seelik ja valge pluus, pikk hallinevatest juustest pats seljal. Naise ümmargune nägu oli väga kortsus, pilk tühi, silmade all tumedad rõngad.

      „Kus on Laurence?”

      „Isand olema tööl. Nüüd juba kaks tundi.”

      Pettunult astus Gwen sammu tagasi ja istus voodile.

      „Soovima hommikusööki siia?” Naine osutas väikesele lauale akna juures. Vaikides põrnitsesid nad teineteist. „Või verandal?”

      „Tahaksin end kõigepealt pesta. Kus on vannituba?”

      Naine kõndis teise toa otsa, ja kui ta liikus, tundis Gwen, et naise juuksed ja riided olid lõhnastatud mingi ebahariliku vürtsika lõhnaga.

      „Siin, proua,” ütles naine. „Võre taga olema teie vannituba, aga käimla kuli veel mitte tulema.”

      „Käimla kuli?”

      „Jah, proua, teenijapoiss. Tema varsti tulema.”

      „Kas vesi on soe?”

      Naine vangutas pead. Gwen polnud kindel, kas ta mõtles sellega, et on, või ei ole, ning sai siis aru, et naine oli väljendanud teadmatust.

      „Seal puiduga köetav boiler, proua. Albezia puit. Kuum vesi tulema hommikul ja õhtul, tund aega.”

      Gwen tõstis pead ja püüdis kõlada enesekindlamalt, kui ta tegelikult end tundis. „Väga hea. Pesen end kõigepealt ja söön siis hommikueine väljas.”

      „Väga hea, proua.”

      Naine osutas maast laeni akende poole. „Need avanema verandale. Mina lähema ja tulema. Tooma tee teie jaoks sinna.”

      „Mis olend see seal väljas on?”

      Naine vaatas, ent olend oli kadunud.

      Täieliku vastandina Colombo lämmatavale niiskusele oli hommik siin eredalt valgusküllane, ent kergelt jahe. Pärast hommikusööki korjas Gwen ühe kirsi, mis oli ilus tumepunane, kuid maitselt hapu, ja Gwen sülitas selle välja. Ta mähkis endale salli ümber õlgade ja asus maja uurima.

      Kõigepealt uudistas ta kogu maja läbivat laia ja kõrge laega koridori. Tume puitpõrand säras, seinte ääres olid kogu koridori pikkuses õlilambid. Gwen nuusutas. Ta oli eeldanud, et koht lõhnab sigarisuitsu järele, ja nii see ka oli, aga tunda oli veel tugevat kookoseõli ja aromaatset poleerimisvaha lõhna. Laurence kutsus maja bangaloks, ühekorruseliseks puumajaks, ent Gwen märkas tugevat tiigipuust treppi, mis viis avarast hallist teisele korrusele.

Скачать книгу