Veresüü - Åsa Larsson

Скачать книгу

kui ta küsis:

      „Kuidas siis oli inimest tappa?”

      Rebecka marssis otse läbi purjus inimsumma. Ei, ta ei tahtnud tantsida. Tänan, ei, ta ei soovinud baarist midagi. Kott õlal, suundus ta alla silla poole.

      Ta oli Petra ja Popeyega hakkama saanud. Mananud näole järelemõtliku ilme, naelutanud pilgu kaugele pimedale laevateele ja vastanud: „Kohutav muidugi.”

      Mida veel oleks võinud öelda? Nii, nagu asi tegelikult oli? „Mul pole aimugi. Ma ei mäleta.”

      Võib-olla oleks pidanud neile rääkima oma haletsusväärsetest vestlustest terapeudiga. Rebecka istub ja muudkui naeratab, kuni ei suuda enam naeru pidada. Mida ta teha saab? Ta ju ei mäleta. Terapeut isegi ei naerata, sest see pole põrmugi naljakas. Lõpuks otsustavad nad pausi teha. Rebecka võib millalgi edaspidi tagasi tulla.

      Kui ta ka tööga enam toime ei tule, ei võta ta sellegipoolest terapeudiga ühendust. Ta ei suuda. Näeb vaimusilmas stseeni, kus tema istub ja kurdab, et ta ei saa oma eluga hakkama, ja terapeut manab näole osalt kaastundliku ja osalt mis-ma-ütlesin-ilme.

      Ei, Rebecka vastas Petrale nagu normaalne inimene, et see oli kohutav tunne, aga elu peab ju edasi minema, kõlagu see kui tahes banaalselt. Vabandas seejärel ja lahkus. Kõik läks kenasti, ent viis minutit hiljem valdas teda viha ja nüüd … Nüüd oli ta nii vihane, et võinuks puu koos juurtega maast välja tõmmata. Või vahest seljaga vastu mõisahoonet toetuda ja selle nagu pappkasti ümber lükata. Neil kahel blondil vedas, et neid nüüd enam kail ei olnud, muidu oleks ta nad vette lükanud.

      Korraga seisis Måns tema taga. Siis juba kõrval.

      „Mis on? Kas juhtus midagi?”

      Rebecka ei aeglustanud sammu.

      „Mina lahkun. Üks kutt köögis ütles, et ma võin plastpaati laenata. Ma aerutan üle.”

      Måns tõi kuuldavale rahulolematu häälitsuse.

      „Hull oled või? Sa ei tohi pimedas aerutama minna. Ja kuidas sa edasi saad? Jää ometi siia, mis sul hakkas?”

      Rebecka jäi vahetult enne silda seisma. Pööras ümber ja hüppas Månsile peale.

      „Mis sa ise arvad?” hüüdis ta. „Minult küsitakse, mis tunne on inimest tappa. Kust kurat ma teadma peaksin? Ma ei kirjutanud sel hetkel parajasti oma tunnetest luuletust. Ma … see lihtsalt juhtus!”

      „Miks sa minu peale vihane oled? Ega mina ei küsinud.”

      Rebecka hääl taltus äkki.

      „Ei, Måns, sina ei küsi midagi. Selles ei saa sind keegi süüdistada.”

      „Mida kuradit,” vastas mees, kuid Rebecka oli juba järsult ringi pööranud ja sillale marssinud.

      Måns kiirustas talle järele. Rebecka oli oma koti paati visanud ja sidus köit lahti. Måns otsis sõnu.

      „Ma rääkisin Torsteniga,” ütles ta. „Ta tahab sind endaga Kirunasse kaasa kutsuda. Ma ütlesin talle, et ärgu kutsugu.”

      „Miks siis?”

      „Miks? Ma mõtlesin, et see on viimane asi, mida sul vaja on.”

      Rebecka ei vaadanud vastates mehe poole.

      „Ma tohin ehk ise otsustada, mida mul vaja on ja mida mitte.”

      Talle hakkas kohale jõudma, et lähedalolijad kikitasid kõrvu. Pealtnäha tantsisid ja vestlesid, aga kas jutuvada polnud mitte vaiksemaks jäänud? Lootsid vist järgmiseks töönädalaks jutuainet hankida.

      Måns paistis samuti seda märganud olevat ja tasandas häält.

      „Vabandust, et ma hoolin.”

      Rebecka hüppas paati.

      „Ah või hoolid! Kas sellepärast ma peangi kõigil neil kohtuistungitel passima nagu napakas?”

      „No nüüd aitab,” sisistas Måns. „Ise ütlesid, et sul pole midagi selle vastu. Ma arvasin, et see aitab sul tööga kontakti hoida. Roni paadist välja!”

      „Nagu mulle oleks valikut jäetud! Kui järele mõtled, saad isegi aru!”

