Teekasvataja naine - Dinah Jefferies

Скачать книгу

juuksed olid eest püsti, kindel märk sellest, et ta oli sõrmedega neist läbi tõmmanud, ja Gwen mõistis, et mees teeb seda siis, kui tunneb end ebamugavalt. See muutis teda näiliselt nooremaks, ning Gwen soovis meeleheitlikult meest emmata.

      Arst puudutas ta kätt.

      „Tseilon on… noh, Tseilon on Tseilon. Küllap kujundate üsna pea oma arvamuse,” ütles ta. „Muutus on ikka veel kaugel, kuid me ei jää igavesti immuunseks Gandhi swaraj sõnumi suhtes.”

      „Swaraj?”

      „Omavalitsus.”

      „Saan aru. Kas see oleks paha?”

      „Praegu ei tea seda keegi.”

      Kui kõik külalised olid läinud, tundis Gwen ärevust, kui Laurence tuli tema tuppa ja heitis end täies laiuses ja pikkuses voodile. Halud põlesid, tuba oli liiga soe. Kas nüüd lähevad nad koos järve äärde?

      „Tule, kallis,” ütles ta. „Tule minu juurde.”

      Gwen läks tema juurde, heitis täies riides voodikattele pikali. Mees tõusis poolistukile, toetus küünarnukile ja naeratas.

      „Mu jumal, sa oled armas.”

      „Laurence, kes oli see blond naine mustas?”

      „Mustas?”

      „Jah. Ainult üks oli mustas.”

      Mees kortsutas kulmu. „Küllap sa mõtled Christina Bradshaw’d. Ta on Ameerikast, lesk. Ta abikaasa oli pankur Ernest Bradshaw, sealt kõik need juveelid.”

      „Ta ei näinud sugugi leinava lese moodi välja.” Gwen vaikis ja vaatas mehe ilusat korrapäraste näojoontega palet. „Laurence, sa ikka armastad mind, eks.”

      Mees näis üllatunud. „Miks nüüd järsku selline jutt?”

      Gwen hammustas huulde, ta ei teadnud täpselt, mida öelda. „Aga sa ei… ma tahan öelda, et olen istandusse saabumisest saati tundnud end veidi üksikuna. Ma tahan sinuga koos olla.”

      „Sa oled praegu minuga.”

      „Ma ei mõelnud seda.”

      Valitses lühike vaikus, mille vältel Gwen tundis end veidi ebakindlalt. „Mis puu see mu akna taga on?” küsis ta. „See näeb välja nagu kirsipuu.”

      „Oh jumal, ega sa ometi ei proovinud?”

      Gwen noogutas.

      „Kibe puuvili. Sellest tehakse vürtsikat puuviljakastet. Ma ei puutu seda kunagi.” Äkitselt keeras mees end Gweni peale ja suudles teda suule. Gwenile meeldis kerge alkoholilõhn ta hingeõhus, ootusärevalt avas ta huuled. Mees libistas sõrmega üle ta suu, Gwen tundis, kuidas mehe keha pingest vabanes, ja siis juhtus midagi veidrat. Kui ta hinge tõmbas ja kangestus, nägi Gwen abikaasa silmis midagi rahutuks tegevat. Ta puudutas mehe põske sooviga see ilme maha pühkida, aga mees vahtis teda – vaatas temast peaaegu läbi – nagu ei teakski, kes ta on. Siis neelatas kiiresti, tõusis üles ja läks ära.

      Gwen tardus hetkeks, jooksis ukse juurde, et teda hõigata, kuid teinud paar sammu mööda koridori, nägi ta meest juba trepist üles minemas. Ta ei tahtnud, et teenijad näeksid teda oma abikaasat taga ajamas, läks tuppa tagasi, nõjatus uksele, et hingeldus vaibuks. Pettumus mehe lahkumise pärast oli kibe, ta sulges silmad, võimust võttis õõnes üksindustunne. Pilt tõrvikuga valgustatud kesköisest järvest oli samuti kadunud. Mis pagana pihta küll mehega lahti on?

      Ta võttis riided seljast ja ronis voodisse. Ta oli harjunud avameelselt tundeid väljendama, oli segaduses, igatses tunda Laurence’i käsi enda ümber, ning nüüd võttis võimust koduigatsus. Isa oleks patsutanud ta kätt ja käskinud pea püsti hoida, ema oleks kakaokruusi tuues heitnud haletseva pilgu. Onutütar Fran oleks lootusetult püüdnud tõsist nägu teha ja käskinud tal lihtsalt tundlikkust maha kruttida. Ta soovis, et oleks rohkem Frani moodi. Kui Fran külastas meediumi, proua Sostarjinskit, ei meeldinud see kellelegi, ent Fran läks ikkagi, ja kes saakski teda süüdistada pärast seda, kui ta vanemad nii traagiliselt Titanicuga hukkusid.