      „No kurat võtaks, ära siis enam osale. Tule nüüd paadist välja, lähme tagasi ja homme räägime, kui sa oled kaineks saanud.”

      Rebecka tegi paadis sammu. Paat kõikus. Korraks käis Månsil peast läbi, et Rebecka ronib sillale ja virutab talle. See veel puuduks.

      „Kui ma olen kaineks saanud? Sa … sa oled ikka uskumatu!”

      Rebecka pani jala vastu silda ja lükkas. Måns tahtis juba paadist kinni haarata, aga kujutas siis ette, kuidas see välja näeks. Kuidas ta viimse hetkeni paadininast kinni hoiab ja siis vette kukub. Meie advokaadibüroo onu Melker. Paat liugles eemale.

      „Eks mine siis Kirunasse!” hüüdis Måns pealtkuulajatest välja tegemata. „Minu poolest tee, mis tahad.”

      Paat kadus pimedusse. Ta kuulis aerude kolinat tullides ja aerulabade pladinat vees.

      Ent Rebecka hääl kostis endiselt lähedalt ja oli nüüd tooni võrra kõrgem.

      „Ehk ütled mulle, mis saaks praegusest olukorrast veel hullem olla.”

      Månsile meenutas see hääl kunagisi tülisid Madelenega. Kõigepealt Madelene tagasihoitud viha. Månsil polnud õrna aimugi, mida ta jälle valesti oli teinud. Siis riid, iga kord nagu sajandi torm. Ja siis see tooni võrra kõrgem hääl, mis peagi murdus nutuks. Seejärel leppimine. Kui olid valmis seda hinda maksma ja patuoinaks hakkama. Madelenega oli tal käitumisjoonis käepärast: ta nimetas end sitapeaks ja Madelene nuuksus tema rinna najal nagu väike laps.

      Ja Rebecka … Mõte tegi õigete sõnade otsingul kohmaka nokastanud sammu, aga oli juba hilja. Aerutõmbed kadusid aina kaugemale.

      Põrgusse, ta ei hakka talle järele hüüdma. Unustagu ära.

      Äkitselt seisis Ulla Carle, üks büroo naisosanikest, tema selja taga ja küsis, mis juhtus.

      „Lase mulle kuul pähe,” ütles Måns ja hakkas üles hotelli poole astuma. Ta võttis suuna välibaarile, mille kohal säras värviliste laternate rida.

      Teisipäev, 5. september

      POLITSEIINSPEKTOR SVEN-ERIK STÅLNACKE sõitis Fjällnäsist Kirunasse. Kruusakivid põrkasid vastu autopõhja ja auto taga oli suur tolmupilv. Kui ta üles Nikkavägeni poole keeras, kerkis temast vasakul taevasse tohutusuur jääsinine Kebnekaise mäemassiiv.

      Veider, et sellest vaatepildist ei tüdine kunagi, mõtles ta.

      Kuigi ta oli juba üle viiekümne, vaimustas aastaaegade vaheldumine teda endiselt. Kõrgtundrast orgudesse voogav karge sügisõhk. Päikese tagasitulek kevadtalvel. Esimesed tilgad räästas. Ja jääminek. Aastatega vaimustus pigem kasvas. Ta oleks tahtnud lausa nädala puhkust võtta, et loodust vaadelda.

      Isaga oli sama lugu, mõtles Sven-Erik.

      Isa oli oma viimastel eluaastatel, õieti viimasel viieteistkümnel aastal muudkui korrutanud: „See on mu viimane suvi. See sügis oli viimane, mida ma nägin.”

      Tundus, et just see hirmutas isa suremise juures kõige rohkem. Et ta ei näe enam kevadet, valget suve, hõõguvat sügist. Et aastaajad tulevad ja lähevad edaspidi ilma temata.

      Sven-Erik kiikas kella. Pool kaks. Prokuröriga kohtumiseni oli pool tundi aega. Ta jõuab Annie grilli sisse põigata ja ühe burgeri võtta.

      Ta teadis küll, mida prokurör tahab. Preester Mildred Nilssoni mõrvast oli varsti kolm kuud möödas ja nad polnud kuhugi jõudnud. Prokurör oli kannatuse kaotanud. Ja kes sai talle seda ette heita?

      Ta vajutas alateadlikult kõvemini pedaali. Oleks pidanud Anna-Marialt nõu küsima, mõtles ta nüüd. Anna-Maria Mella oli tema otsene ülemus. Praegu oli ta lapsepuhkusel ja Sven-Erik asendas teda. Talle tundus imelik Anna-Mariat kodus tülitada. Veider lugu. Kui nad koos töötasid, tundus Anna-Maria nii lähedane. Aga väljaspool tööd

Скачать книгу