      Mure Laurence’i pärast ei lasknud tal magama jääda, ja tundes, et ilmselt jääbki ta kogu ööks ärkvele, lebas Gwen voodil avatud silmadega. Laurence’il peab olema põhjus, mõtles ta, ent kindlasti ei suuda miski selgitada veidrat ilmet mehe silmis. Et mitte mõelda puuduolevast abikaasast, tõmbas ta end sulepadjale kerra ja püüdis mõelda hoopis Franile. Nüüd, mil Fran oli 21-aastane, oli tal vähemalt juurdepääs varandusele, mille vanemad talle jätsid.

      Ärevusest ja murest kurnatuna vajus Gwen sügavasse unne.

      IV

      Möödunud oli nädal ja Gwen istus elutoas. Nüüd, mil ta oli ära harjunud märkamatute kergejalgsete teenijate ilmumise ja kadumisega, ootas ta neid, keda oli enda juurde kutsunud. Ta oli jälginud majapidamist, pannud nähtu kohta ka märkusi kirja. Ent Laurence polnud siiani ikka veel temaga voodit jaganud. Alati näis olevat mingi põhjus, millele Gwen ei suutnud vastu seista. Ta oli õppinud mitte vaatama Naveena nägu, kui too talle hõbedasel kandikul õhtuse tee voodisse tõi. Teenija teadis ju, et Gwen magas üksinda, ja Gwenile tundus alandav muutuda haletsusväärseks, teadis ta, et peab ise toime tulema.

      Ta ajas selja sirgu, ja ehkki need mõtted ajasid ärevile, otsustas ta neid ignoreerida, vähemalt esialgu. Laurence muretses ilmselt istanduse pärast ja Gwen oli kindel, et varsti astub mees ta juurest läbi. Vahepeal otsib ta endale tegevust ja püüab edasi olla nii hea naine kui vähegi võimalik. Ka ei tundnud Gwen end otseselt Laurence’i esimese naise Caroline’iga võistlevat, ta vaid soovis, et Laurence oleks ta üle uhke.

      Kuulnud koputust, pühkis ta pisut niisked käed seelikusse. Naveena, appu, ülemteener ja paar teenijapoissi sisenesid tuppa.

      „Kas oleme kõik kohal?” küsis ta naeratades ja surus käed kokku, et mitte oma närvilisust reeta.

      „Köögitöölised tegema tööd,” sõnas Naveena. „Ja teised teenijapoisid samuti. Siin kõik, kes tulema.”

      Ülemteener ja Naveena olid singalid, ülejäänud tamilid.

      Gwen lootis, et nad kõik mõistavad inglise keelt ja saavad omavahel hästi läbi.

      „Korraldasin täna selle väikese kohtumise, et mõistaksite mu plaane.”

      Ta vaatas kordamööda igaühele otsa.

      „Olen koostanud nimekirja teie tööde ja tegemiste kohta ning mul on mõned küsimused.”

      Keegi ei öelnud sõnagi.

      „Kõigepealt, kust pärineb meie piim? Ma ei ole näinud meie valdustes ühtegi lehma.”

      Appu tõstis käe. „Piim tuleb iga päev pühvlitelt, alt orgudest.”

      „Ah nii. Seega seda jätkub küllaga?”

      Mees noogutas. „Ja meil on ju kaks emast kitse, kas pole.”

      „Suurepärane. Mu järgmine küsimus on, millal tuleb dhobi?”

      „Teie korraldate temaga, proua.”

      „Kas ta räägib inglise keelt?”

      „Ta räägib inglist ka, mitte päris hästi.”

      „Aga piisavalt?”

      Mees vangutas pead.

      Gwen polnud sugugi kindel, kas mees mõtles sellega ei või jaa, kuid vähemalt oli ta juba avastanud, et dhobi on mees, kes tegeleb pesu pesemisega. Ta teadis ka, et mees on enam kui ühe valduse palgal ning soovis saada selgust, kas saaks mehe ainult enda tarbeks palgata.

      Gwen silmitses teenijate ootusärevaid nägusid. „Järgmiseks tahan öelda, et plaanin väikest köögi jaoks mõeldud aeda.”

      Kõik vaatasid üksteisele arusaamatuses otsa.

      „Aeda, mis tuleb kööki?” küsis appu.

      Gwen naeratas. „Ei, aed, kus kasvatatakse köögi tarbeks juurvilju.”

      Mees

Скачать книгу